tag:blogger.com,1999:blog-72059957947360950322024-02-07T04:20:01.590+02:00ONU MYRAKA "TOIDUBLOGI"...ehk ebaõnnestunud teejuht köögist köökiMyrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.comBlogger195125tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-17790841736339710462015-05-31T17:42:00.000+03:002015-05-31T17:42:06.368+03:00Nägin und maast, mis kusagil kaugel...Jah, ma tean, see pole kaugeltki mitte esimene kord, mil ma alustan juttu tõdemusega, et olen nõuka-aja laps. Aga meie minevik defineerib meid ja selle vastu ei saa. Minu vanaema kõneles kogu aeg vabariigi-aegsetest munakiviteedest, mis olid nii puhtad, et neil võis muretult kapronsukkade väel ringi tippida. Ja tal oli selleks täielik õigus, sest see oli tema aeg. Nii, kus ma nüüd jäingi.<br /><br />Ahjaa, tegelikult tahan ma rääkida reisimisest. Suvi on ju ikkagi algamas ja rahval vaja puhkused välja võtta. No mina mäletan, et käisin põrssapõlves perega Siguldas. Sõin seal vahvlijäätist ja ema ostis mingi kõvera toika. Igavesti vahva värk oli. Üleüldse, kui oli vaja rutiinist välja saada, topiti vana mosse telke ja sporditarbeid täis ning põrutati kuskile koduse veesilma äärde. See oli toonane ilusa elu musternäide. Ja seda ilusat elu võisid endale lubada kõik. Okei, mõned üksikud olla käinud ka Soomes, aga neid lugusid räägiti rohkem kui linnalegende. Mis, kurat, Saaremaale saaminegi oli sama keeruline kui tagumiku kaudu hamba välja tõmbamine!<br /><br />Ja lõppeks võibki ju öelda, et ajad olid sellised ja mis ambitsioone või unistusi sa ootad tüüpidelt, kes on kasvanud üles Suveniiri surematute hittide saatel plekist Norma mänguasjadega mängides. Teisalt pani raudne eesriie meid rõõmu tundma lihtsate asjade üle. Mõnes mõttes on vabadus nagu narkomaania. Mida rohkem saad, seda rohkem tahad. Ja lõpuks lähedki lolliks kätte ära. Nõukogude noor nägi esimest korda paljaid rindu videokinos väreleva pildiga Emanuelli kiibitsedes, mitte ei sõitnud Kambodžasse ja ei pannud dollaripakki lehvitades kohalikku toplesstandemit enda ümber „Gangnam Style“´i saatel põrkama.<br /><br />Ja sedasi piire nihutades ei kotigi paljusid enam tõsiasi, et kaunis loodus ning kõiksugu öko-möko puhkekülad ja plirts-plärts mängumaad on järgmise metsalaane taga. Ta tahab juba midagi enamat. Iseenesest on ju ainsaks piiriks rahakoti suurus ja fantaasia. Ja fantaasiavaesuses muidu põhjamaiselt tohletanud eestlasi küll pidada ei saa. Mõni pole elu sees küpse kookospähkliga piki pead saanud, teine tahab teada, miks osadel naistel aadamaõun kurgus pendeldab, kolmandale pakub huvi, mis häält teeb tema vasaku jalga eemalduv haikala...<br /><br />Nii et kui jutt ei käi just Põhja-Koreast või Kuust, siis osta ainult pilet ja põruta kohale. Ja see, mis rikas oma rahaga teeb, ongi rikka asi. Meie aga elame siin õitsva kapitalismi viljastavates tingimustes ning Enn Pandi ja Selveri kassapidaja sissetulekute vahele jääb valgusaastate pikkune tühimik. <br /><br />Minu tagasihoidlik soovitus sellele toredale kassapidajale on mitte hakata tühimikku täitma totrate reisilaenudega või pere igakuise toidufondi arvelt. On ju täiesti jabur elada pidevas agoonias, et saada korra aastas varbad tiba sinisemasse vette torgata. Ja neile teise otsa tegelastele, kes arvavad, et ülim nauding on kuskil džungliservas krokodilli hingeõhku nuuskida, julgen lubada, et vähemalt sama rebel on osta mõnesaja euro eest vana mosse, visata selle pagassi paar sulgpallireketit ja frisbi, harata mõnest külapoest sardelle ja limonaadi ning veeta üks ilus nädalalõpp automaki kõlaritest tiksuva Suveniiri muusika saatel näiteks mõnes Võhandu jõe kaldakäärus.<br /><br /> <br />myrakashttp://www.blogger.com/profile/02332891928103547967noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-57290949567090940502015-02-12T21:08:00.000+02:002015-02-12T21:08:00.219+02:00Onu Myraka valimiseelne unenägu (lühinäidend ühes vaatuses):Ei, ma olen täitsa elus, aga viimast unenägu analüüsides, vist mitte päris terve. Ehk oskab keegi diagnoosi panna? Lugu ise järgmine, lavastage või ära:<br /><br />Sume suveõhtu. Kaks härrasmeest kulgevad rohutirtsude sirina saatel õllepoe suunas.<br /><br />- Kurat, mina ei jõua. Enne panevad kapitalistinärakad oma putka kinni kui meie kohale saame.<br />- Mida sa vingud? Ma olen sinust paksemat meest jooksmaski näinud.<br />- Tahad öelda, et ma olen paks või??<br />- Ole nüüd, mister Estonia.<br />- Kuule, tõesti ei jõua, lõikame läbi selle hoovi.<br />- Persse, siin pidi ju see poliitik elama. Kurat, nimi ei tule meelde, tollel ju hirmus vereimeja maja valvamas.<br />- Vampiir vä?<br />- Vanaema on sul vampiir. Peni, noh!<br />- Ah, pohhui. Poliitikud ju nagunii valetavad. Raudselt peab hoopis kanu.<br /><br /><br />Mehed suruvad end ägisedes läbi heki.<br /><br />- Noh, trussik! Ma ju ütlesin, et pole siin mingit lõukoera!<br />- Mnjah, kanu kah ei paista...<br />- Näe, värav on seal ja poe tuled otse ees. Rahakoti ikka võtsid?<br />- Mis täna on jälle minu kord või?<br />- Kogu aeg on sinu kord, seni kuni mölisemist ei jäta.<br /><br />Äkitselt kostab meeste selja tagant küünte klõbinat.<br /><br />- Putsi! Ikka oli peni õues, raisk!<br />- Mida sa ohid, see on ju siuke pisike värdjas! Nagu nugis!<br />- Jookseme!<br />- Kuule, mine munni, ega ma sul mingi Loskutov ei ole!<br />- Aiaa! Fakk, see nugis hüppas mul praegast sitakasse kinni!<br />- No kurat, raputa ära! Oled mees, või ei ole? Koera pole ollagi. See on mingi paksuks söödetud minitaks, kuradi eit!<br />- Mis sa, tropp seal värava otsas kõlgud siis, kui nii julge oled? Ui bljaa, nüüd hakkas see nähvits sõrme külge kinni. No ei lasegi lahti!<br />- Kuradi imelik peni, üldse ei haugu. Isegi ei lõrise mitte...<br />-Roni aia otsast alla, möku! Aita mul ta käe otsast ära tirida!<br />- Keeruta parem, äkki laseb ise lahti!<br /><br />Mees kuulabki sõna ja keerutab keset võõrast hoovi nagu täispööretel tuuleveski. Koer lendab käe otsast minema üle aia ja prantsatab igavese kolksuga naabermaja garaažiukse vastu. Jääb oimetuna lebama. Teine tüüp ronib aia otsast maha.<br /><br />- Noh, mis ma ütlesin! Naljanumber. Persse need koerad, ma olen kogu aeg rohkem kassiinimene olnud.<br />- Kurat sõrm on paistes nagu sardell. Hakkame nüüd minema, enne kui pood kinni pannakse.<br /><br />Järsku prantsatab maja uks lahti ja trepil möirgab suur ja tume kogu.<br /><br />- Vittu! Ah see oli see hoov! Oi vanakuradiperse! SEE ON JU RAINER VAKRA KOERA EMA!!!<br /><br />(Eesriie)<div>
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQp5XPl552feRI7l8N1wTgmTZXa_XaNyR9qYxa-ttTDrgK9RwbhVj6ADsWyRd5DXtj5_mLtyOkUZsaIBmU8K5J0T2n1eArwnXrWJi6l5GomC_jIIeYkiaoWGIrCTVIiuzTzVOK14pwtiU2/s1600/ahvenamari_toodeldud.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgQp5XPl552feRI7l8N1wTgmTZXa_XaNyR9qYxa-ttTDrgK9RwbhVj6ADsWyRd5DXtj5_mLtyOkUZsaIBmU8K5J0T2n1eArwnXrWJi6l5GomC_jIIeYkiaoWGIrCTVIiuzTzVOK14pwtiU2/s1600/ahvenamari_toodeldud.jpg" height="240" width="320" /></a></div>
<div>
Ja et teil oleks jõudu mind ravida, viskan väikese ampsuretsepti kah. Hää oleks, kui evite tuttavat kalameest, sest pealinnas küisvad nad ahvenamarja eest hingehinda. Ihuõngitsejalt saad väärt kraami aga puhtamuidu.</div>
<div>
Hakite paar pirakat sibulat ja lasete pannil võiga klaasjaks. Heidate marja otsa, pipart-soola maitseks ja väntate, kuni küpse. Lõpuks veel pakk sulajuustu ja hüva kraam segi mätsida. Röstitud saial külma viina kõrvale on see kraam imeline amps. Elame veel!</div>
myrakashttp://www.blogger.com/profile/02332891928103547967noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-8535375369106939422014-12-10T19:23:00.001+02:002014-12-11T09:40:34.597+02:00Nostalgiakahur müriseb<div style="text-align: justify;">
Ma olen ikka eluaeg üks kuradi melonohkar olnud. Nii kui oma esimese maki tatina kätte sain, erutusin edaspidi ainult süütute kassettide lõhna peale ning viieotsaliste pistikute abil salvestajate ühendamine võttis põsed õhetama ja otsaesise märjaks.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Sellal, kui kutid erekatega ruudulistes seelikuis klassiõdesid taga ajasid, toppisin mina oma „Elektronika 302-2“ kunstnahast spordikotti ja lohisesin pinginaabri poole mõne perversse soenguga estraadiartisti loomingust saja kuuendat monokoopiat tegema. See, et kotil ilutses värviline kiri „Break Dancer“, oli lihtsalt elu vingerpuss. Ma oleks tollal pigem kannikate vahele torgatud sprotiga mööda kooli koridori ringi jooksnud ja end näkineiuks nimetanud, kui klassiõhtul mõnelt tüdrukult jalalt jalale tammumiseks partnerlust nõutanud. Ei, breik oli siis kõva sõna, aga ma teadsin oma taset. Olin kodus seisust põlvedele hüpet katsetades oma kolm valutilka juba püksi ära tilgutanud ja tollel rongil minna lasknud.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Asjalood läksid paremaks siis, kui bändi hakkasin tegema. Nohik olin ma muidugi jätkuvalt, aga ikkagi pilliga nohik. Säänsetega olid pätimadki tüübid aupaklikud. Pealegi hakkasid umbes samal ajal tüdrukutel tissid kasvama ja hormoonid möllama, nii et kaotajaid selles loos lõppeks polnudki. Kui, siis ainult need vanad armsad kassetikad ja vinüülimängijad, mis ajale jalgu jäid ja CD-mängijate poolt alla lasti.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Et mis ma siin heietan? Kurat, läks aega, mis läks, aga vana persena olen endale korraliku dekkmaki ja vinüülika hankida suutnud. Ja kui hoolsamalt õlut joon ja taarat kogun, siis ostan varsti Žigulli kah. Iga sitt ei mölise! Kuna vanad klassiõed on nagunii paksuks läinud, käntseldasin ka peotantsukursuse ära. Lükkan parem stepsli seina ja kerin ajamasinat tagasi. Ma olen ilus ja terve mees ning pean seda kõike saama. MOTT.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Sõnaga, eile tõid Omniva trussikud mulle uue eelvõimendi ja praegu on vinüülidisko täies hoos. Elame veel!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ja see on teile, mu musirullid! Music Seifi 1983. aastal ilmunud albumi „Mäe kaks nõlva“ B poole avalugu aastakümneid hiljem:</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/npyQZlOnV1g" width="560"></iframe>myrakashttp://www.blogger.com/profile/02332891928103547967noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-31545052194115834792014-12-07T18:56:00.001+02:002014-12-07T21:23:32.822+02:00Saltoga surmasuust väljaOi, kallid sõbrad! Ma pean nüüd natuke ohkima. Te ei kujuta ette, mida viimastel päevadel üle olen elanud! Pakun, et KAPO küpsuseksam on minu katsumuste kõrval nagu lastesõime jõulupidu. Kui Telegrammi lugejatele pajatavad mõned kusejoomisest kolmanda silma saanud Pendli-Endlid tunneli lõpus nähtud valgusest, siis minu tunnelites on viimased ööpäevad käinud siuke <i>action</i>, nagu Die Hard´i filmis. Õnneks jäin peale seda kuradi paugutamist ja põmmutamist ikka jalgadele ja suutsin kohustusliku fraasi: "Hipikajee, maserfakkers!" välja köhida.<br />
Aga et siis mis ja kuidas. No põhimõtteliselt on kõiges süüdi hiinlased. Nahhui neil oli vaja nende türastunud mandariinidega bizdiitama hakata. Näksinud rahus riisi ja treeninud vabal ajal uusi Jackie Chan´isid välja. Aga ei. "Kallis naaber Hau Kam, mis oleks kui pakiks need rõvedad oranžid pallid kastidesse ja saadaks jõuludeks eurooplastele?" - "Miks mitte, oo helge peaga Wai Not! Mul just üks laar pilliroost ja koeramunadest meisterdatud aifõune sinna minemas. Aitame neil vallatu pasandeeriaga jõulumeeleolu tiba vürtsitada."<br />
Ega ma loll ei ole. Loomulikult ei ostnud ma poest ühtegi magusa haisuga mandariini. Lapsele ütlesin, et lakkugu suvel sünnipäevaks saadud kommide pabereid, kui süda vesiseks läheb. Üritad ju ikka iga hinna eest pere kaitsta, aga ega sa ei saa neil kogu aeg perse küljes rippuda nagu bussijaama pingilt hangitud närikas. Nii purjetaski tütreraas ühel kenal päeval koju, nägu kaame nagu vaimust vaevatul. Lobistas öösel üle voodiääre paar korda möödunud päeva menüü kirsipunasele vaibale ja oli jälle rõõmus ja roosa.<br />
Nähtamatud trooja sõdalased olid aga pimeduse varjus elamise üle võtnud. Minu sissivaistud andsid aimu, et olen ka ise nende poolt ära mineeritud ning uisutan ringi nagu pommivööga enesetaputurist tatlilettide vahel. Ja siis tõmmati splint välja. Ma tean, ma tean, see siin on nime poolest ikkagi toidublogi. Lihtsalt, et te natukenegi aimu saaks: olete proovinud korraga potil istuda ja Ulrichit appi hüüda? Sessioonide vahel tukastades nägin pudeliharjasid põrgutule paistel tšaardaši vihtumas.<br />
Teisel päeval tundus, et John McClane on oma laastamistööd lõpetanud. Sain juba vaikselt veega hõõguvaid varemeid kustutada. Väike tagasilöök saabus kaunil lõunatunnil Maahommiku korduse saatel oma arulageda buldogiga juteldes. Silitasin loomakest ja pajatasin talle parajasti läbielamistest, kui too võttis vaevaks mulle kaastundlikult näkku röhatada... Ütleme nii, et olime mõnda aega tülis.<br />
Igatahes tulin sellest põrgust läbi ja õpin jälle seedima. Selleks tõmbasin jänesemaski pähe ja käisin õhtupimeduses kodupoes erinevat heina ostmas. Päris hea on. Ja kusagil sai üks rammus siga natuke armuaega.<br />
Olgu teilgi armuline jõuluaeg ja kuused küünlal ning ahi verivorstis. Poest tulles ärge unustage aga oma piparkooke enne söömist pesta ning pidage meeles, et kõige paremini maitseb oma küpsetatud ja glasuuritud krõbe praekapsas.<br />
<br />
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLUZFhvMrggMb38M2_d59ljBUguyZtGbUluuU7Owhualz_MT1uabjNCYMSY_ClrNVcLBDDQwzHO2AvWxTnsGJUVvbnTyWXserCWZyR-tzCG7Bna6Dmo9K98vzbdt3M3_eitHXTyMIxNzhd/s1600/collage_20141207163701516.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgLUZFhvMrggMb38M2_d59ljBUguyZtGbUluuU7Owhualz_MT1uabjNCYMSY_ClrNVcLBDDQwzHO2AvWxTnsGJUVvbnTyWXserCWZyR-tzCG7Bna6Dmo9K98vzbdt3M3_eitHXTyMIxNzhd/s1600/collage_20141207163701516.jpg" height="320" width="320" /></a></div>
