Kuidas ma Ukrainas ei käinud

   Järgnev lugu on täielik väljamõeldis ja sellel puuduvad igasugused seosed reaalse elu ja isikutega. Ühesõnaga - kui keegi küsib, siis seda lugu pole olnud.

   Eelmisel kolmapäeval naasesin väsinuna ja räsituna sõjast putukate vastu (sellest saab lugeda järgmises Nipiraamatu kolumnis).  Naabrimees jooksis juba erinevate portfellide ja seljakottidega mööda õue naba punnis amokki. Kutsusin ta pehme viipega hetkeks hinge tõmbama. Härra avas vilunud liigutusega õlle. Järgisin tema eeskuju kuid sain ootamatult veidra reaktsiooni osaliseks. Naabrimees vahtis mind suu ammuli ja silmad peast välja kukkumiseni punni surutud. Peale olukorra kaardistamist selgus, et olin lubanud ilmaränduri öösel lennukile viia. Panin pudeli raske ohkega tagasi lauale ja hetke pärast oli see rahuloleva mõmina saatel Naabrimehe makku loksunud.

   Öösel ühest astus kõik see mees kenasti tubadest õue ja rõudtrip võis alata. Reisumees polnud aega raisanud ja  mahe joogibriis käis nokast londina välja. Reisikoti probleem oli lahenenud jooksvalt. Arvutikotti mahtusid mõned t-särgid ja aluspesu. Milleks rapsida? Nüüd oli teine käsi vaba, et haarata iga sõrme vahele mõned tarvikud autosõidu ladusaks kulgemiseks.

   Jõudsin tagasi koju ilusas hommikuvalguses ja räntsatasin voodisse. Juba tunnikese pärast andis mobiil märku sõnumi laekumisest. Sain teate, et esimene õlleputka on leitud. Järgnevad 3 päeva koosnesidki tihedast sõnumireportaažist, nii et olin põhimõtteliselt nagu ise Ukrainas rahvusvahelisi sõprussuhteid loomas. Sain mitmekülgset kasulikku teavet alates sellest, et on väga meeldiv alustada hommikut klaasikese konjakiga ja et mädarõikaviin ei maitse üldse pahasti. Oli ka tundlikumat laadi informatsiooni aga seda ma siia kirja ei pane, sest kuna tegu on fiktsiooniga, siis tunduks see juba ülepakkumisena.

   Igatahes eile toodi siis delegatsioon tagasi ja ümisedes reipalt laulu "Kätes rool - nii maanteel ma lendan", kulgesin päälinna lennujaama. Nägin juba eemalt keset parklat veidrat perfoomansit tuuleveski teemadel. Mõnusalt ümmarguses olemises rändurmees oli oma suveriiete otsa kakkunud rahvarõivad, mille oli reisilt saanud ja arvutikotti nad ju ei mahtunud. Esimese asjana käratas Naabrimees, et kõht on tühi ja oleks vaja paar purki Gin-i kiirelt süüa. Olenemata tõsiasjast, et mees oli kahel Ukraina-ööl sootuks magada unustanud, hakkasime Viljandi poole tagasi veerema väga tiheda peatustegraafikuga. Seda siis kas Gin-ide juurde hankimiseks või põie tühjendamiseks. Kui olime Kesk-Eesti kõõmadele valjuhäälse pudrukuulikese ette näidanud ja uuesti autosse istusime, tõstis viimane näpu püsti ja ütles, et midagi peab veel kindlasti jooma. Küsimus on ainult selles, et mida. Järsku meenus talle, et kodus on veel pudel punaveini ja see tuleb kindlasti ära mekkida. Olles oma mõtte läbi raskuste artikuleerinud, hakkas hetke pärast kostma miljonidetsibellist norskamist.

   Koju jõudes pidas Naabrimees sõna ja kuukaski unega võideldes peedi hinge alla. Imesin ka ise solidaarsusest mingit veinilaadset lurri. Liiga hea too polnud, küll aga soodne. Lõpuks hakkas Naabrimees üha tihemini ja sügavamalt ohkama ning nentis, et ürgpohmell hakkab peale tulema ja oleks paslik pikutama minna. Keset õue keeras ta veel korraks ümber ja laulis kauni fraasi: "Kui kuuuuunagi veel näääääeme, siis teisiti on kõõõõõik!!! Ah, mine m###i!" ja tatsas ukse paukudes oma koopasse. Igatahes mina panen oma reisisihtkohtade kaardile Ukraina juurde "check"  ja sõidan võimalusel näiteks Kablisse või midagi.