Silosse panin erinevaid tomateid, kurki, rukkolat, frillist, sibulat, kurki, paprikat, küslat, tšillit ja riivitud sidrunikoort. Peale valasin kastme, kus kahe sidruni mahl, oliiviõli, sool ja pipar. Tuleb tasakesi seedimine meelde küll.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
Ilusat teist adventi!<br />
<br />
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/66uMxkJI7u4" width="560"></iframe>myrakashttp://www.blogger.com/profile/02332891928103547967noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-85735805740331074772014-11-10T23:59:00.002+02:002014-11-11T00:03:34.409+02:00Võtke heaks, aga pahaks ärge pangeTõesti piinlik, et pole mahti teile kirjutada, kallid inimesed. Te olete mul kogu aeg meeles. Ma näen teid unes ja kuulen ööpimeduses te ohkeid <i>und</i> oigeid. Tegelikult ma kirjutan kogu aeg, kuid õiget lahtrit ei kipu üles leidma. Luban end ses osas peagi parandada. "Aga ükskord algab aega...," teate küll. Töö maailma tasakaalu taastamisel käib. Enne jõule peaks poelettidele jõudma näiteks väga tore raamat minu retseptide, mölina ja ja lahedate Kantreküla vaadetega. Seni kaege Sakala veebilehte. Ja kuulake, jagage ning nõudke raadiotest Hot Shot´i uut singlit "Lähedus loeb". Alati teie Myrakas.<br />
<br />
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/H7qQjpM1rlY" width="560"></iframe>Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-73212742629867728562014-09-18T12:21:00.003+03:002014-09-19T10:15:42.816+03:00Onu Myrakas jälgibMööda Tallinna tänavaid liigub peetud sammul beežis sügismantlis väärikas vanaproua, üleriidega harmoneeruvas toonis barrett vesihallidele juustele sätitud. Septembrikuine päike mängib värvilistel puulehtedel magusnukrat kaduvikurapsoodiat ning kaugusest kostub trammiliiprite monotoonset kolinat.<br /><br />Keset kõnniteed on kingapaela siduma asunud viisakas ülikonnas härra. Daam astub trajektoori muutmata läbi mehe küünarnuki nii, et viimane abitust asendist istuli poriloiku prantsatab. Tagasivaatamata mühatab proua: "Tänapäeval muidugi teed anda enam ei märgata..."<br /><br />Peagi tuhiseb vanaproua kõrvalt mööda rulaga koolipoiss, kes kõrvaklappidest muusikat kuulab. Ärritust alla surudes ja barretinibu taas otseks sättides sisiseb proua: "Kasutud lõngused! Ja sellistele jätame me oma riigi!"<br /><br />Vabaduse väljakule liginedes märkab proua ärevat sagimist. Peagi laekub talle väärtuslik info tasuta jagatavast piimast. Pruunide Kommunaari kingadega vastu kondist istmikku kopsides sööstab vanaproua rahvamassi. Eks elu eest ole tulnud võidelda erinevate riigikordade ajal. Loota pole olnud kellelegi peale iseenda ning aastakümnetega on trossidena trimmis veresoontesse ladestunud lisaks kolesteroolile ka sitkust, alalhoidlikust ning võidutahet. Üks eakaaslane saab vanaproualt pöidlaga silmaauku, teisel vajutab ta prillid ninajuure sisse, kolmandale virutab ridikülliga obaduse, mis ohvri proteesid inertsist laksudes väljaku teise otsa saadab.<br /><br />Otsustavast käitumisest hoolimata jääb proua siiski hiljaks. "Mis, rohkem ei olegi või! See on ju täielik korralagedus! Ausate pensionäride mõnitamine!"<br /><br />Toompea kaudu tagasi koju suundudes seisatab muserdunud vanaproua hetkeks ning sülitab Riigikogu hoone suunas. Tegelikult ta teab, et päeva lõpuks on kõik taas korras. Tuleb teha lihtsalt tassike piparmünditeed, võtta kõuts Jass põlvele ning vaadata koos vanu albumeid. Seal on palju koltunud pilte ajast, mil munakiviteed olid nii puhtad, et kõnni neid mööda või kapronsukkade väel. Ajast, mil vanaproua näos polnud veel ainsatki kortsu. Ajast, mil lõputud pettumised ja kibestumised polnud veel sooja südant ussitama pannud.Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-22701788932012828482014-06-27T15:58:00.001+03:002014-06-27T16:00:15.442+03:00Kus mu käpikud said?<div style="text-align: justify;">
Mis kuradi hujakk sundis mind puhkuse just juunis välja võtma? Oi bljaa, ma olen marus! Perse, siuke Maikeldžäksoni fiiling on peal, et anna aga olla. Mitte, et väikeste poiste järele isutaks, aga nuta või jõgi – nahk ikka valge nigu terava tipuga mütsike Oja Petsi peas. Ühel päeval olla vist jah tõepoolest päike nähtud, aga loomulikult oli mul just siis vaja teki all promille kaisutada. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
A no mis muidu! Kui taevast just päkapikke ja vikateid alla ei saja, siis puhub juba välisuksel tuul sul kulmud peast minema. Ja nagu sellest veel vähe oleks, leiutas Naabrimees, tuntud ka kui saatana käsilane, et masendavatele ilmaoludele vaatamata on paslik mu magamistoa aknaid restaureerima hakata. Kakkusime suure hurraaga aknad maha ja arvake ära, kas järgmine päev hakkas ka igaks juhuks lund sadama... Tra, istusin läki-läki peas ja liivapaber siniseks tõmmanud näppude vahel ja lihtsalt vahtisin tatt ripakil, kuidas peni arutult kepseldes kohevaid räitsakaid hammustada üritab. Juunikuu ja faking 3 kraadi sooja! No mis kuradi mõttes! Kuskil kilulinnas istus päevinäinud taburetil Jaagup Kreem, endal küüned persse surutud ja hing ootusest kinni, et millal autorikaitsest helistatakse ja öeldakse, et papp ei mahu enam kontorisse ära, tuldagu käruga järele.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Kogu see ilma teema on ikka päris hellaks teinud. Täna seisin just nutumüüri ääres, et puhkuserahade riismed automaadist välja võtta. Järsku tundus, et no vittu, hakkabki jälle lund tulema vä?! Õnneks oli mahe briis minu ees seisva härra parukast lihtsalt kõõma lendu lükanud. Pühkisin asjast suuremat numbrit tegemata helbekesed habemest ja üritasin siis tiba turul ringi vaadata, et äkki hakkab millegi järele isutama. Aga no ei keda persetki. Põhimõtteliselt käisin seal ainult inimesi teretamas ja istusin tagasi autosse. Mis kuradi oma aia kurgid, maasikad ja tomatid? Talv on ju! Kust te saate selle kraami tegelikult, ah? No ei tekkinud tunnet, et tahaks hirmsasti toormoosi sõkkuda või mustsõstrapõõsas käes kurgid hapnema joosta. Terve kuradi päeva üritasin veene üles peksta ja jalutasin mööda toidupoode. Lõpuks oleksin prozaci eest pool kuningriiki andnud. Õnneks on ka neid kes minusuguse udupea melodramaatilisest elust kasu lõikavad. Ehk siis - ohkisin järjekordses selvehallis nagu astmahaige sirelipõõsas ja siis nägin, et õlu poolmuidu müügis. Loomulikult tuli kohe kastike ära osta! Viskasin koju jõudes autovõtmed ja tühja poekoti naise kätte ning ütlesin, et tema kord on laud katta.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ei tea, kuidagi nihkes on kogu see värk. Nagu näiteks need düüdid, kes sita suusailma kiuste plätude ja lühkarite väel ringi kakerdavad. Endal ajab kananahk kubemekarvad turri ja hambad plagisevad nagu morsemasin lahingolukorras. Keda te petate? Sokid pange jalga ja kelgud ostke, nahhui, mitte ärge tillerdage endale põiepõletikku külge! Naistel on muidugi kahjuks mõistust rohkem peas, seepärast pole linnatänavail üldse suurt midagi vaadata. Ja ongi hea, muidu sõidaks mõnes tänavaaugus autol silla alt ära.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Praegu tiksuvad mul puhkuse viimased päevad, aga hirm on juba õhus. Mis ma töökaaslastele ütlen? Ah, et kuidas puhkasin? Nagu kuradi Nifnafnuff! Litsusin kärsa vastu aknaklaasi lömmi ja elasin läbi paduvihma kuudi suunas ujuvale koerarojule kaasa. Vahepeal panin puid ahju juurde ja siis viskasin penile üle ukse päästevesti ja vahtisin edasi.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Igatahes istun nüüd väliköögis ja avasin esimese tarviku. Kavatsen kas päikese välja juua või siis ennast ükskõikseks timmida. Õhtu näitab. Vähemalt ei pea pudeleid külmkappi tassima. Püsivad käe-jala juures ise kenasti jahedad. Ja kui juulis peaks ilm ilusaks minema, võtan ennast töölt lahti ja lähen Vilsandile Jaani juurde kummitama.</div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-9648673280542829922014-06-16T17:22:00.000+03:002014-06-16T17:26:45.725+03:00 Tunne oma kodumaadNo juhhainii, olen korraks oma sisemiselt Vilsandilt puulusikate treimise õpitoast jälle reaalses maailmas tšillimas. Mõtlesin, et panen kiirelt ühed vallatud reisimuljed kirja, enne kui ära tuhmistuvad. Tegin nimelt Mutiga tsikli seljas Eestile väikese tiiru peale.<br />Kogu jama sai alguse sellest, et ootamatult saabus puhkus. Kuigi evin rämedat karmavõlga, mille alusel ilmataat seks ajaks kütte seinast välja tõmbab ning taevast silikaattelliseid ja pandakutsikaid alla loopima hakkab, otsustasin olukorrast parima võtta. Pakkisin trussikud ja podagrarohud kokku, viskasin vanamoori endale selja taha ja tõmbasin maanteelinti mööda täpiks. Tütre ja ämma jätsin kodu valvama. Neil moosivarastel oli ekipaaži ära saates muidugi totšna siuke nägu peas, et „tahame – sööme kisselli, tahame – kuulame transistorit,“ aga tagasiteed enam polnud.<br />No ei jõudnud rattale korralikku hoogugi sisse saada, kui sõbra maja juba paistsis. A semul nigu kiuste saun kuumaks aetud ja õllepurgid nummisti külmas veevannis ulpimas. Peremees ise rippus kaseladvas ja nüsis oksi värskete vihtade jaoks. „Ega maantee eest ära libise!“ sündis uljas tõdemus. Umbes saja seitsmenda leili juures ilmnes, et keegi on kõik õlled persse pistnud. Meie need ilmselgelt olla ei saanud, sest leilide vahel tegelesime intensiivse sääsetapuga. Käisime läbitorgitud kotte sügades Mutilt tema viimaseid siidreid mangumas, aga tulutult. Emandal ei läinud süda haledaks. Tuli kaine peaga magama minna.<br />Järgmisel hommikul keerasime lenksu Peipsi suunas. Kuna tsiklil hirmsasti janutas (küllap tema need õlled piistu pani), tõmbasime esimesse tanklasse. Üldiselt rutiinne peatus ja argine sagimine. Üks peni uuris prügikastide sisu ja töömehed üritasid plekktahvlitega pääsukesi kinni müürida. Oleksime võinud lihtsalt paagi täis lödistada ja edasi sõita. Aga ei. Mutil oli enamat vaja. See seisis, kiiver peas ja klappidest Justin Timberlake lõugamas, keset tanklaplatsi ja röhatas jõhkra puraka nii, et hommikused omletitükid lendasid. Maailm jäi hetkeks seisma. Oli kosta vaid rekkamees Voltsi käest pudenenud nr. 46 silmusvõtme kukkumist päikesekuumale asfaltile. Kadusime nagu sitt lehma ihust.<br />Peipsi ääres hakkas meeleolu juba tasapisi tagasi tulema. Ostsime igaks juhuks ühe taksisuuruse suitsulatika ja muljusime ta kuidagi reisikohvrisse. „Pärast hea võtta,“ teate küll. Siis liuglesime kõik need staroveride külakesed esimese käiguga läbi, endal silmad põlemas ja tatt nirisemas. No miks ei võiks endal üks sääne onnike olla? Muidugi oli igas külas ka paar klassikalist „murra mulle kaigas perse“ kõva meest kolmemeetriste kivimüüridega Viljandi haigla mõõtu villad püsti pannud. Ma arvan, et mõistust on maailmas konstantne kogus ja seda lihtsalt igaühe jaoks ei jagu.<br />Kuna viimased kilomeetrid olid üritanud kõik külakassid end meie järel hingetuks joosta, otsustasime, et viimane aeg on latikas pintslisse pista. Õnneks paistis eemalt Kauksi rand. Teeotsal passiv helkurvestiga nooreks neegriks päevitunud djuud andis teada, et tsikliga saab rannaparklasse tasuta. Autojuhtide käest korjas ta aga julmalt 6 euri. Selle eest ju hea külasimmanil naabriplikale masinajäätist osta!<br />Kui kaitsmetega paksudes coretex-riietes rannaliivale potsatasime ja kilekotis luudega pudruks muljutud kala lutsima hakkasime, suutsime jälle aja korraks seisma panna. Seekord otsustasin hämmeldunud päevitajaid veelgi üllatada. Kakkusin end suspensioonide väele ning tormasin maa rappudes ja ise „Pärlipüüdjat“ jorisedes loksuvatesse lainetesse.<br />Jõhvini läks sõit üsna ladusalt, kui välja arvata paar põrnikat, kes vesiiri ootamatult rohelise lögaga katsid. Siis aga sattusime jõhkrasse labürinti. Kohalikud on siukse viadukti konstrueerinud, et siga kah ei näksi. Õhus pöörduvad, kaarduvad, ristuvad, lahknevad, koonduvad, jagunevad ja paarituvad teelindid, mille puhul ei või kunagi kindel olla, kuhu nad su viivad. Rahva hulgas käivad legendid, et iga päev läheb sellel viaduktil jäljetult kaduma kümneid sõiduvahendeid. Meil õnnestus sealt pääseda peale paaritunnist „doktor, siin te olete juba olnud“ ringmängu.<br />Ühel kaunil hetkel olime igatahes legendaarses kuurortlinnas Narva-Jõesuus. Igas hotelli moodi hoones käisid pulmad ning lõugas Vene estraad. Kuna üksikud vabad numbritoad maksid sama palju, kui pilt Kardashiani nabast, tuli hakata otsima miskit hostelisarnast. Aga katsu seda teha linnas, kus mitte ükski tont sõnagi eesti keelt ei räägi. No oledki täitsa nagu teisele poole piiri sattunud. Kraapisin oma keskkooliaegsed oskusteriismed kokku ja proovisin „huisid“ ja „bljääde“ vältides end kuidagi inimestele arusaadavaks teha. Ühe veerand tundi kestnud telefonikõne tulemusena olin lõpuks üsna kindel, et mõnesaja meetri kaugusel on üks magala, kuhu saaks end sisse sättida. Asusime otinguile. Õnneks hakkas kohe padukat kallama. Ja kogu selle faking paduka aja siristasime meie ligedate riietega mööda Narva-Jõesuu tänavaid edasi-tagasi nagu marutaudis nirgid. Just siis, kui päike pilveserva tagant taas piiluma hakkas, tuvastasime ühes umbtänavas kolmekordse korrusmaja otsalt pisikese sildi „Guesthouse“. <br />Retseptuuris tiksuv blondeeritud peaga eakas daam ei lasknud end segada faktist, et võtmestendilt polnud puudus ühtegi võtit, vaid hakkas silmi pööritades tšekkima, kas ikka leiab meile ulualuse. Selleks oli tal vaja käima vändata päevi näinud IBM 286 ning nina pool lauda enda alla võtva kineskoopkuvari klaasi vastu lömmi suruda. Hellad 50 eurot hiljem kuivatasime tikutoosi suuruses numbritoas juba riideid.<br />Suundusime linnaga tutvuma. Erinevate seiklusmängude läbi saime teada, et kaugeltki mitte igas kohvikus pole võimalik tellida kohvi, külma õlut soovivad ainult peenutsejatest türapead ning tänaval toidu jaoks raha lunivad poisiklutid tuleb kukemuffi saata, sest nad on eemal tatistavate suuremate kraadede käepikendused.<br />Õhtu kujunes lõppeks siiski päris meeleolukaks, sest häälte suunas liikudes jõudsime Narva jõe kaldale mingile vabaõhupeole. OSB-plaadist ehitatud laval mängis 5-liikmeline livebänd Vene platnoisid. Kuna lava katus jooksis kusagilt pooleteise meetri pealt, mängiti olude sunnil istudes. Esimese seti lõpus sammus solist otsejoones minu juurde, lõi käe pihku ja tänas, et kohale tulin. Mul pole õrna aimu kah, miks. Äkki meenutasin kohalikku linnapead? Nagu hiljem selgus, oli toosama vokalist ka koha omanik. Baaridaamilt õlut ja kanatiibu tellides kuulsin esimest läbi valu sündinud eestikeelset sõna: „kjoogiviljadega?“ Teise seti ajaks oleks muidugi mähkmed hädasti ära kulunud. Hakati Smokiet kaverdama. Mul polnud halli aimugi, et neil on laul sõnadega: „fuulishli tuu faarts on se teiböl“. Mutil purskus igatahes kõrvadest siidrit. <br />Järgmisel hommikul ajasime nagu meelevigased Narva linnuse sissepääsu taga. No lõpuks ikka leidsime. Platsil valmistati linna päeva ette. Loomulikult jälle vene muss ja mingi menopausis porgandihäälne pedagoog lõugamas läbi mikrofoni väikesele tüdrukule, kuidas too haldjalikumalt laval vingerdama peaks. Ostsime piletid ja ronisime torni. Vigases eesti keeles sildid eksponaatide juures tundusid juba suuremeelse vastutulelikkusena. Näiteks võis vaadata kahekäemõõga „koopjat“. Torni tipus mööda välisseina äärt kulgeval galeriil tippides võttis küll sita nii vedelaks, et oleks peaaegu keskaegsesse peldikusse tormanud, aga pidasin siiski vastu.<br />Põhjaranniku kalurikülade suunas sahisedes jäime järjekordse paduvihma kätte. Sada kilti külma dušši ja Altja kõrtsi juures me olimegi. Kõht korises ja hambad plagisesid. Astusime heauskselt sisse, aga kõrtsmik seletas kuivalt, et põhimõtteliselt võin endal ise suhu üritada võtta ja prääksuga kükke tehes vasakule nahhui tõmmata. Et mingid Poola pan´id ja hujonnid tahavad isekeskis õdusalt klimbisuppi luristada. Tõmbasin kõrtsi peldikus lihtsalt jonni pärast kaks korda vett. Mind näkku ei nikuta.<br />Kuna mandril meiega ilusti ei käitutud, võtsime jõuvarud kokku ja põrutasime ühe jutiga Saaremaale ühte maapealsesse paradiisi. Aga see on juba üks hoopis teine lugu. <br /><br />Ahjaa. Eile tegin umbehea lihamarinaadi. Tõin maasikad mängu ja see tasus täitsa ära. Proovige järgi, kui julgete. Alljärgnevast lödist piisab 1,5 kg praelihatüki menetlemiseks.<br /><ul>
<li>4 küslaküünt</li>
<li>3 sibulat</li>
<li>6-8 maasikat</li>
<li>1 tšillikaun</li>
<li>100g mexican salsa ketšupit</li>
<li>1 sl sinepit</li>
<li>viie pipra segu</li>
<li>soola </li>
<li>demerara suhkrut</li>
<li>3 sl valge veini äädikat</li>
<li>punnsuutäis oliiviõli</li>
</ul>
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNmMl78PG83ZM5_eCEz9zkjvOwhdKwD2OAr8poj6scO4CJJmE0E2Ncbx4YXjGRxMP6fVbPTc598nR7Cxd50KUdUbgqmmrZVxFnh9vLK6XhX6053DW9-PY1gKzVJVCDT5j96GUdlcgJ_Io/s1600/liha.jpg"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNmMl78PG83ZM5_eCEz9zkjvOwhdKwD2OAr8poj6scO4CJJmE0E2Ncbx4YXjGRxMP6fVbPTc598nR7Cxd50KUdUbgqmmrZVxFnh9vLK6XhX6053DW9-PY1gKzVJVCDT5j96GUdlcgJ_Io/s1600/liha.jpg" width="320" /></a><br /><br />
<!-- Blogger automated replacement: "https://images-blogger-opensocial.googleusercontent.com/gadgets/proxy?url=http%3A%2F%2F2.bp.blogspot.com%2F-K03V_wmRKAg%2FU5774Tg4VpI%2FAAAAAAAAAfw%2F8jXHsdWg4i8%2Fs1600%2Fliha.jpg&container=blogger&gadget=a&rewriteMime=image%2F*" with "https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiNmMl78PG83ZM5_eCEz9zkjvOwhdKwD2OAr8poj6scO4CJJmE0E2Ncbx4YXjGRxMP6fVbPTc598nR7Cxd50KUdUbgqmmrZVxFnh9vLK6XhX6053DW9-PY1gKzVJVCDT5j96GUdlcgJ_Io/s1600/liha.jpg" -->Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-13851432184239185722014-04-03T18:21:00.001+03:002014-04-03T18:21:14.733+03:00Kesknädalased ajarännud<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Mõnikord me Naabrimehega kohe ei oska
reedet ära oodata. No näiteks eile. Juba pärastlõuna andis
selliseid kahtlaseid vaibe. Liuglesin vanamooriga mööda Selverit.
Kõik kohad olid Postikana siluette täis kleebitud ja
sitapaberirullide kuhilad ummistasid käiguradasid. Loomulikult oli
vaja perenaisel kõik plastkausikesed läbi katsuda ning erinevaid
puhastusvahendeid peale nuusutada. Tundsin õige pea, et hakkab
vaikselt vasakule ära kiskuma. Vasakule siis selles mõttes, et
sinna, kus tarvikud ilusti üles rivistatud.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Tund hiljem istusin juba väliköögis
ja järasin vaese mehe Gabrieli kombel suitsutatud seakooti. Peni
tegeles enesepiitsutamisega ja pendeldas järjekindlalt tatti
niristades ümber laua nagu liiga palju kohvi joonud squashimängija.
Kotitäis hüva märjukest jahtus pahaaimamatult kivipõrandal. «Ega
siis kõike ju ära pea jooma...»</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Mingil hetkel otsustasin lõõgastumise
viia kõrgemale tasandile ja koukisin jope taskust sinepituubi välja.
Haukasin toeka ampsu. Suus käis siuke plahvatus, et kärsatas mul
vist ninakarvad kah ära. Kargasin tagajalgadele ja röögatasin nagu
rammumees, kes on just Belarusi ratta pea kohale rebinud:
«Aaaarrrghhh!» Samal hetkel väljus uksest naabrinaine. Üks pilk
ütleb rohkem kui tuhat sõna, teate küll. «Võta autovõtmed, võta
telefon, võta rahakott... Ära mind ainult ära vägista!!!»
Püüdsin tekkinud kentsaka vahejuhtumi metatasandeid lahti seletada,
aga kuna sinep oli keele ja igemed ära lühistanud, tuli suust
ainult persetäis seosusetuid vokaale. Nägin läbi pisarate, kuidas
aiavärav kinni kolksatas ning kuulsin häält, mida teevad rattad,
kui gaas põhja vajutada ja sidur suht äkiliselt lahti päästa.
Peni oli targalt eemale kirsipuu alla ennast ümber positsioneerinud.
Ma võin küll eksida, aga minu meelest ta naeris lõbustatult.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Kui olin ebasoodsa intriigi paari
tarviku abil unustusehõlma loputanud, laekus Naabrimees. Paiskas
tankiukse lahti ja veeres pudelite kolina saatel sealt välja nagu
Nobeli preemia saanud tsirkusekaru. Ise kisas juba eemalt: «Vaata,
mis mina tõin!!!» Paistis, et olid tedagi samad vaibid tabanud, mis
mind. Aga veelkord: «Kõike ei pea ju korraga ära jooma...»</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Istusime härrasmeeste kombel laua
ümber maha ja siis käis järsku mingi meidžör taimläps ära,
sest järgmisel hetkel oli väljas juba pime ning mina ladusin
ennastunustavalt halge kaminasse. Knopkasuuruste silmadega naabrimees
söötis uljalt kogu meie sakuskavalikuga koera ja kordas iga halu
lisamisel. «Euro, euro, euro...» Kell oli kaks öösel. Minu
ettepanekule vaikselt laiali minema hakata jooksis Naabrimees
pimedusse ja naases kuue õllega. «Joome need veel ära, siis aitab
kah. Muide, kas sa teadsid, et düstroof ei ole lihtsalt võimeline
õigekirja mõistma?»<br />
<br />
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Kui reede liiga vara tuleb, võin ma
järgmisel päeval omadega täitsa kuku-uhhuu olla...</div>
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLRs9kLGTWKCP7IooXzU4imc1NPVLTEY74z43fKRAxXzGT0IoN-Us8IGR2s0HzFBcIXDbcl585hVxnuE667adB75LTW9kJZjoeWUXwv1n0PhG8TGZbVWM_xGQLiMjizXTuc4FKrOrC5rg/s1600/20140403_181149.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjLRs9kLGTWKCP7IooXzU4imc1NPVLTEY74z43fKRAxXzGT0IoN-Us8IGR2s0HzFBcIXDbcl585hVxnuE667adB75LTW9kJZjoeWUXwv1n0PhG8TGZbVWM_xGQLiMjizXTuc4FKrOrC5rg/s1600/20140403_181149.jpg" height="320" width="240" /></a></div>
<br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-30952484159833989872014-03-24T19:02:00.002+02:002014-03-24T19:24:31.435+02:00Olen vahva kantrimees, kantri on mul rinna sees...<br />
<div style="text-align: justify;">
Ma jälle tagasi. Tra, käisin täna ilgelt unise peaga mööda toimetust ringi ja kurtsin, et kella keeramise pärast jäi und väheks. Selgus, et pole olnd säänest asja. Et vist läks hoopis liiga palju õlut liha marinaadi sisse. Haun igatahes irvitajale kättemaksu.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kui Super Hot Cosmos Blues Band eurokarussellilt maha visati, ostsin protesti märgiks kaabu ja läksin tiba meeletuks kätte ära. Mind on nähtud Saaremaal huntide kaisus tukastamas, Pärnus sigade ette pärleid loopimas, Tapal spordisaali seinade vastupidavust testimas, Jõgevamaa metsade vahel mono-ooperit loomas, Tartus wasabi kätte lämbumas ning Elvas viina peale kohupiimatorti haukamas. Põhimõtteliselt kõik laulud, mis ammu moest läinud, said vankriga mööda ilma laiali veetud. Aga mälestused on kaunid ja iga lause lõppu hüüatan siiamaani sundimatult "jiiha!"</div>
<div style="text-align: justify;">
Kõike siinkohal meenutama hakata oleks suhteliselt tüütu. Pealegi ootavad tortillad vormistamist. A no miskit ikka. Näiteks ükspäev kutsusin köögilaua ümber laulupeo kokku. Auväärt külalisi saabus nii saartelt kui mandrilt. Kiskus üle keskmise meeleolukaks. Mine tea, kas süüdi oli taevas hiiglasliku juustukerana rippuv täiskuu või rumm, mis maitses täpselt nagu "Lõunamaine". Lolli möla ajajate tarvis meisterdati karistus-sushi. Side tänava koolkond nimetab seda ka tatise riisi afääriks. Ei teagi, mis keemilisi katseid tšiif seal köögis tegi, aga sõmerate terade asemel läks rullide sisse midagi kliistri taolist. Kassi oleks raudselt saanud seina külge kleepida. Teoorias muidugi. Katset mul läbi viia ei lastud. Igatahes, kes liiga rumalat juttu ajas, pidi sushitüki põske pistma. Veerand tundi vaikust oli garanteeritud ja pärast olid oksad kah kohe koomal. Mina teenisin oma tüki välja, kui pakkusin, et võiks heeringatükk suus suudlemist proovida. Ju tuli lolli möla veelgi, sest hommikuks oli sushi igatahes otsas.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ahjaa, nädalavahetusel käisin perega Tartus "Motoexotika" messil. Suht mannetu oli. Persetäis tsikleid oli muidugi rivis ning see oli ka põhjusmõtteliselt kõik. Miniseelikuga tsikke jagus ainult ühte boksi, aga sinna terveks päevaks mokk ripakil passima jääda poleks olnud viisakas. Paar spekulanti müüs kollipiltidega särke ja üks vana oli kirvega terve seafarmi kuubikuteks jooksnud ja suitsuahju toppinud. Kuskil saali kaugemas sopis olid kaitseliitlased end mingi tanki ümber sisse seadnud, aga sinna ma ei julgenud minna, sest üks kihnu kampsuniga tont rebis nii meeleheitlikult lõõtsa, et võttis kõrvast vere välja. </div>
<div style="text-align: justify;">
Tunniga oli šõu ennast ammendanud, aga et pereliikmed parastama ei hakkaks, andsin mõista, et nende nihelemine võtab igasuguse tuju melu nautida ära. Kuna kell oli alles poisike, tõstis vanamoor näpu püsti ja pani lähima kilirestorani suunas amokki jooksma. Ta vandus, et päris sushil pole karistus-sushiga miskit pistmist, seega nõustusin kaasa lohisema.</div>
<div style="text-align: justify;">
Muti tellis mingi sekseri moodi asja. Noh, et mitut erinevat maitset proovida või nii. Mõtlesin juba skandaali üles kiskuda, et miks nii kallis ja miks nii vähe, aga siis ajas laps oma tüki suust välja ja ütles, et võime tema jao kah ära süüa. Rahunesin. Midagi alles jätta igatahes ei raatsinud ja viimase tüki peale määrisin hunniku mingit rohelist löga kah. Ma olen üsna kindel, et mu silmamunad käisid omal käel korra alumise korruse popkorni leti juures ära, enne kui koobastesse tagasi hüppasid. Kõrvallaudadest paistsid kõverate kaelte otsas siuksed larfid, nagu ma oleksin just reipalt teinud ettepaneku terava tipuga maskid pähe tõmmata ja Toomemäele risti põletama minna. Lahkusime selg ees viisakalt kummardades.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Paar pilti kah tõestuseks, et kohal käisin:</b></div>
<div style="text-align: justify;">
<b><br /></b></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiipyzWhixcOM4SrJYJSb4TDGjHCfPnwVfoJu9eBxkjcR8ZQk7G60VeAKL462Gt5MFHFArA5ECfTqnJP6PO3xwKGj5WMQPJclaHCHAeLCYgXx0eHnNkm5tvEZnfFQWJHc9GvaDTzP6BkEI/s1600/CAM00306.jpg" imageanchor="1" style="clear: right; display: inline !important; float: right; margin-bottom: 1em; margin-left: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiipyzWhixcOM4SrJYJSb4TDGjHCfPnwVfoJu9eBxkjcR8ZQk7G60VeAKL462Gt5MFHFArA5ECfTqnJP6PO3xwKGj5WMQPJclaHCHAeLCYgXx0eHnNkm5tvEZnfFQWJHc9GvaDTzP6BkEI/s1600/CAM00306.jpg" height="150" width="200" /></a><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh78Pw4osJgwoWqbDwJiwDI50Gpk3Ov0TiIIITNliMZD-l4nQCSp4PDqbBUy-GfkBk3u-Tf-gjTqB4TVvSbPAX60CVy58E7p_0QVPYpJCT0Imnb1s-MTtBWnf__YALfKcNEKgiazZj3ViQ/s1600/CAM00315.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; display: inline !important; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh78Pw4osJgwoWqbDwJiwDI50Gpk3Ov0TiIIITNliMZD-l4nQCSp4PDqbBUy-GfkBk3u-Tf-gjTqB4TVvSbPAX60CVy58E7p_0QVPYpJCT0Imnb1s-MTtBWnf__YALfKcNEKgiazZj3ViQ/s1600/CAM00315.jpg" height="150" width="200" /></a></div>
<br />
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<b>Siga käis seenel:</b></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4E9U8wPCFOgKZ-_NvPXuSdZXw14j422bRN66zaZ4vghUnRPkF48R1pxH64ejoT1_CrXCVjfQk4g1o-warwZ_vIrzKKOik4ovD4FsJr-4fOGeL7WO7vcC2EI9qTBVFF7wsmqQ8g43cxds/s1600/CAM00321.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4E9U8wPCFOgKZ-_NvPXuSdZXw14j422bRN66zaZ4vghUnRPkF48R1pxH64ejoT1_CrXCVjfQk4g1o-warwZ_vIrzKKOik4ovD4FsJr-4fOGeL7WO7vcC2EI9qTBVFF7wsmqQ8g43cxds/s1600/CAM00321.jpg" height="240" width="320" /></a>Eile vormistasin suht okei prae. Et midagi tegemata ei jääks, viskasin lõpetuseks ahjuvormi kildudeks. Ma olen ikka tõeline viiking. Aga toit muidu lihtne. Kamaraga lihatüki pruunistasin pannil igast küljest ära ja viskasin klaaskaussi. Sibulat, porgandit ja küslat toppisin talle ümber. Siis viskasin ühte kaussi kaks ribimaitselist puljongikuubikut, pool klaasi ketšupit, purustet pipart, rosmariini ja paar loorberilehte ning valasin pool liitrit keeva vett peale. See marinaad läks liha peale. Kaas peale ja pooleteiseks tunniks 180-kraadisesse ahju. Vahepeal tegin valmis kartulipudru. Kui liha küpse, tõstsin selle eraldi taldrikule ja pakkisin fooliumisse. Köögiviljad tõstsin leemest välja lasin saumiksriga sodiks. Siis pannil peoteis viilutatud šampinjone võiga kergelt ära ning vedelik ja köögiviljaplödi sinna otsa. Lisaks veel pool klaasi veini. Kraamil lasin 5 mintsa tasasel tulel keeda ja valasin paki kohvikoort kah peale ning hoidisn kastet tulel, kuni see keema tõusis. Kõrvale veel keedupeeti väikese basiilikuga ja voilaa!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<!-- Blogger automated replacement: "https://images-blogger-opensocial.googleusercontent.com/gadgets/proxy?url=http%3A%2F%2F2.bp.blogspot.com%2F-VK-hYG7I6Ig%2FUzBeBXJw86I%2FAAAAAAAAAe4%2FNrvgmSUwbKI%2Fs1600%2FCAM00321.jpg&container=blogger&gadget=a&rewriteMime=image%2F*" with "https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEh4E9U8wPCFOgKZ-_NvPXuSdZXw14j422bRN66zaZ4vghUnRPkF48R1pxH64ejoT1_CrXCVjfQk4g1o-warwZ_vIrzKKOik4ovD4FsJr-4fOGeL7WO7vcC2EI9qTBVFF7wsmqQ8g43cxds/s1600/CAM00321.jpg" -->Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-77965102492436691982014-02-04T18:37:00.002+02:002014-02-04T18:38:59.344+02:00Ülistuslaul Vanahumalale ehk Nipika kolumn<div style="text-align: justify;">
Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et olen üks paras õllelemb. Mitte selline peenutseja, kes vastava nimetaja alla mahtuvad lögad suus läbi peab luristama ja siis totakalt matsutades mingitest maitsenüanssidest jahuma. Ei mõõda ma ka vahu paksust ja kreemisust ega oska rääkida, mis tehnoloogiaga üks või teine hea rüübe valmistatud on. Aga ma vähemalt oskan öelda, milline õlu mulle meeldib ja milline mitte. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Hea jook hakkas mulle maitsema juba abituriendina, kui tark sõber innustas väiksemat gruppi treffneriste nädala toiduraha kooli lähedal asuvasse „Rüütli Keldrisse“ tassima. See oli värskelt valminud kohaliku õlletehase kõrts, kus olid mõistvad teenindajad ning kena vaade jalutustänavale. Meie kohustuslikku menüüsse kuulus 0,3-liitrine tume ja piparkoogine majaõlu ning soolapähklid. Toetasime teklid baariletile ja arutasime mekutades tähtsaid maailmaasju või piidlesime hindaval pilgul möödujaid. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Panime suisa graafiku paika, et mis päeval kellegi toidurahaga peale koolitunde seltskondlikult toobikest nõutama sammutakse. Varem ei maitsnud ma muide isegi alkoholiga immutatud kooki. Mitte kunagi ei joonud me ennast aga sedasi purju. Ikka ilusti toop või kaks ja siis kenasti kes Annelinna vanaema juurde, kes Elva bussi peale. Õlu polegi õigupoolest mingi peojook. Kes päriselt vindiseks tahab jääda, võtab ikka heas seltskonnas toeka toidalaua taga härmas viinakest. Õlu on kõige parem ikka januga. Kas siis peale korralikku saunaleili või kuumal suvepäeval. Eks ole muidugi noorena kõigi nende põhitõde vastu eksitud. Teate kindlasti omast käestki.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Meenub, kuidas sai antud keskkooli viimane eksam ja tundsime sõbraga, et vat nüüd oleme küll ühe pisema pummelungi välja teeninud. Aga napsutamiskogemust korralikku kummalgi polnud. Suundusime toona pooleliolevasse ning tühjalt seisvasse vanematekoju. Ema pakkis veel võileibu ja morssigi kaasa. Meie, kavalpead, aga hüppasime nipsti! ka kaubandusketist läbi ning soetasime mõlemad pudeli tumedat õlut ja pudeli Põltsama Tõmmut. Sobimatu kokteil ja rikkumata organismid tekitasid peomeeleolu, mille taustaks sobis muretult vanast duubelkassettmagnetofonist leitud Saksa šlaagrite kassett. Kui ma ei eksi, lõime tantsugi. Hommikul kulus morss marjaks ära.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Õlut viisakalt rüüpama õppisime hiljem, kusjuures sõbra isa abiga. Eks oli temagi noor olnud ja teadis meid suunata. Nii leidsin end suiti mitmel korral nende juures sirelipõõsas lõõtsa tõmbamas ja suitsuvutte karge lonksu vahele ampsamas. Aga kunagi mitte üks pudel rohkem, kui härrasmehele paslik.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Veel üks lugu meenus tudengipõlvest. Rahakottides ulus tuul, aga poelettidele oli jõudnud uus „Revolutsiooniõlu“, mis vajas proovimist. Tegime siis sõbra vanaemale, kelle juures ta õpingute ajal resideeris, ettepaneku, et paneme kööki uue kardinapuu ära, kui ta taara meile annab. Nii sündiski. Oli hea õlu, selline Alexandri-sarnane. Ja kardinapuu sai samuti üles, ainult üks kapiuks ei käinud peale seda enam lahti. Memme see õnneks eriti ei häirinud. Ta oli ise vana õlletehase tööline, proovis hoopis meie kõrvalt uue margi ära.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Üldiselt olen ikka kodumaise õlle austaja, aga hiljuti lõunanaabreid külastades sain nii võimsa õlleelamuse, et terve elu jooksis silme eest mööda. „Užava“ oli margi nimi vist. Teine väga hea õlu on lätlastel veel „Valmiermuiza“. Miks ma siin kiidan? Lihtsal tundub, et Eesti õlletootjad on kuidagi laisaks läinud ja kõik tooted on keskpärased, igavad ja mittemidagiütlevad. Nagu Euroopa Liit. Ja kiputakse vorpima hoopis kaheliitriseid kangestatud solaga plastikmürske. Võtke ennast kokku, armsad õllepruulijad!<br />
<br />
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/XtMy5IBmX7E" width="560"></iframe></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com2tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-52534734401060925662014-01-29T20:00:00.000+02:002014-01-30T11:17:30.550+02:00Õuduste Öö vol. 2 ehk "Issand, anna kannatust..."Pidasin sõna ja viisin inimkatse lõpule. Nagu karta oli: uut liidrit tihe, kuid allpool latti siblimine ei toonud. Välja teenitud piima tervistkahjustava töö eest võtan välja õlles. Teie terviseks, sõbrad! <br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/db280fb5-c372-485f-a574-a1f663ff07dd">Search– Norman Salumäe</a> <br />
Tundub, et üks vene aktsendiga poiss, kes One Direction´ist välja jäeti, laseb kogu maailmavalu endast läbi. Vana hea 6/8 taktimõõt toob meelde Boyz II Men-i feelingu. Ainult et sekvoia südamikest kõridega neegrite kõrval on see nagu mägra peer läbi sordiini.<br />
Kolm mintsa loo maksimumpikkusena pole küll palju, aga see lugu tundus pikem kui polaaröö. Kui ta peaks liftis kõlama, muutuksid trepid isegi minusuguse jämediku jaoks täiesti arvestatavaks alternatiiviks.<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/601e4dc8-ddfd-44d5-b9de-7f0dc270a858">Lootus – Lauri Pihlap</a><br />
No nagu solist kohe alguses väga tabavalt ütleb: „Rong on läind...“ Ma saan aru küll, et selline Timberlake´i ihalus, aga no kamoon. Ma võiks siis ju näiteks Ott Kiivika asemel ennast mootoriõliga kokku läkerdada ja keset lava paarituva kärnkonna nägu teha. <br />
Kui muidu ei jää ükski kandideeriv lugu meelde, siis seda tahaks lihtsalt unustada. A muidu šikk poiss ju. Hullude Päevade ajal võiks lasta tal catwalkil Baltmani ülikondi demoda küll.<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/5e49cfbc-7f97-429e-8cad-af11a2cd42e1">Muud pole vaja – Nion</a><br />
Aibljää, jälle see 80-ndate elektropopi saund! A no mina ei tõmbaks ka kitsaid lumipesu teksasid jalga ja ei parseldaks vanaema välismaa kilekoti eest raudteelaste aiamaale maasikaid rohima. Ja suure tõenäosusega ei erutaks mind enam ka Reet Oja märja t-särgi show Öö TV reklaamklipis...<br />
Refrääni viis nõuab tegelikult korralikku live rocki saundi. Praegu põhi hävitab selle vähese, mis asjas olemas on. Ja peale Lenny Kravitz´it on vogali juures distortioni kasutamine nagu õhtul sooja piima kõrvale küpsiseid nagistades mõelda: „Tra, ma olen ikka täiega rebel!“. Tahaks midagi nagu veel öelda, aga tegelt on terve Elmar samasuguseid mullitajaid täis. <br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/eb524d03-f8a9-4a38-95e6-867dd6ad1939">Elu – Maltised</a><br />
Kõik, mida vana Maltis puudutab, muutub kohe süldiks, see on fakt. Ma võiksin ta sõber olla siis, kui kastitäie Põltsamaa sinepiga üksikule saarele jääksin.<br />
Poistel on lastud „ououou“-d ilusti pooleks jagada. Joomakirjeldus, kus pealekaks on valitud tort, kõlab juba eos kahtlaselt. Ei-jah, no täpselt selline lugu, millega reede õhtul hääbuva diktsiooniga Vello teispool lauda istuvat Toivot raadio vahendusel tervitada saab. <br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/f4f3c7a2-d445-499a-a5b6-dcbdce01cfd0">City Lights – Sofia Rubina</a><br />
Selline klubimuss tõstab persekarvad esimeste taktidega püsti. Pole strobosid vajagi, et silmad närviliselt pilkuma saada. Muidu on Sofia paueriga mutt ja päästab natuke ära. Saaremetsal tuleb seda lugu kuulates iga kord kindlasti purts püksi. Aga ma ei ole Saaremets. Mõtlen hoopis, et veel koledam saaks olla asi siis, kui Sofia Marju Kuudiga ümber pista. Ja kui siis lugu veel eurovisioonile kah läheks, vahetaksid tundlikuma närvikavaga muusikasõbrad vist kodakondsust.<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/5ec1f875-28cf-4720-b1be-821b3e79cd20">Fearful Heart – MiaMee</a><br />
Liinal on mõnus soe tämber. Tahaks ta kohe sülle võtta ja põlvel hopitada. Katie Melua ja Norah Jones on esimesed nimed, mis võrdlusena pähe kargavad. Mingi hetk kõlksutas trummar elegantselt raidi pihta. Justkui kelner Tarvase restoranis kell neli hommikul laua taga suigatavale Puhja sovhoosi direktorile. Noh, et „Hakkame lõpetama, või nii“. Aga ei lõpetanud keegi midagi. Biit oli häirivalt aeglane. Nagu lükkaks ülejoonud külamees oma punnvõrri ülesmäge käima. Omalaadne kogemus, kuidas saab ära vajuda ka siis, kui enne ei tõuse.<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/9b57fc44-fd3d-42e4-91d8-8afb2d8de890">Für Elise – Traffic</a><br />
Kas see on see „uussiiras“, millest emopeded räägivad? No näha on, et Stig Rästa on kõik kohustuslikud lindikava elemendid ilusti läbi teinud. Ikka ukuleeleke, löögi pihta usafolkarite trummipüti põmps ja Macklemore´i trubasaund. Sõnaga - kui edetabelite läbilõige ühte laulu kokku toppida, peaks ju asi müüma. Iseasi, kuidas käituda, kui tead, et moes on nii roosad peapaelad, laienevate pitsvarrukatega triiksärgid, neoonsinised retuusid kui ka beežid mokassiinkingad? Arne Niit limpsaks sellist komplekti nähes muidugi meelalt keelega...<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/36ed8e49-cdb4-4030-a06d-18a73e07df34">Siin või sealpool maad – Maiken</a><br />
Maikenist olen ma muidugi alati lugu pidanud. Eriti muusikapedagoogina. Aga ka siis, kui ta omal ajal punupatside ja platvormsaabastega nahkses kostüümis Kahe Takti saates lammutas, oleksin ta endale kohe koju viinud. <br />
No muidugi - õrnad klaverinoodid ja siis seitsme Titanicu finaali jagu viiuleid ridiküllist välja. Vot see on Eurovisioon. Ma kujutan ette, kuidas lipukesi lehvitavad päevitunud ja silmalaineriga varustatud tõmmud noorsandid pisaral sätendavale särgikraele kukkuda lasevad. Pärast teevad aftekal eestlasi hea sõnaga meenutades üksteisele mohhiitosid välja ja tantsivad justkui meeletud. Aga kas lugu ise mind kah kõnetas või kas ma teile kasvõi ühe lause suudaksin deklameerida või fraasikese ette laulda. No kuulge!<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/ae87dbd7-4dfe-489a-a3a5-eb63726d9f4e">Kui tuuled pöörduvad – Sandra Nurmsalu</a><br />
Putsi, keegi oleks nagu plaadi tagurpidi käima pannud! Ja üks tüüp teeb siukest häält, nagu selles pagana pannkoogilaulus. Eestikeelne hiirepiiks sinna otsa on isegi tiba kohatu. Sandra on muidu päris nööbitav kampsun, aga tundub, et paras kuivik. Nii et nööpida saab ainult pimedas, teki all ja lõpuks hääletult hambad huulde surudes. <br />
Salmi puhul ei saa väga arugi, aga refrään on ikka puhas Lõhmuse käekiri. Hämmastav, kuidas ta ühe ja sama lauluga on nii pikalt ära purjetanud. Ja keegi võiks Sven-poisile muidugi mõista anda, et lasku sõnu kellelgi vähe atsakamal ritta laduda. Tahab nagu midagi ilgelt öelda, aga välja kukub ikka justkui peale tarkusehamba väljatõmbamist narkoosist väljuva patsiendi lalin.<br />
<br />
<a href="http://eestilaul.err.ee/2poolfinaal2014/3e2ecdc6-7486-4cf6-917d-cf8ed1e887b6">Lauletäis taevakaar – Brigita Murutar</a><br />
Hellõu, Ukulele, ju döörti vänker! Lõbus trilla-tralla ju. Keegi oleks nagu ansambel Kapelli peerud üles otsinud ja lumelinna vigride vahele ilulema lükanud. Rõõmu teeb, et üks trianglimängija on dekaadi esimese keika saanud. Nagu ma aru saan, on tegu Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Saara Vaarmann Murutar Kati järelkasvuga. Suviselt heinalõhnasel aasal hobuse lakkadesse patse punudes on see laul ju täitsa omal kohal.<br />
<br />
<br />
<br />
<br />
<br />Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-80156501927109023312014-01-23T19:59:00.002+02:002014-01-23T23:19:04.869+02:00Õuduste Öö vol.1 ehk Eesti Laulu I poolfinaali lood<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Olgem ausad, õelutsemine on mu pärisosa. Teen seda suurima naudinguga. Sestap sündis jõhker inimkatse värske kodumaise muusika keskel. Esimese poolaja võtaks
kokku tõdemusega, et see on väga väsitav. Mitte, et oleks raske
kuskilt kinni hakata. Koledaid lugusid oli palju. Nad olid lihtsalt kuidagi nii ühtemoodi koledad...</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Alustades olin niivõrd indu täis, et tahtsin korraga kogu materjali läbi hekseldada. Tunnistan oma nõrkust ja jagan ülesande kahte osasse. Vajan taastumisaega. Siin siis vol. 1.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/8e611799-e1bc-4f9b-bbf4-f8de5874fc8b" target="_blank">Amazing – Tanja</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Kõlab nagu Angeli klubi rahvale
meelepärane põmpsutus. Sellist piinatud "seliin diooni" kumas läbi
küll. Aga no mitte mummigi ei jäänud meelde. Salm oli igav, aga
refrään see-eest veel nürim. Vahepeal käis mingi armutu
plaksutamine, et veene üles peksta, aga peale seda kukkus kõik
tagasi musta auku, nagu vanaema keldri trepist kõrvitsasalatiga
liiga uljalt üles marssinud onu Heino. Kui lugu lõppes, nautisin
hetke vaikust ja röhatasin võimalikult mehelikult.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/816408fa-f3ea-4d30-8143-2b0b29880bbe" target="_blank">Flame – The Titles</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Aibljää, jälle need 80-ndate
sündisaundid ja üks poiss, kellel pole sõpru, ega lauluhäält.