Finantsgeeniuse piinad ehk Nipiraamatu maikuu kolumn

   Suutsin ümmarguse finantsguruna sooritada järjekordse isikliku rekordi. Haarasin oma korduvkasutatava öko poeridikülli ja tippisin kenasti kohalikku kaubandusvõrku rasvavaba jogurtit ning näkileivakesi ostma. Tõotas tulla tõeliselt fun ja sajaga mega õhtupoolik vannis Enya itaaliakeelset kogumikku kuulates ning roosiõisi nuusutades. Karvane hipikurat aga sosistas õnneks enne poeuksest sisenemist, et ei teeks paha eelnevalt nutumüüri äärest läbi põigata ja likviidsust kontrollida. Ja mida ma näen! Kolm vahvat nulli rivis nagu vildika järele kisendavad pühademunad laste värvimisraamatus! Ja seda kõike fakti juures, et nädal tagasi oli olnud palgapäev. Kuulasin mõnda aega iseenda hammaste kriginat ja pulseerivat häpireivi rütmi meelekohtades. Minu staatilise häpeningi katkestas baretiga liba-schumacher. Ignoreerides oma artriidis puusa, tosinapealist konnasilma kogukonda varvaste vahel ning kolmekohalist sünniaastat passis, suutis tubli pensionär mulle pooletonnise ostukäruga otsa sõita kiirusel, mis katkestas hetkeks mu kontakti emakese Maaga. Agoonias tuigerdades ning seinalt abi otsides kuulsin vanainimest üle õla käratamas midagi sellest, kuidas tänapäeva noored on hea eluga lolliks läinud ja oma miljonite laristamise asemel võiksin ma hoopis proovida hobusega maad künda või veskis jahu jahvatada. „Ja üleüldse – mina sõin sõja ajal heina!“ lisas ta lõpetuseks, sülitas vastikustundega ja istus autosse.

   Kui olin plankude najal oma sinise jala ja portsu kasutute munadega koju komberdanud ning jõuetult diivanile vajunud, mõtlesin, et kurat, seekord sain küll ilmaasjata. Huvitav, kas kõigil eakatel on minu põlvkonnast selline pilt? Ma üldse ei kahtlegi, et neil samuti omal ajal kepp ja vile käisid ning vahest oli kali turuväljakul hapuks läinud või tuli maiparaadiks õhupalle puhuda kuni pilt taskusse läks. Sõjakoledustest ma ei räägi. Sõda on igal ajal kõige koledam asi, mis olla saab. Kus ikkagi see rahas kümblev noorsugu siis on? Eino muidugi, mõni mõtleb feissbuki välja, mõni parseldab vanaema metsad maha, mõni harib Laanetaguse metsas kanepipõldu. Aga enamus on ju minusugused. Lihtsad inimesed oma pisikeste soovide ja unistustega. Et laps saaks hariduse, et toit oleks laual, et pääseks suvel paariks päevaks mere äärde ja jõuaks vahest mõne hea raamatu või plaadi osta. Mina annan iga kuu alguses 2/3 palgast tagasi pangale ja kui mingit suurt jama ei juhtu, on mul aastaks 2038 oma kodu. Ülejäänu ongi soovid ja unistused. Viimaste hulka ei kuulu isegi pensionipõlveni väljavenitamine.

   Mõnikord tahaks muidugi endal häälepaelad välja karjuda ja kõigi ilmakaarte suunas keskmist näppu lehvitada. See juhtub tavaliselt korra kuus peale arvete tasumist. Aga siis ma lasen selle orjavalu endast välja omaette, mitte keset rahvamassi. Kui pulss taandub, olen jälle õnnelik edasi. Päriselt. Paukuvate gerontide ja Euroopa Liidu kiuste.

Munapaanika auks panin seekord ühe laari valgupomme marinaadi. Ajasin kurjavaimud kenasti kõvaks ja koorisin ära. Pärast viskasin hakitud chilli ja küslaga purki. Peale keetsin klassikalise marinaadi ehk siis vesi loorberi, vürtsi, soola ja suhkruga keema, lõpetuseks tulelt maha ja sorts äädikat sisse. Lasin ära jahtuda ja siis valad peale. Paar nädalat tuleb kannatust varuda ja siis võib menetleda.