Mikrofoni paistab ta kartvat nagu keka tunnis tüdrukute riietusruumi
tõukamist. Refrääni udutamine tõi silme ette Sakkovi, kes paari
Pantokraatori keika jaoks endale kõik musapoodides müüdavad
klahvkad kokku ostis ja siis nagu makaron tsentrifuugis nende otsas
viskles. Kindlasti said noored moosekandid emalt mitu korda pragada,
kui tüütu undamine köögis Vikerradio kuulamist segas.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/43808858-0350-41dd-8017-add5269e7dfd" target="_blank">Resignal – Wilhelm</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Teiste taolise stiili lugude keskel on
noored päris adekvaatsed. Aga see ameerikalik folgitamine on ikka
pigem üks munadeta tiksumine, mis kuhugi ei vii. Kõige rohkem
on kahju selliste bändide trummaritest. Täit setti nad enamasti
kasutada ei saagi. Tuleb potikesi kobistada ja siis kuskile
sohu tagasi vaibuda. Tunnen ruuduliste särkide, kitsaste teksade,
tenniste, seitlisse lükatud juuste ning targaks tegevate
paksuraamiliste nullprillide hõngu. Saundiliselt oleks aga nagu melanhoolsed härjapõlvlased jorisedes selja tagant mööda marssinud.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/b0eea4be-8cf3-4c00-95fd-a9d16b27a4c6" target="_blank">Solina – State of Zoe</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Kõigepealt tekkis küsimus, miks üks
tüüp peab klipi pildil kindlasti palja ülakehaga olema. Kui lugu
sai kuulatud, tekkis kaks küsimust veel: miks seal keegi näljase
beebi kombel kisas ja kas tasus ikka kokku tulla ja jebida. Oleks
võinud ju vanainimesi üle tee aidata või midagi.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/274b6426-143e-4776-a652-ee94f6aedf0d" target="_blank">Sandra – Nimmerschmidt</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Kas tõesti on vaja nelja djuudi, et
kuskil kones mingi suva biit tiksuma panna? Tundub, et selline Epliku
hilisemat loomingut meenutav „jollarijoo“ emane ekslev hääletämber
läheb peale küll. Kõlab nagu Raadio 2-he „Muusikanõukogu“
tüüpide igaõhtune unelaul. Siis, kui vokalist eriti hellalt udjama lippas, tõmbasid kannikad millegipärast krampi.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/319e672a-2542-4c4d-bd85-9b8ea4087859" target="_blank">Maailm on hull – VÖÖRAD</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Loo intro oleks nagu paroodia. Ikka: „Jou-jou, raffas! Emm Sii Toivo on majas! On aasta kaks tuhat
neliteist!“ Nahhui, mis kuradi tripil ma pean olema, et selline
info hädavajalik tunduks!</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Tsikile pole targu üle ühe lause
usaldatud. Tekst võib ju meelest ära minna. Raudselt tegi loo põhja
see Darth Vaderi kiivriga tüüp, kes on tegelt hambaklambritega
vinniline loikam kooli arvutiringist.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/8c1519c9-d725-4e55-8e6d-273960e6a6e8" target="_blank">Maybe-Maybe – Super Hot Cosmos Blues Band</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Minu suveräänne lemmik esialgu.
Mõnusa huumoriga stiilne taies Nevesise poistelt. Mingitele
värviliste õhupallidega vehkivatele zeleetatud boifrendidele
seda uue eurohitina presenteerida on muidugi keeruline. Aga kutid ise saaksid saali kiigates kõhutäie naerda. Ja kui mitte muud, siis
omamaises musameres üks väärt lugu vähemalt juures.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/133219b1-9254-4e82-b878-afdd09aa713c" target="_blank">Kus on EXIT? – August Hunt</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Loomulikult peab mingi kokukaga hipster
pildi peale ronima! Pluss kohustuslikud vestid. Aga ujeda usafolkari imago taga täiesti ootamatult siuke ätitjuud: „Heipa hei, ma olen nii
urban vend! Suurlinn ja värvilised tuled ja putsi, kaua ma seda
taksot siin ootama pean...“ Silme ette tuli pilt, nagu oleks vend kuskil vanalinna laundzis kõrrega siidrit imenud ja vesipiipu vahele
kakkunud. Nüüd peksab öö aga jalaga tagumikku. Kuna homme Maxima kassade
juures pensionisammastest jahudes peaks põsk ikka roosa olema, tuleb
kuskilt kiire burks haarata ja Mustamäe magala ühetoalises
üürikorteris, mille ainsaks mööbliesemeks on päevi näinud
madrats, paariks tunniks silm kinni lasta.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/90b74db4-5814-4cc4-b4a6-86baa75efb5c" target="_blank">Tule ja jää – Kõrsikud</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Mõnus pehmokas. Suured mehed, hellad
südamed. Viskaks isegi oma 130 kiloga kuskile aasale kõhuli ja
puhuks armastust täis pilgul võililletupse seitsme tuule poole
laiali. Siis kahlaks läbi viljapõllu vanale taluõuele, rüüpaks
suure klaasi värsket lehmapiima ja haukaks pätsi saia meega
kõrvale. Ma väga loodan, et Bonzo haarab võistluse ajaks ukuleele
kõhule. Elu24-s tuleb siis raudselt kohe gallup: „Avalda arvamust:
Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt
tšello pihta pannud?“</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="http://eestilaul.err.ee/1poolfinaal2014/ca63dc59-553d-4aad-a3b7-72060537b0b2" target="_blank">Supernoova – Lenna</a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Väga Lennalik. Ja mitte ainult. Väga
Mihkel Raualik kah. Annaksin sellele loole teise koha nende
poolfinalistide seas. Mitte ainult sellepärast, et Lenna on ilus
linalakne Eesti neiu. See oli ka üks vähestest lugudest, mis mõnda aega
peale viimase noodi kõlamist veel meeles püsis. Töötav refrään oli ju täiesti olemas. Ja inimesed mängisid päriselt pilli. Eks olin
selle vokaalinstrumentaalpala kuulamise ajaks mõned tarvikud kah
manustanud. Äkki ongi joodud alkoholi kogus pöördvõrdelises seoses
kriitilise meelega...?</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<br />
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com9tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-47129372497979361902014-01-21T21:58:00.002+02:002014-01-21T22:10:45.191+02:00Mnjaa, vähe on meid, mehed...<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Naabrimees ei luba mul endast
kirjutada. Segan täna jälgi. Ehk siis - vahtisin just kossu. Rock
mängis mingite tüüpidega, kes ennast gigantideks nimetasid. A
nossu said sellegipoolest. Tegelt on viimasel ajal sellel spordialal
eestlastele keeruline kaasa elada. Mingid hääldamatute nimedega
suva kliffid sibavad ringi. Kalevil on vabsee neli neegrit korraga
platsil. Umbluu kuubis mu meelest. Järgmise laulupeo võiks siis ju
Hiinas korraldada. Kohalikest saaks palju suurema massi kokku.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Rockil oli kah oma neeger muidugi.
Sipsik või Homer või mis ta oligi. Mul vanaemal oli pliidi kõrval
samasugune hari puupuru kokku kraapimiseks, nagu selle tüübi habe.
Ainult, et vanaema sai tulekolde esise kenasti puhtaks ja suskas
kapsalehe peal mõnusa peenleiva sütele. See jorss lehvitas niisama
paar numbrit liiga suurte trussikutega ilmarahva ees. Kurat, kas meil
oma habet polnud võtta!? Toonud Pehki Jaan või Sinijärv platsile.
Persse, ma oleks ise kah appi tulnud!</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Eks olime vastasest muidugi üle, aga
mängisime sitemini, kui võimed lubavad. Tänu sellele oli mängu
lõpuks vererõhk ikka laes, nagu oleks Maxima vorstileti juures
poolpaljast Amber Heardi näinud. Loo iroonia on selles, et kuradi
kossuülekande kaameramees on raudpoltmutter pesuehtne pede. Vant
näitas iga kord, kui Rocki tantsutibid pepudega õhku kaheksaid
joonistasid, südamerahus Kullamäed. Kuna uue õlle järele minekuks
oli asend liiga lebo, pidin mokk töllakil vahtima, kuidas too silmi
punnitas nagu rotveiler, kellele nädal otsa keedumune söödetud. Härra paistis tekkinud ebasoodsas situatsioonis eksklikult tahvlit süüdistavat
ja üritas markeriga viimast surnuks taguda. Totaalne eetriaja
raiskamine.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Tegelikult lubasin ma postitada
tsenseerimata versiooni pere puhkuserisist Jurmalasse, aga kuradi
keeruline on ennast teist korda kokku võtta. Ärme unustame fakti,
et olen laisem kui kiire stardi Pearu, kes noorepõlves ühe silmaga
ninal komedooni märkas ja ei viitsinud hiljem pupilli kaugusesse
tagasi fokusseerida. Aga nii palju ma võtan ennast siiski kokku, et
panen kirja ühe vahejuhtumi, mis leheversioonist välja tsenseeriti.
Siit ta tuleb:</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Peale veekeskuses rosinaks vettimist
läksin uljal sammul pesust läbi ja kohaliku spaa meeste riidehoidu.
Üritasin hinge kinni hoides sokke niiskete jalgade otsa venitada.
Niigi oli hing paelaga kaelas. Ja siis ilmus vaatevälja üks
tõeliselt häiriva pervovälimusega klemm. Ta oli üleni kaetud
punasepigmendilise krussis globullaarvalguga. No karvane oli. Mitte
igalt poolt. Peaga olid lood sitemad. Sinna ei jagunud. Sellest
hoolimata oli ta suutnud kiilakasse kuklasse üksikutest karvadest
midagi rotisabalaadset punuda. Ja kolmel real jagus karvu ka nina
alla ülahuulele. Kogu see komplekt vajus täies rahus täpselt mu
näo ette, tõstis elegantselt seinalt fööni ja asus mõnumõminate
saatel tagapalgeid tuulutama... Oi, ma jooksin. Ime, et
retseptsioonis turvad sappa ei haakinud uurimaks, ega ma midagi pihta
pannud pole.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Kellel väärtkirjanduse tarbeks kahju
mõni sent ohverdada pole, saab täit reportaaži lugeda <a href="http://www.sakala.ajaleht.ee/2661290/viljandlaste-talvised-seiklused-lounanaabrite-kuurortlinnas" target="_blank">siit</a>.
Tervitused lõunanaabrite korrumpeerunud politseile!</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYXStcixBINMiIJ3n2hc3_vwgEqd2acu7JBt9giqAStpBQ4nlUVF-RHw4MtgQjKwPW8rpa8_t8FPVGW4r6Iz3Mt0ip3akewTJ0B5ibcw1mggmIdzdOjro2is65Mcy9fkKotHORoE8httI/s1600/CAM00072.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgYXStcixBINMiIJ3n2hc3_vwgEqd2acu7JBt9giqAStpBQ4nlUVF-RHw4MtgQjKwPW8rpa8_t8FPVGW4r6Iz3Mt0ip3akewTJ0B5ibcw1mggmIdzdOjro2is65Mcy9fkKotHORoE8httI/s1600/CAM00072.jpg" height="111" width="200" /></a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
<span style="font-family: Times New Roman, serif;">Ja
üle hulga aja üks retsept kah. Imeline hautis, mis sobib paljalt
söömiseks või prae juurde. Vaja läheb pool väikest
kapsapead, pool kaalikat, 2 porgandit, 2 sibulat, 1 tšillikaun
(memmekad võivad vähem panna), klaas puljongit, klaas õlut, klaas
tomatimahla, soola ja 1 tl suhkrut.</span> <span style="font-family: 'Times New Roman', serif;">Sibula,
porgandi ja tšilli hakid ära ning lased pannil võist läbi.
Kaalikas ja kapsas tükkideks ja potti. Panni pealt kraam juurde.
Vedelikud ja sool-suhkur sinna otsa. Siis tasasele tulele
tunniks-pooleteiseks. No vaatad kaalika pealt, see viimasena pehmeks
tõmbab. Urr, kui mõnus!</span></div>
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<br />
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-37695371949413078442013-12-30T14:02:00.000+02:002013-12-31T11:02:44.629+02:00Piuh! Pauh! Põmm!<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Ma võiksin teile ju pikalt pajatada
oma pühade veetmisest, aga olen ennast antud teemadel juba paar
korda tühjaks klõbistanud. Pealegi ega sellel rindel aastast
aastasse suurt midagi muutu. Vanemaks ja laisemaks jääme kõik
ainult.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYDmBTSFxaJbPQr8QsM0Moip6qJJzIALFOoTGobQ6LzavQICH18yURxktCXNH6PIYU_9imVHWJo3sHHAolaaVB8TxsMNqSivCkGGSD74zLUrnUEOvxCavywrb06mdlmXhs7p5948DHzhY/s1600/dets.jpg" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="180" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEiYDmBTSFxaJbPQr8QsM0Moip6qJJzIALFOoTGobQ6LzavQICH18yURxktCXNH6PIYU_9imVHWJo3sHHAolaaVB8TxsMNqSivCkGGSD74zLUrnUEOvxCavywrb06mdlmXhs7p5948DHzhY/s320/dets.jpg" width="320" /></a>Ei no mul oli ikka klassikaline pauk.
Põrutasin jälle Elvasse vanemate juurde. Õe pere kah kohal. Ja
loomulikult jõhker jõulumaa taaskord püsti pandud. Terve maja oli
vilkuvaid tulukesi täis keritud ja nägi välja nagu mingi
baila-baila kruiisilaev. Otsisin juba pilguga aiast põhjapõtru, aga
õnneks oli ema seekord piirdunud aiapäkapikkude armeega.
Põhimõtteliselt oli igas toas kuusk püsti ja kuskil hapukapsa
aurude sees kahlasid ka lähedased. Kõige suuremad potid ja pajad
olid ääreni hõrgutisi täis laotud, nagu oleks kohe-kohe kõik
Kuperjanovi sõdurpoisid peale lendamas. Isa oli juba Elmari raadio
põhja keeranud ja teeskles Oruka rütmis jalaga vastu maad
patsutades sauna kütmist. Ja siis läks kõik sissetallatud rada
pidi. Sõime, võtsime viint, käisime saunas, sõime, võtsime
viint, jagasime kingitusi, sõime, jõime viint, sõime, jõime
viint, sõime viint... Kui ema juba iga pitsi juures
demonstratiivselt silmi pööritama hakkas, läksime loomulikult
kikivarvul tippides magama. Järgmine hommik oli vabsee kuldne. Päike
säras, miskine 8 kraadi sooja ja kõige tipuks toppis ema terve
masina pidulaua leftõuvereid kah täis. Kuna muru niita ei
viitsinud, ajasin kodus garaažist hoopis tsikli välja ja täristasin
Kid Rocki kuulates loojuvasse päikesesse.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Hetkel on olemine suht joviaalne, kuigi
eile sai päris hoolsasti Naabrimehega sauna tehtud ja tänane kuu
viimane tööpäev kulgeb kuidagi aegluubis. Nimelt pungus
õeraas lõpuks ometi ära ja vormistas ühe kraaniga mudeli. Sain teist
korda onuks. Eks ma homme koos aastavahetusega tähistan. Mul
metsseakints istub juba kenasti marinaadis ja hääd inimesed
valguvad köögilaua ümber kokku. Meie eas enam linna peale
kolama ju ei kipu. Linn on mürskudega hullukesi täis ja öösel
võid taksodispetšerile kasvõi kankaani tantsida, koju pead ikka
jala vantsima. Hädasti oleks vaja kuskil Valuoja orus partide poolt
õnneks võetud saada...