Interneedusest ja muust sellisest ehk Nipiraamatu aprillikuu kolumn

Meenub paari kuu tagune olukord, kus käreda külma ajal vool ära läks. Õhksoojuspump lõi kulpi ja vajus unele. Esimene tund oli lihtne, siis oli läpaka akus veel särtsu ja vähemalt laps leidis endale tegevust. Peagi selgus, et toores liha õhtusöögiks ei sobi, siis läks pimedaks ja peagi hakkas ka külm. Ja päästev pisiasi, et meil on kööginurgas ka puupliit, meenus alles siis kui näost sinistena tekkide sisse mässituna küünlavalgel kapist leitud küpsiseid järasime.

Hiljuti oli meil peres ka selline afäär, et nii minul kui mu abikaasal oli pealinnas tegemist ja laps jäeti pedagoogina töötava vanaema hoolde. Iseenesest täiesti turvaline ja mugav logistiline suurvorm. Paanika saabus aga poolest päevast, kui selgus, et elu õiekesel saab peagi mobiili aku tühjaks ja laadijat ta loomulikult kaasa ei pakkinud. Esivanemad kakkusid peast karvu ja närisid küüsi nagu viimnepäev oleks uksele koputamas. Mõni aeg enne seda oleks lapsel peaaegu kodutööd tegemata jäänud, kuna e-kooli ei õnnestunud sisse logida.

Ise istun praegu oma loomepunkris, kuhu olen nutitelefoniga läpaka tarbeks tekitanud wifi-võrgu ja sõber saadab mu häirimiseks MMS-e Olimar Kallase koomiksist tehtud fotodega. Toas peab naine Skype´i kaudu töökoosolekut, taustaks mängib võrguühendusega dvd-mängija meeleoluga sobituvat netiraadiot. Laps aga vaatab Elioni videolaenutusest multikaid. Kiikan ujedalt netist telekava ja teen paarile saatele märkmed juurde, et õhtul telekas ise õigel ajal soovitud kanalile hüppaks. Üksiti login tugitoolis jalgu kõlgutades vahepeal ka oma töö juures seisvasse arvutisse ja käivitan seal ühe tähtsa programmi.

Või no mis ma räägin – tõstke käsi, kellel pole Facebook´i kontot! Kellele sõbra, kellele lapse, kellele armukese eest. Ja nii põhjalikult, et seal olete edasi ka peale omaenda surma. Ühest küljest on see muidugi inimeste endi poolt vabatahtlikult tekitatud väga põhjalik avalik andmebaas. Teisest otsast oivaline keskkond niisama möla ajamiseks, muljete vahetamiseks või informatsiooni jagamiseks. Ka selliste inimestega, kellega silm silma vastu seistes sellist mõtetki ei tekiks. Samas toob see mu elutuppa sõbrad, kellega pikkade vahemaade ja erineva elugraafiku tõttu muidu üldse ei kohtuks. Klassikaline kõrts, ainult et naps ja sakuska on soodsamad ja bändi saad ise valida.Vean kihla, et enamusel teist seisab näoraamatu aken kogu päeva arvutis avatuna. Ka praegu. Ärge nihelege, võite rahulikult vaadata, kas mõni „like“ on ekraaniserva tekkinud.

Tegelikult on kõik see, millest ma jahun elementaarne nagu verivorst jõuluprae juures. Veidraid tundeid tekitab see ainult seetõttu, et mul on olemas võrdlusmoment. Noorena leppisin ma sellesama MMS-e saatva sõbraga kokkusaamised kokku posti teel. Saate aru, kirjutasin joonelisele lehele, et kohtume järgmise nädala teisipäeval kell 15 Tartu bussijaamas. Kirjutasin ümbrikule sõbra vanaema aadressi ja viisin kirja postkasti. Ja mitte kunagi ei vedanud see primitiivne süsteem meid alt. Ja kui läksin lapsena mõne sõbra juurde mängima, sai kõik paika üleskeeratava käekella ja vanemate poolt nõutud tagasilaekumise ajaga.

Mis ma selle kõigega öelda tahan? Nautigem nii hüvesid kui äpardumisi. Siis me ehk ei muutu päris äpudeks.

Retsepti juurde mul küll pilti pole, aga siin on üks kuramuse hea ahjuliha marinaad. Mina katsetasin metsanotsuga. Marinaadi sisse käib Põltsamaa Kuldne, sinep, mesi, sool, pipar, rosmariin, loorber, vürts, sibul, küsla. Lõikad umbes 1,5 kilo liha parajateks käntsakateks ja viskad paariks päevaks sinna sisse seisma. Ja siis paned nii 170 kraadi juures umbes kolmeks tunniks ahju.