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
A muidu oli saun eile omapärane. Mul
tegelikult oli kindel plaan naistega telepurgist «Eestimaa uhkust»
vahtida ja katkematult pillida, aga autot hoovi ajades lendas
Naabrimees maa värisedes paarishüpetega peale ja ütles, et ärgu ma
muretsegu, tuli on all ja õlu külmas. «A sa ise ütlesid eile, kui
pakkusin, et võiks täna saunatada, et ma võiksin hoopis m###i
minna?» - «Eino, mis sa ei jaga slängi vä? Mine m###i tähendab,
et teeme ära!»</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Üldiselt jõudis meie sõltumatu
teadlaste grupp kiirelt arusaamisele, et igas saunaruumis oli
suht okei olla, välja arvatud laval. Seal kiskus olemine kuidagi
palavaks ära. Kuna õnneks tarvikuid ja krevette jagus, siis
veetsimegi suurema aja aisakellade kõlkudes eesruumis ja narrisime
akna taga põrkavat koera. Aeg läks kui linnutiivul, kuni mingil
hetkel polnud taara tõttu jalgu enam kuskile panna, ja suundusime
solvunult pimedasse öhe, et siis jälle esimesel jaanuaril kosutava
aamusaunaga jätkata.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Mida teile aasta lõpetuseks soovida?
Kõigepealt – ärge, kurat, paugutage nii palju! Mul läheb peni
ilgelt närvi ja jookseb läbi terrassiukse sisse. Siis on kõigil
pidutuju rikutud ja võibolla ei saagi tantsida. Teiseks – kui laua
ümber tihedamaks andmiseks läheb, ärge laske telekal õhtut persse
keerata. Pärast kordusest vaatate ja saate aru, et ega need naljad
nüüd nii naljakad polnudki. Ja kolmandaks – olge aastanumbri
vahetudes inimestega, kes teile tõepoolest korda lähevad, isegi
siis kui nad hommikupoole ööd kogu teie hapukapsa otse potist
kulbiga endale sisse keeravad. Kapsast võib ema juurest keldrist
juurde tuua, aga häid sõpru on sealt harva leitud. Armastust teile
südamesse ja musid püksi!</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Suht siiralt,</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
teie Onu Myrakas</div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-13010659012963918882013-12-08T23:09:00.000+02:002013-12-08T23:09:20.941+02:00Hobuse unenägu<div style="text-align: justify;">
Ma nägin unes, et käisin Kiviõlis esinemas. Vähemalt veel täna hommikul tundus mulle sedasi. Kui ma hoovist oma autot ei leidnud, tekkisid esimesed kahtlused. Aga kõigest järjekorras. </div>
<div style="text-align: justify;">
Reede õhtu saatis Hot Shoti nimelise kergemuusikakollektiivi, milles mul on au tõsiselt häiriv faktor olla, rannalinna Pärnusse. Kõik oli tore, isegi rahulik. Lauatäis barbisid oli oma saunatavate bõkkide taskutest volletid piistu pannud ja imes Kirby-jõudlusel mohhiitosid keresse. Deliiriumis pudelifilosoof räppis saalinurgas segamatult oma esikhitti "Kakskend peal ja kakskend pausi" (ärge küsige) ning kui olime peale keikat kola kokku pakkinud, üritas üks dressides slaaviverd hobirokkar viie euro eest lisasetti tellida.</div>
<div style="text-align: justify;">
Koduteel võttis bändis vokaalkohuseid täitev paarimees vaevaks ennastunustavalt aevastama kukkuda. Peale elegantset viieteistlasulist seeriat rääkis ta hääletooniga, mis on võrreldav Võsa Petsi vahvaimate saatekülaliste omaga. Muutusime nagu kokkulepitult tiba murelikuks.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ja siis loetud tundide pärast, hopsti, Ida-Virumaa suunas galoppi. Ei jõudnud veel sadat kiltigi läbi hekseldada, kui vokalist kõrvalistmel rögisema kukkus, et kuradi külm on. Mu tankil nimelt on väike händikäpp küljes - puhub sooja ainult juhi poolele. Järgnevalt tuli mul taluda katkematut hala. "Sa näid väsinud, las ma roolin ise", "oleks ma teadnud, oleks kõlarid enda autole kasvõi katusele sidunud", "ma ei tunne enam oma jalgu" ja muu siuke kräpp. </div>
<div style="text-align: justify;">
Mustvee Statoilis tegime pausi. Selle pleissiga on muide hull värk. Kaks varianti - kas makstakse teenindajaile ainult tulemuspalka või on nende pereliikmed tankla omanike poolt pantvangi võetud. Väljusin sealt mingi jõhkra kabanossi ja seljakotitäie saiakestega, kuigi tahtsin kõist tualetti. Paarimees järgnes mulle totaalses hämmingus liitrise kakao ja "kaheraudsega", mis tilkus kõigist pakutavatest kastmetest. Etteruttavalt võin öelda, et sama paketi lasi ta endale pähe määrida ka tagasiteel. Minule suudeti siis kaasa pakkida hüpersupergigamegaburger poole lehma ja ämbritäie majoneesiga. Luugi kaudu, saate aru! Ei mingit kepsutamist ahvatlevalt värvikirevate ja kaubast lookas riiulite vahel. </div>
<div style="text-align: justify;">
Loomulikult ei suutnud naviseade otsustada, kas juhatada meid esinemispaika Võru või Haapsalu kaudu. Sellest johtuvalt kiskus olukord ühel hetkel pingelisemaks kui peedidegustatsiooni peldikusabas. Mingid pooletoobised olid Jõhvi külje alla elu labürindi ehitanud. Hekseldasime abitult mööda sildu ja tunneleid nagu halvas komöödiafilmis. Üritasin küll ropu lobaga meeleolu üleval hoida, aga publik oli haruldaselt tuim. Kaalusin isegi solvumist.</div>
<div style="text-align: justify;">
Pidu oli korraldatud kohalikele taidluskollektiividele. Kakskeelne seltskond, valdavalt naised. Üldist trendi loov vesihall juuksetoon tõi tahtmatult meelde korraldaja ääremärkuse: "Eks mõned vanemad inimesed tulevad kah". Lootsime kogu südamest, et mitte pulbristatuna ja urnis.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kuna bändikaaslane rääkis jätkuvalt nagu kõhugripis eluheidik ja ka laiemas plaanis polnud põhieesmärgiks publikust juba avataktidel ilma jääda, nihelesin alustuseks jääd purustada tasasemate instrumentaalsete viisijupikeste abil. Klassikalise kultuurimaja helipildi kirjeldamiseks kõlbab päris hästi ajalooline tähtsündmus Verine Pühapäev. Seega täiendas paarimees minu sügamist omalaadse koreograafiaga kõlareid ühest seinast teise lohistades ja tulutult mingitki saundi otsides.</div>
<div style="text-align: justify;">
Lõpuks otsustasime, et saagu, mis saab, keerame volüümi üheteistkümne peale ja laseme <i>country</i>kuradi valla. Selle peale tõmbasid daamid ootamatult laudade alt kilekottidest välja <i>line</i>-tantsu papud ja läks andmiseks. Hetke pärast olid ka kõik "eluõhtu" ja "hõbelõnga" tüübid maast lahti. Jätkus Waldburgi öö lõunaosariikide moodi. </div>
<div style="text-align: justify;">
Loomulikult sadas vahepeal kogu selle talve lumi maha. No tegelikult siiski mitte. Tiba oli veel puudus ja sellega kostitas ilmataat meid esimesel sajal kodutee kilomeetril. Kulgesime tigukäigul ühest teeservast teise vingerdades ning hüsteeriliselt naerdes, nagu tähesõdalased, kes Navitrolla köögikapis tuuseldamas on käinud.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ärkasin hommikul koduses voodis burksikastme lõhna peale. Oleks pidanud hoolikamalt habet pesema. Auto leidsin bändikaaslase juurest. Ja lõpuks saimegi teiega siin näosaate lõpunootide taustal jälle kokku. Küll see maailm on ikka pisike, onja!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/XfBG1hwnENs" width="560"></iframe></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-9609969378625885452013-12-06T17:39:00.000+02:002013-12-06T17:39:20.038+02:00Hou-hou-hou, mai ääss!<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Mis kuradi värk eestlastel nende
mandariinidega on? Detsembris ei saa aus inimene ilma vigastusteta
poest õlut kah enam kätte. Juba väravas jooksevad mürkroheliste
barrettidega kosmosemutid su mööda maad laiali nagu väljasitutud
moosi ja kaovad mitmekümnest endasugusest moodustunud inimkuhja.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Need oranžid käkid on ju aasta ringi
müügil! Aga ei, muul ajal lastakse neil seal mullaks kõduneda,
sest „saage aru, suvel maitseb mulle ainult arbuus!“ No ja Maxima
ahvidel on ju vaja hädasti kõik seitse tonni pappkastidega korraga
välja laduda just sedasi, et mees peab oma igapäevase suitsuvorsti
kätte saamiseks ette võtma missiooni, mille kõrval Vietnami sõda
on süütu ning nummi justkui Keni ja Barbie armastus. Ja ega need
kapronsukkades inimtankid siis mõistliku kogusega piirdu. Tegu oleks
nagu maailma viimaste mandariinidega, sest kohe keelatakse nad
Euroopa Liidu ametnike poolt ära. Või ma ei tea, võibolla on neil
keldritäis hiinlasi kuskile paneelmaja keldriboksi peidetud, et
kevadel peedipõllule saata.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
No ja kui ma lõpuks paari murtud
varba, kadunud esihamba ja väljarebitud juuksesalgu hinnaga
lihaletini sik-sakitan, tuleb vervivorstide kohal urvitavate
tagumikkude järel oodata nii kaua, et jõuaksin kaks korda „Tõe
ja õiguse“ läbi lugeda. Tagant ettepoole.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Võitled ennast edasi õllekapi
juurde. Selle ette on üks tunkedes kliff euroalusetäie glögi
lohistanud. Ja no sa ei saa ta peale karjuda kah, sest selle töö on
enda peale võtnud juba üks mõmra, kes just proovis ühe mandariini
enne ostmist ära süüa (!) ja tal on kõhklused <i>und</i> kahtlused, et
seal kõige alumises kastis on palju paremad pallikesed ning üleüldse
üritatakse tal järjekordselt perset lohku tõmmata. „Nagunii
jagate tagaruumis allahinnatud viinerid omavahel ära, vereimejad!“</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Kassasabas on juba tunne, et tahaks
sääretõstejooksuga nuttes silmapiiri taha täpiks joosta.
Kassapidajat tümitab järjekordne „kuldklient“, kes vannub
jumalaemaissandkristusejeesukese nimel, et mandariine kaaludes
vajutas teenindaja sõrmega nimelt kaaluplaadile, et tema viimased
pensionisendid endale saada.</div>
<br />
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Välisukse juures inisevad veel
zeleetatud soengutes liiga kitsaste teksadega poisid mulle midagi
elektripakettidest. Tapan nad pilguga ja kaon mustavasse öhe.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/G_IZPe4GrjI" width="420"></iframe></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com1tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-69020112259047657712013-11-14T12:23:00.000+02:002013-11-14T12:29:24.704+02:00"Kas klounid nutavad?" ehk jälle üks Nipika tekst<div style="text-align: justify;">
Mulle pole tsirkus kunagi meeldinud.
Kuskil ajusopis on üks hägune mälupilt kaugest lapsepõlvest kui
vanaema mu Tartus ühte rändtsirkuse telki vedas. Võibolla esinesid
seal ka vahvad klounid, kes teineteisele jalaga tagumikku tagusid ja
torte näkku loopisid. Minul on meelde jäänud ainult üks õnnetu
pulstunud karvaga karu, keda dresseerija rahva möirete ja aplausi
saatel tokiga tünni otsast tünni otsa udjas või jalgrattaga sõitma
sundis. Mäletan tunnet, mis mind vaatepilti nähes valdas. Ja see
oli kõike muud kui lõbus.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Mul poleks põrmugi kahju olnud kui
mõmmikul kops üle maksa oleks läinud ja kelmikate vuntsidega
loomapiinajast oleks vaid lõhkised trussikud ja hunnik hakkliha
alles jäänud. Küllap oli vaesel mesikäpal piisavalt palju oidu
peas andmaks endale aru, et siis susatakse talle kah ära ja mine
tea, kas seal taevastel jahimaadel ikka nii hea ongi.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Suvel tekkisid tänavatel
prügikastidele ja elektripostidele värvilised plagud, mis rahvast
turuplatsile jälle taolisele meelelahutusele kutsusid. Ühel pildil
oli tüüp krokodilli väänamas, teisel maod ümber kõigi jäsemete
mässitud ja kolmandal ratsutas litrilises trikoos tiigri seljas. No
kurat, ma pole mingi loomakaitsja, aga teades, millise piinaga paar
triki moodi asja metsloomale selgeks pekstakse, ei hakka mu silmad
kohe kuidagi vaimustusest põlema, et aukus silmadega kurnatud
loomade retsimist nautima minna. Mõnes mõttes on härjavõitlus
isegi tiba arusaadavam, sest seal on looma lõpp ette teada ja kehval
toreadooril pudisevad teinekord soolikad areenile kah. No igatahes –
värvilised pildid, mille taga on hunnik jõledust.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Umbes samasugune tsirkus inimeste
maailmas sai hiljuti just õnneks läbi. Poliitiline tsirkus ja
kohalikud omavalitsuste valimised. Ka see polnud tegelikult üldse
naljakas. Poliitikud on ühed veidrad loomad. Neli aastat pole neid
kuskil näha, oled nagu kuradi Palle üksinda maailmas. Ja kus siis
hakkavad urgudest välja ronima ja seletama, et tahaks hirmsasti
rääkida, koos seda va Eesti asja ajada ja sääretõstejooksus
parema tuleviku poole jooksma pista nii et muutuste tuuled
tagumistele sõõrmetesse löövad. Algul kergitad kulmu ja kuulad
neid natuke. Siis hakkab lubaduste vahele liivakastikisa trügima.
«Mati on nii pähh, ta pissis mu lossi peale!» - «Ise pissisid
kaa!» - «Mul tuli palju vähem pissi ja osa läks ju mööda!» -
«Üäää!».</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
No okei, et kisa mitte kuulda, katsud
meediakanalitest kaarega mööda käia. Aga nad saavad su igalt poolt
kätte. Topivad postkastipilust sisse kriitpaberil trükitud
voldikuid, jooksevad sulle tikutooside, pastakate ja kondoomidega
tänaval järele, küpsetavad turuväravas pannkooke ja sunnivad su
lapsi lollakate õhupallidega ringi keksima. Ühel hetkel tekib
tunne, et tahaks neile kõigile rohukõrred kannikate vahele lüüa
ja horisondi poole lennutada.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Järgmisel hommikul vaataks
trammipeatuses seda fotoshopitud molli ja seitlisse lükatud parukaga
«võta mind sülle!» nännijagajat, võtaks rahulikult taskust tema
enda kingitud markeri ja joonistaks talle vuntsid ja prillid ette
ning hambad mustaks. Seejärel naerataks rammestunult, hüppaks poest
läbi ja lukustaks seestpoolt koduukse.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPLgd2fAYKPFwXMYWlBu2zfklzsDfq1BHqTgR_5Cn563hG5q_OOxt3eqyBMsQDdv5kdrSXgbZdJC6BThvegmnjt7jQheDsH7ZnDfyWAknCtN5z6dKmbohl6-2dzhjgFeApqxN7zW_4DR4/s1600/PA200565.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEgPLgd2fAYKPFwXMYWlBu2zfklzsDfq1BHqTgR_5Cn563hG5q_OOxt3eqyBMsQDdv5kdrSXgbZdJC6BThvegmnjt7jQheDsH7ZnDfyWAknCtN5z6dKmbohl6-2dzhjgFeApqxN7zW_4DR4/s320/PA200565.JPG" width="320" /></a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Tark kodanik ostis poest lisaks
tarvikutele hunniku kanatiibu ja vormis need maitsvaks snäkiks.
Selleks vajavad tiivad marinaadi, milles 1 spl inglise sinepit, 3 spl
vedeleat mett, 4-5 spl ketšupit, 3 spl sojakastet, 1 tl
ingveripulbrit, musta pipart ja 3 pressitut küslaküünt. Kui tiivad
paar tundi seal pikutanud on, laotas kodanik need ahjupannile ja
puistas üle seesamiseemnetega. Ja siis parajaks ajaks 220
kraadisesse grillrežiimil ahju.
</div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-74527397949639820422013-10-30T14:13:00.001+02:002013-10-30T14:14:26.673+02:00Meditsiinilised sajatused<div style="text-align: justify;">
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Käisin eile arsti juures. Teate küll,
vahepeal on tööandja sunnitud erakliinikutele maksma, et rahad
liiguksid ja paber määritud saaks. Sain eelnevalt vajalikud
blanketid meilile. Ühel olid targad õpetussõnad, mis soovitasid
eelmisel päeval mitte alkoholi tarbida ja suitsu teha ning hommikul
keelati süüa-juua kah. «Kurat, kas see on nagu ümber nurga
noomitus ja karistus kehvale alluvale?» mõtlesin. Või kujutasid
nad ette, et valdan iidseid meditatsioonikunste ning oskan ennast
paariks päevaks pausi peale panna? Lihtsam olnuks nõuda, et pean
kõigi litrite ja kontsadega «Tantsud tähtedega» viimase hooaja
võidunumbri ette kandma.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Oma armetust iseloomust viimaseid
varusid välja pigistades larpisin eelmisel õhtul tasside viisi
jasmiiniteed ja kuulatasin kõrvu kikitades akna taga jõudu koguvat
tormi. Ühtäkki kuulsin hirmsat mürinat. Tundus, nagu ületee maja,
mis juba jupp aega gravitatsiooniga vallatledes möödujaile endast
palkhaaval teada annab, lõplikult laiali vajuks. Mürin käivitas
doominoklotsidena kukkuva reaktsiooniahela, mille osaks ma tõepoolest
olla ei soovinud. Kõigepealt röögatas mu põlvedel tukastanud kass
nii, et kalalõhnalisi tatipritsmeid lendas, ja tõukas ennast
küüntega paigalt lakke. See pani omakorda kõikuma lambi, mida
arulage buldog maailmalõpuks pidas ja silmi pööritades röhkima
pistis nagu Saviets, kes nägi unes, et UFO-d Lasnamäe Marsile
viisid. Mina samal ajal kassikarva pilves sitsides vormistasin
väärika aevastuse, mis viis tassist pool tulist jasmiiniteed mööda
lauda laiali. Üritasin jalahoobiga päästa võimendi pulti ning
tabasin vist volüüminuppu. Igatahes hakkas kõlarites
ALO TV vahendusel kõrvulukustavalt mörisema Üllar Jörberg: «Nüüd ma kõiki
kutsun, nüüd ma kõiki kutsun, nüüd ma kõiki kutsun tantsuleee!»
Kõige tipuks helises mobiil ja mingi uuringufirma tahtis teada,
millist telefonioperaatorit Eestis ma kõige paremaks pean. Karjusin,
et minu lemmik on operaator Kõps ja torkasin toru diivanipadja alla.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Hiljem selgus, et mürina taga oli
üleaedne naabrivanamees, kes oma isamaasõja-aegse soomukiga poes
keefiri järel käis. Kaalun kättemaksu.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Öösel olid närvid nii läbi, et ei
suutnud mind uinutada ei «Rahva oma kaitse» ega «Müstiline
Venemaa». Istusin hommikuni luksudes voodiserval nagu Tom Hanks oma
parve peal kui laine Wilsoni minema viis.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
No ja siis arsti juurde. Otse
loomulikult ei salli ma neid vastikult valgeid ja vanaema arstikapi
järele lõhnavaid asutusi silma otsaski. Vererõhk tõuseb lakke ja
süda hakkab kloppima justkui basstrumm senisündimata Scooteri
jõulusingli intros.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Värisesin kliiniku ooteruumis nagu
Lible, kes on eelmistest jõuludest saadik tsüklis. Tahtsin just
vaikselt vehkat taha, aga jäin vahele ja mind lohistati
arstikabinetti. No siis hakkas pihta: «Puhu seda! Pigista toda!
Piilu neid!» ja nii edasi. Üldiselt tunnistati mind täiesti
terveks meheks, aga siis julges arstiproua väita, et õlu on parmude
jook ja pigem tuleks mekkida viskit. Samal ajal tundsin vasaku käe
keskmises õrmes ootamatut valusööstu ja röögatasin spontaanselt:
«Mida v***u!» Kabinetti tekkis pahaendeline vaikus ja õde, kes oli
üritanud mult vereproovi võtta, ei olnud päris kindel, kas tasub
edasi tegutseda. Sõlmisime arstiga vaherahu. Seda täpselt hetkeni
kui ta arvas, et ma võiksin igal õhtul näiteks koeraga jalutamas
käia. Kui selle ebapopulaarse idee peale silmad praemuna suuruseks
punnitasin, lisas ta veel õli tulle: «Kohe näha, et hudoožnik! Ma
tean teiesuguseid küll, kõik ühe vitsaga löödud! Mul endal juba
nelikümmend aastat üks selline kodus!»</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
Rabasin kollase paberi, kus oli kirjas
«Reporterina töötamiseks kõlbulik» ning taandusin selg ees. Koju
jõudes valasin arsti soovitusel viskit. Oli hea küll. Küsisin
igaks juhuks koeralt, ega see jalutada taha. Too raputas
kategooriliselt pead. «No võtame jah ikka samm korraga!»
otsustasin leebelt.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="margin-bottom: 0cm; text-align: justify;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/i_R_Pi3NSAc" width="420"></iframe> </div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-42208338939288572862013-10-26T16:19:00.003+03:002013-10-26T16:19:46.791+03:00Üks vanem nipikas takkajärgi<div style="text-align: justify;">
Täna tahaks niisama saunatada ja blogimisest viilida. Sestap arhiivimaterjalid teile ja hüva leili mulle!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ei ole see esimene september enam kaugel. Vaatan kõrvalt oma last ja mõtlen, et vaeseke naudib veel viimaseid puhkehetki enne uue orjuse algust. Õnneks ei paista ta eesootavale liiga sügavalt mõtlevat. No miks peakski. Ilma on lihtsam. Samas lapsevanemana nagu lihtsalt pealt kaeda kah ei täi, kuidas need priiuseriismed ekraani ees ära kulutatakse. </div>
<div style="text-align: justify;">
Üldiselt oleme me peres ikka lubanud suvisel ajal seda va elektroonilist meelelahutust, sest kui tänapäeva noorel see üldse ära keelata, jäävad nad totaalsesse infosulgu. Ei tea sa midagi uutest lemmikbändi hittsinglitest, ei näe sõbranna reisipilte ja esimestel koolipäevadel jääd häbisse eakaaslaste ees, kes on puhkuse ajal Angry Birdsi mänguga suurema skoori välja plõksutanud. </div>
<div style="text-align: justify;">
Aga nüüd põhjamaiselt sügiseses augustis kui lehed juba kergelt kolletuvad ja õhus rohkem niiske mulla hõngu on, sätid ennast justkui lapse kehasse ja hakkad kihelema. Noh, et mina küll sedasi toas ei istuks kui varsti enam muud ei saagi. Ja siis käingi last torkimas. «Issi, sa ju ise ütlesid, et kaks tundi võin Wiiga mängida! Praegu on alles viisteist minutit möödas ju!» Ma tean küll, et ta alles alustas, aga väljas on ju ilus ilm. Mina läheks jalutaks kasvõi niisama. Nuusutaks õhku, vaataks taevasse ja ohkaks nagu luuletaja, kes tunneb, et Pegasus on just kuskil eemal hoo sisse võtnud, et täistuuridel üks kabjahoop põrutada. </div>
<div style="text-align: justify;">
Peale väikest niiöelda sisemise puulusika voolimist naasen muidugi reaalsusesse ja saan aru, et käitun, nagu vanemad alati on käitunud – üritan oma laste elu elada. Emad isad arvavad alati, et teavad paremini, mida laps tahab või teha võiks. Minu omad näevad mind siiani oma kujutlusis seitlisse kammitud juuste, ülikonna ja portfelliga ning pidamas ainsat väärikat ametit – kirurgi oma. Aga seda, kas nende ettekujutustesse mahub ka selline pisike fakt, et ma olen õnnelik, ma ei tea. Küllap ikka. Nad lihtsalt ei mõista, kuidas saab olla õnnelik tätoveeringute ja pikkade juustega kunstnikuniruna. Aga saab, kui ma just seda tahangi. </div>
<div style="text-align: justify;">
«Issi, mis sa seda pliidiust niimoodi vahid?» küsib järsku laps, kes on Wii mängimises väikese pausi teinud. Fokusseerin natuke silmi ja rehman, et üritan pilguga ust lahti teha. «Naljamees oled. Kuule, tee seda lolli nägu, sa pole nii ammu teinud!» nõuab hääl ja teeb mulle selgeks, et tõsine olek ei sobi mulle. No, kurat, muidugi ei sobi, nõustun ja manangi plika rõõmuks paar jaburat lõusta ette. «Räägi, kelleks sa saada tahad?» küsin tütrelt. «Hmm... No enne ma tahtsin loomaarstiks, aga praegu tahan vist näitlejaks. Kuule, issi, sinna on ju nii palju aega!» </div>
<div style="text-align: justify;">
Vaagin hetke lapse sõnu ja saan aru, et tal on õigus. Oleks ju patt oodata 11-aastaselt tegelaselt, et ta teab, mida oma eluga peale hakkab ja kohe selle suhtes ka midagi ette võtab. Kui nüüd tiba mõelda, siis on igaühes hunnik oskusi, mis ta ise endast üles leidma peab. Minu tütar valdab näiteks vabalt inglise keelt, teab kõike maailma poppmuusikast ja küpsetab imehäid pannkooke. Õnneks ei ole mul ühtegi eelistust tema tulevase ametivaliku suhtes. </div>
<div style="text-align: justify;">
«No olgu, mine nüüd mängi edasi, mis sa raiskad oma ekraaniaega,» ütlen lapsele, kes mulle vahepeal kaenla alla on pugenud. Tütar paneb sõrme ninale ja suunab pilgu lakke. «Tead, ma lähen parem õue ronimispuu otsa raamatut lugema! Mõtle, varsti saab kooli ja ma saan jälle iga päev oma parima sõbranna Lauraga koos olla! Nii äge!» hõikab ta ja kaob uste kolinal õue peale. Lähen peegli ette, ajan keele suust välja ja kõõritan silmi. «Täitsa lollakas...»</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Käisin tolsamal päeval turul mustikaid ja vaarikaid ostmas. Valasime neile piima ja suhkrut peale. Laps sõi kohe mitu portsu. Pärast ütles: «Vaat kui tore, täna küll enam jäätise isu peale ei tule vist!»</div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-58206076922593004222013-10-22T09:18:00.000+03:002013-10-22T09:18:53.421+03:00Terrassid sätivad talveunele<div style="margin-bottom: 0cm;">
Meil naabrimehega on selline moto: «Maa
tuleb täita terassiga ja terrasid täita terrassiga». Vähemalt
niimoodi armastab härra peale kuuendat õlut omal viisil ette kanda.
Kui mind ligiduses pole, laulab ta sedasi koerale, kes kõrvu
peadligi surudes vaikides kannatab.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Sedasi oli meil tänavu kevadeks õue
peal juba kolm mõnusat kohta, kus värsket õhku ahmides kena aega
veeta. Kohe, kui räästad tilkuma hakkasid, ajasime vatid selga ja
asusime katsetama. Seni kui päike peale paistis, kannatas täitsa
olla, aga kui tulekera maja nurga taha lipsas, hakkas hirmus külm.
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Ühel sellisel pärastlõunal
vahtisimegi silmi pilgutamata mõnda aega häirivat ehitist ja
arutlesime, kas äkki korrus maha võtta, et ilulemist pikemaks
jaguks. Naabrimees muidugi käivitus sellest mõttest nagu lõkkesse
visatud juukselaki pudel ning pakkus terve sihi kuni silmapiirini
puhtaks võtta ja siis veel horisondile suur auk kah kaevata, et
loojangut kauem näha oleks. Rahustamiseks olin sunnitud talle
pakitäie sihvkasid kätte andma. «Mmm, njämma!» mõmises metslane
ja katkematu krõbin andis lootust, et mõneks ajaks on rahu majas.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Pöörasin modellimõõtu näolapi
varakevadise päikese poole ja otsisin uut mõtet, mida mõtlema
hakata. Järsku põrutas Naabrimees rusikaga vastu lauda ja hõiskas
nii, et sihvkakoori pritsis: «Lihtne!» Pikema jututa võttis ta mul
kapuutsist ja lohistas enda järel garaaži juurde. «Nii, siia teeme
varjualuse ja selle peale teise korruse terrassi!»
</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Kuni pimedani pidin erinevate nurkade
vastas mõõdulindi otsa hoidma, sellal kui isehakanud töödejuhataja
sajatades ja «Ahhaa!» karjudes ringi sahmis ning paberile eskiise
sirgeldas.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Eks ka mõistlikel inimestel võib
selliseid pööraseid ideid pähe tulla, aga nad magavad öösel
mõtted jälle sirgu ja elavad ilusti oma argielu edasi. Meie õuel
sedasi ei saa. Sügisele astusime vastu juba nelja istumiskohaga. Ega
me sellele viimasele väga jõudnud pole. Küll oli liiga palav ja
küll ei viitsinud trepist üles ronida. Aga ta on olemas. Päike
käibki juba päris madala kaarega ja siis on hea seal viimast võtta.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Trotsime Naabrimehega jahedaid õhtuid.
Lõdiseme ja kannatame. Kahju on hooaega lõpetada. Topime muudkui
dressipüksi sääred sokkidesse ja nokatsid tugevamini pähe ning
pillume sooja saamiseks koerale palli. Eks ole selle hooaja jutud kah
muidugi räägitud. Nii ongi viimased paar nädalat meie õhtused
arutelud piirdunud mõtteteradega «novotsiis» ning «eks ta ole
jah», mida pikivad mahlased röhatused, mis aianurgas kasvava tamme
otsast vareseparve lendu ehmatavad.</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Eile sedasi istudes poetaski Naabrimees
nukralt ohates: «Selline see looduse ringkäik on. Varsti istume
tubades ja suhtleme skype´i teel.» Lasin pausil ilusti kanda ja
vastasin targal ja madalal toonil, nagu tuntud piiritusjoogi
reklaamis: «Eks ta ole jah...» Keset sügisest õrnusehetke lõid
Naabrimehe silmad aga hullumeelselt vilama ning ta plaksutas
lõbustatult nagu väike tüdruk, kes kingiks järjekordse
Barbie-nuku saanud. «Lihtne! Garaaži paneme buržuika ja hakkame
seal istuma! Mõtle – ümberringi tööriistad ja maskuliinsest
aroomibuketist pakatavad betoonseinad! Romantika! Ma tean isegi, kuhu
ühe mõnusa avariipudeli võiks peita!» Niipalju siis
talvepuhkusest...</div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
<br />
</div>
<div class="separator" style="clear: both; text-align: center;">
<a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjf8l0UPUhX2SjE8hVvYtpKvWYFbUgtEQLrfUNjPdjKxlfBp5aYN_kNfiG_7CJ5KRFVHgeLHgfY0KMDDOorkJmzqvi12aH5cDr5g6z2JNHQ-xOI_g7iXwWDbdhMXg4o4Mw93ncJB1k9QOo/s1600/P9170538.JPG" imageanchor="1" style="clear: left; float: left; margin-bottom: 1em; margin-right: 1em;"><img border="0" height="240" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEjf8l0UPUhX2SjE8hVvYtpKvWYFbUgtEQLrfUNjPdjKxlfBp5aYN_kNfiG_7CJ5KRFVHgeLHgfY0KMDDOorkJmzqvi12aH5cDr5g6z2JNHQ-xOI_g7iXwWDbdhMXg4o4Mw93ncJB1k9QOo/s320/P9170538.JPG" width="320" /></a></div>
<div style="margin-bottom: 0cm;">
<b>Lihtne klassika:</b></div>
<br />
<div style="margin-bottom: 0cm;">
Peale seda, kui olin napilt pääsenud
tsikliga metsseakarja otsa põrutamisest, jäi hing kindel soov küpse
siga süüa. Köögis väga mässata ei tahtnud, ikkagi viimased
terrasipäevad, eksole. Nii haarasingi turult kaks ribiga seakülje
tükki, nii pooleteist kilo jagu, ja kilo toorest hapukapsast. Need
läksid ahjupotti soola, suhkru, pipra, sörtsu ketšupi ja paari
pannilt läbi lastud sibulaga. Kõige peale veel pudel õlut kah. 150
kraadi juures kraam ahju ja kolm tundu jõudeaega garanteeritud.
Keedukartul-porgand juurde ja olekski nagu jõuluvana põlvel istuda
saanud.</div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-40259876218536435902013-10-19T16:44:00.000+03:002013-10-19T16:44:06.022+03:00Läheb, nagu lükkad...<div style="text-align: justify;">
Üritasin siin ükspäev tsiklihooaega lõpetada. Noh, et teen väiksemat sorti tiiru ja küll siis edasi vaatab ilmataadi tujude ja kainete hetkede pealt, et kas või mis. Ratas oli mitu päeva seisnud ja starterist käima ei läinud. Näitasin raisale täkku ja krokodillide duett pani võrri südame hetkega põksuma. </div>
<div style="text-align: justify;">
Lasin ennast tunnikese jagu vastutulevatel rekkadel täis sittuda ja suundusin ühel kaunil hetkel linnasüdamesse tagasi. Järsku Machete hipid teeservas. No sõbrad ja bändikaaslased, eksole. Panin oma raudse ratsu pausi peale ja üritasin semude rõõmuks tuulest viidud habet mingisse kindlasse suunda sundida. Aasisime oma aasimised ära ja mindi laiali. Mina jäin oma kroomi ja nahaga viimaseks. Kakkusin kiivri pähe, otsisin üle kõhu piiludes tagi lukuotsad üles ja lenksu. </div>
<div style="text-align: justify;">
Vajutan starterit ja ei sittagi! Ainult plõgiseb. Täitsa putsis keiss, nagu mu Naabrimees sellises olukorras ütleks. Põhjusmõtteliselt sääne lugu, et mäkke suunduval ühesuunalisel teel oli kuskil poole kallaku peal poole tonni jagu abitut sajaga rebelit mässumeelsust, millele on poole kepi pealt prožektor peale tõmmatud. Ainus, mis ma antud olukorras teha sain, oli üritada allamäge keelatud suunas udjama panna ja loota, et ehk saab hoo üles ja haagib käiguga mootori pöördesse. </div>
<div style="text-align: justify;">
Ma igaks juhuks mainin, et õhtune tipptund oli samuti täies hoos. Kõik kuradi magalatesse suunduvad Ekseko lihunikud plõksisid oma Talbotite tuledega ja mul lihtsalt vedas, et keegi neist mind uksega uppi ei löönud. Ratast ma loomulikult käima ei saanud. Lõpetasin all orus higise persevahe ja meelekohal tukslevate veresoontega. Võin vanduda, et mitmest autost näidati minu poole näpuga ning naerdi lõbustatult. </div>
<div style="text-align: justify;">
Staažika ninjana olin asfalti kratsides silmanurgast tähele pannud, et poole laskumise peal oli üks autotöökoja moodi asjandus. Nii jätkus peagi saaga sellega, et lohistasin krattipidi sealt ühe tsemendikoti raskuse Viplala kaasa ja lükkasime 350 kilo kaaluva vabadusesümboli tagasi mäest üles ning panime elektrišokiga uuesti elama. </div>
<div style="text-align: justify;">
Vere maitse oli veel õhtul voodis uinudeski suus ja hobisportlase sääremarjad piimhappeatakist järgmisel hommikul nii valusad, et kõndisin mööda elamist nagu kauboi, kes on endale purdunuia sisse istunud. Sõnaga - uue aku ost ootab ees.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Praegast kuulsin raadiost mingit värskemat Tätte sodi ja leiutasin uue muusikastiili nimetuse - puulusikadžäss. Oli see sulnis silmakissitaja, mis ta enne oli, aga nüüd kostis etteaimatavate riimide ja kahe akordi vahele harjadega sügatav solnik ja mitmehäälne flöödi-inin. Mis nende hudooznikutega õigupoolest juhtub, et mingil hetkel on hädasti tarvis silmi pööritades maailmale selgeks teha, et nad on nii kuradi diibid, et murra või kaigas perse pooleks? Hullu geeniuse Saatpaluga paistab kah vähe sedamoodi olevat.</div>
<div style="text-align: justify;">
Arendasin Mutiga siin seda stiiliteemat veelgi ja kuna Tätte taustajõududes on tüüp, kelle tegemised võib kategoriseerida pesukausidžässiks, siis jätkuval alamstiilide lisandumisel võib väita, et on tekkimas täiesti uus koolkond - tarbekunstidžäss. Pean vist Ojakääru ja Erilaiuga antud teemadel seminari või vähemalt mõttetalgud korraldama. </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
No davaiks, olge siis musid, ma rohkem ei viitsi. Panen lõppu lihtsalt ühe loo, mis mul mitu päeva saatanlikult kuklas kummitab. Äkki jätab siis järele:</div>
<br />
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/3ZAlhqiyDb0" width="420"></iframe><br />
<br />Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-29743149425510091192013-10-14T16:49:00.001+03:002013-10-14T17:23:56.309+03:00Nii ei saa ju rallit sõita<div style="text-align: justify;">
Ega kui ise tropp oled, siis ei saa Kuuse Indrekut süüdistada. Ühest küljest on V8 maskuliinne urin nagu tasuta "Maaja" uus number retromehe postkastis, teisalt läheb see ilu kõik ju õllerahast. Ma ei mäletagi enam, millal auto kütusetuli ei põlenud. Täna just viskasin jälle ämbrikese norrakate pensionisammast paaki, aga kütuseseier lamas tuimalt edasi kui koolnud lehm Gangese voogudes.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ja üleüldse, mis kuradi umbluu see on, et Statoil üürgab uues reklaamkampaanias nagu võimalus kütuse eest tankuri juures maksta oleks ilge lisaboonus? Automaattanklates ju ainult nii saabki, kui ma seda just unes pole näinud. Pigem tahetakse öelda, et kui te ei taha endale paarisajaprossase juurdehindlusega kabanossi ja red bulli persse vajutada, siis ärge tulge üldse pori sisse kandma ja meie õhku ära hingama. Ei no imege latti, tõepoolest.</div>
<div style="text-align: justify;">
Üldiselt oli plaanis nädalalõpus jasmiiniteed luristada ja vikerkaarekesi röhitseda, aga sellele unistusele lajatati nagu viiekilose sepavasaraga vastu sääsemamma lonti hetkel kui kogemata Skype´i avasin. Kohe käis oranž "plinn!" ära ja kümnekonna meetri ning paari palkseina kaugusel võis aimata Naabrimeest keel suunurgast väljas ja käed lõua alla tõstetuna ootusärevuses sitsimas. Avasin sõnumi: "Kuule, ostsin paar ämbrit õlut, kaks suurt viskit ja mõned pudelid veini. Ei tea, kas veab välja?" </div>
<div style="text-align: justify;">
Hommikul oli seletamatutel asjaoludel üks saabas koridoris, aga teine õues ukse taga. Telefonis oli kümmekond udust pilti koera sabast. Kahtlustan räpast vandenõud. </div>
<div style="text-align: justify;">
Pühapäeval tegin hunniku väga maitsvat nämmat. Sügavkülmast kukkus õlledejahutamise afääri raames jala peale metsseakints. Sai teine ära menetletud. Olen korra sama retsepti juba kasutanud, nii et toksige otsingusse sõna "metssiga" lihtsalt. Kastme tegin hautusleemest seda maisitärklisega paksendades. Kartulitele valasin peale mingit Meira puru, mis väikese õlitilgaga ilusti mätsis. Ja ahju ta läks. Valmispuru oli lihtsalt laiskusest. Tegelikult väike sool, pipar, pressitud küsla ja riivsai, ning teebki sama välja.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Automeestele ikka väärt mussi kah! Jollarijoo! </div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/GMzz1OyyiWc" width="420"></iframe><br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-32395273763125226562013-10-08T14:33:00.002+03:002013-10-08T14:33:57.180+03:00Tahtsime parimat<div style="text-align: justify;">
Käisin reedel isa sünnipäeval. Huvitav värk sellega. Ükskõik, mis plaanid enne minekut peas on, lõpevad asjad seal ikka ja alati ühte moodi. Ja just sedamoodi nagu ülejäänud perele ei sobi. Nagu Eesti jalgpall. Kõik skandeerivad ja lehvitavad sallidega nagu uue hittmuusikali massistseenis, aga pärast oleme ikka 7:0 pähe saanud. Kusjuures, et midagi tegemata ei jääks, oleme nendest paar väravat ikka endale ise kah sisse peksnud. </div>
<div style="text-align: justify;">
Esialgu oli kõik nagu ta tavaliselt on. Elmari raadiost põrutati "Mustlase valssi" ja "Älissit" ning laual aurasid hapukapsas ja kotletid. Kostis ühtlast nõudekolinat ja tasast nohisemist kui auväärt piduseltskond sööki ette tõstis. Jõudsin kulunud kuldrandiga taldrikule just vallatu sinepitriibu vedada kui rammusat õhku lõhestas onu mörin: "Nonohh! Ega sea kombel nüüd küll sööma ei hakka!" ja juba krudises korgike. Vanal on muide tema eluviisi ja sünniaastat passis arvestades imeline oskus tilkagi maha pillamata viinapitsile kuhi peale valada. Söömisega oli keerulisem: hapukoorese heeringatükiga kahvel käis enne sihtotstarbelist kasutamist alati korra ninakarvade rüpes.</div>
<div style="text-align: justify;">
Tegelikult saan ma päris hästi aru, miks nõukaajal pika laua pidudel pitsitõstmine organiseeritult käis. Eks ikka võrdsuse printsiibil. Seekord vaadati sellele aga läbi sõrmede ning laua taha tekkis mitu niiöelda "lainetust". Kahjuks sattusin olema just paari sellise keskel. Ehk siis paremal käel istusid isa ja onu, kes rääkisid õhtu läbi sellest, kuidas Venemaal on viina hinda tõstetud ning nemad kultuursete inimestena ei saa seda teps mitte heaks kiita. Nõusoleku märgiks pidin käsu peale nendega pitsi kummutama. Paremal käel oli seltskond eesotsas peretuttavaga tiba nihkes, kuid ka nemad nõudsid, et viisakalt kokku lööksin. </div>
<div style="text-align: justify;">
Kuulsin õhtu läbi "dolby stereo" korgikrõksatusi ja anekdoote Jukust, Petkast, Tšapaist ning raseerimata genitaalidest. Ühel hetkel kui õues peretuttavaga tubakatoodet menetledes päid jahutasime, lendas Muti peale ning andis mulle jopet selga tirides teada, et kohtumine valijatega on selleks korraks läbi. Ema viskas mind veel kotitäie kartulitega ja juba me Mulgistani suunas tagasi loksusimegi. Igasugune edasine "kärk" ja "pauk" tuli juba monos ja ainult vasakust kanalist. Vürtsitasin seda omapoolsete kapsa-õunamahla röhatustega, millel oli meeldiv süldi alatoon.</div>
<div style="text-align: justify;">
Lauba hommikul leppisime Mutiga ilusti täiskasvanute kombel ära. Viskasin moori pera peale ja kablutasime tsikliga Muhku. Oi, oli see vast joviaalne väljasõit! Kuna tegemist oli aga Kultuurse Motobandega, siis ega siin teile küll midagi rääkida pole. Tagasisõites istus mu raudse ratsu tagaistmel üks karmalt jalaga tagamikku saanud loomasõber. Sain Mäkis ka reisikaaslase burksi sisse visata sellal kui vaeseke hellalt vibreerides suuga õhku ahmis nagu kuivale tõmmatud ahven.</div>
<div style="text-align: justify;">
Ma muidu tegin head sööki kah, aga pilt on fotokas ja fotokas on Fred Jüssi käes. Igatahes tummine täide ilma vaeva ja papikuluta on kartulipuder hakkliha-šampinjoni kastmega. Pudruga ju lihtne - tambitud ollusele võisilm, piimasorts, tillipuru ja soolatrips juurde ning mikseriga kohevaks. Kastmele piisab paarist pisiknihvist. Hakkliha ikka sibula, küsla ja pipra-soolaga pannil pruuniks. Siis sisse törts balsamveiniäädikat ja kuumutad selle sinna sisse. Siis juurde lusikatäis nisujahu ja läbi segada. Peale rõõsk koor ja hakitud marineeritud grillpaprika. Keeda kokku, vala pudrule peale, kraabi tiba parmesani hunniku otsa. Viska hapukurki juurde ja minek!</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Ahjaa! Muhu saarel lõbustas meid selline gäng:</div>
<div style="text-align: justify;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/QuhfhM2jIo0" width="560"></iframe><br /></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-7205995794736095032.post-1246516287391366142013-10-03T19:24:00.002+03:002013-10-03T19:24:50.553+03:00Helistame Reedale?<div style="text-align: justify;">
Istusime eile Naabrimehega tiba väliköögis kaminavalgel ja jõllitasime telepurki. Tegelikult tegi vana sünkroonis siukest analüüsi, et ma saateid jälgida ei saanudki. Muu hulgas sain teada, et "Pealtnägija" on uus Võsa Pets. "A vaata ššee eeeeeringas seal kellegi õlal. Šše on täitša oolrait. Naljakaš ei ole, a piinlik kah ei akka," arutles seltsimees meediakriitik juustupatsi tarviku vahele järades. </div>
<div style="text-align: justify;">
Halg halu järel sisenes kaminasse nagu juristid ja poliitikud põrgutulle ning kui tuli nende kiudude vahele puges, võis kuulda üle keskmise tšilli reggaerütmis perkussiooniprõksumist. Oli selline õdus olemine. Kuskilt laekus info, et Tätte on voolimise pooleli jätnud ning puulusika nurka visanud. Taas kutsuvad lõputu soolane vesi und haisev adru merimeest, ahoi. Naabrimees heldis uudise peale ja nõudis grupikallit. "Või no hopitame ükšteišt vähemalt kordamööda šüles!" pakkus karvapea. Keeldusin delikaatselt.</div>
<div style="text-align: justify;">
Kui Naabrimees oli oma kastitäie sisse imenud, tõusis ta otsustavalt püsti, õõtsus uue olukorraga kohanedes nagu Ameerika vabadussamba ja Jonnipunni ristsugutis ning teatas: "Kurat, ei tohi täna jooma akata. Hommikul tuleb jälle teguš olla. Igatahešš!" näitas ta käega suuna kätte ja pürstis minema nagu tiirane pühvel jooksuaja jõukatsumisel. Segasin kaminas uniselt hõõguva söesilma korraks tiba eredamaks, et saaksime vastastikku "head ööd" soovida, ja valgusin tuppa järjekordset SOA osa vaatama. Tasus ootamist.</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
Tänane päev oli argine ja asjalik nagu ikka. Peale tööd tulin tiba õue peale tsiklit kabistama. Lauba vaja ju vanamooriga Muhku ratsutada. Tollest üritusest tulevikus. Igatahes olin just süvenenud kuuskantvõtme lummavasse maailma kui jalgvärav lahti prantsatas ja Naabrimees kilekottidega õue veeres. "Aijuhhainii! Kas hakkame jooma? Või helistame Reet Linnale?" põrutas ta suhteliselt veidra valikuvariandi lauale. Pakkusin vastuseks ruuduline, aga seda kogenud kavaler enam üle pudelikolina vist ei kuulnud. </div>
<div style="text-align: justify;">
Nüüd istume väliköögis ja loeme lonksude vahele lehtedest päevauudiseid. Üle Kantreküla kaigub ainult üksikuid mõistetamatuid naerupahvakuid või hüüdeid nagu "tramaivõi", "erikuradimunnid", "no sellest onanistist midagi muud ei ootakski", "vabsee!" või "ajakirjandus on persse käinud". Laua all on keras magamist teesklev peni, kes kontide püüdmiseks aeg-ajalt laisalt lõuad avab. Side uulitsa idüll kogu oma lotendavas ilus. Ahjaa - toas ootavad kanakintsud riisi ja valge sibulakastemega. Mingi hetk läheb menetlema. </div>
<div style="text-align: justify;">
Homme õdagu on kavas isa sünnipäev. Küllap saab hapukapsast, liha ja heeringat hapukoore ja sibulaga. Vahele elukogenud onudega ilmaelu arutamist ja mõned pitsid hundijalavett. Taustaks Elmari tantsuõhtu. Ootan seda aegumatut klassikat alati. Panengi tervitusloo papsile siinkohal, ta mul tõeline eesti mees:</div>
<div style="text-align: justify;">
<br /></div>
<div style="text-align: justify;">
<iframe allowfullscreen="" frameborder="0" height="315" src="//www.youtube.com/embed/8YML91kp2Jo" width="560"></iframe></div>
Myrakashttp://www.blogger.com/profile/12573294796369384275noreply@blogger.com2