Vallasisa vallatused

   Muti on kilulinnas ennast koolitamas ja seoses sellega olen paar päeva täiskohaga lapsevanem. Transpordin enda põnni ja teisi Kantreküla lapsi ja vaatan koduseid töid üle. Eile tegime koos matemaatikat. Oli väga kirglik ajuteritus. Vahepeal käisin mina magamistoas patja röökimas, siis jälle pildus elu õis töövihikuid piki köögipõrandat. Aga nagu me Sangaritega ütleme - peaasi, et saaks pulli ja avarduks silmaring! Õhtul igavlesime  ilma emmeta teleka ees. Kuna mina juba kolmandat päeva mõtisklen, kuhu investeerida pangakontol seisvad viimased 86 senti, siis lõi laps oma rahakoti rauad laiali ja tõi üle tee poest meile jäätist, pulgakommi ja krõpse. Siis kui uneaeg saabus, palus tütar, et kas tohib meie voodisse ronida. Mõtlesin, et varsti on mu lähedus talle nagunii vastik ja piinlikkust tekitav, nii et loomulikult tulgu. Esimese asjana hakkas ta märkimisväärsete detsibellide juures norskama. Varsti keeras ta end voodis risti ning asus jalgadega armutuid hoope andma. Nüüd oli tarvis kindla peale minna. Avasin internetist uinuti - Vseviovi saate. Jõudsin vaid fikseerida: "Tere, armas Vikerraadio kuulaja..." ja kustusin õndsasse unne.

   Kõige jõhkram vanemakohuste juures on hommikune ärkamine. Näiteks täna. Ma olin just unes ajareisil. Valmistusime muistsete saarlastega vaenlase vägesid purustama. Merel käis juba hirmus andmine ja esimesed rüüstajad tormasid laevadelt (millegi pärast põtrade seljas) mandrile. Mina istusin kõrtsus ja küsisin, et mis ma tegema peaksin, et oma õlu välja teenida. Mulle pakuti sahvri valvuri ametit. Järsku helises ühe teise ajaränduri mobla ja torust kostis kiledat sõimu, mis andis teada, et kui härra tänapäeva kohe tagasi ei tule, siis jäetakse ta maha. Kogu selle sulni seiklusfilmi vahele hakkas ühtäkki mul äratus piuksuma. Peale seda kui olin telefoni paar korda maha pillanud, karjusin seda tagurpidi käes hoides igaks juhuks: "Alluu! Alluu!" ja hakkasin üksiti pisitasa meelemõistusele tulema.

Laps oli juba ilusti riides ning kõlgutas hommikuhelbeid nosides diivanil jalgu. Juukseharjamise raames sain veel paar korda küünarnukiga ribidesse. Korjasime naabrite lapsed autosse ja sahistasime kooli suunas. Kohale jõudes olid päkapikud kõik rõõmsad ja rõõsad, mina pilgutasin ainult tihedalt silmi ja püüdsin aru saada, kus ja miks ma olen ning mis nüüd edasi saab. Õnneks tütreke seletas mulle lihtsate sõnadega ära, et staap on Side uulitsal ja võin sinna tagasi minna. Tuleks Muti ometi juba tagasi...

   Kuna 86 sendiga kaugele ei purjeta, siis pole viimastel päevadel poodi asja olnud. Õnneks on hooaja avamisest külmikus erinevaid lihasid. Valmistasingi erikuradi peene gurmeeroa. Saslikutükid ja saiakuubikud oliiviõliga pannile, murulauku ja ketšupit peale ning klaas külma keefiiri kõrvale. Toidab ära küll. Homme peaks palgapäev olema...

Hooaja avamine

  Üleeile õhtul proovisin IT-meest mängida. Ebaõnnestunult otse loomulikult. Öö leidis mind kella kahe paiku kasutamas kõiki teadaolevaid vägisõnu ja juua polnud mul mahti kogu selle sahkerdamise jooksul isegi paari tarviku jagu. Edasi kulus veel mitu tundi voodis peksleva südamega ennast maapõhja needes ning arutledes, et no mis hudooznik ma üldse selline olen, et oma kodulehte vajan. No pole oluline. Uinusin Maltise surematu coveri saatel, kus laps isalt rumalaid küsimusi küsib. Antagu mulle andeks hiti nime unustamise eest. Ärkasin selle peale, et nutsin ohjeldamatult, õnneks unes.

   Eilne päev oli nagu uue elu algus. Mul olid plaanid ja uskumatul kombel sai neist kõigist asja. Peale päkapikkude tualettruumi suurpuhastust mu oraalpiirkonnas tippisin rõõmsasti kohvi keetma. Peagi helises toru. Shrek ise. Värske Persil vajavat tutvustamist. Kuigi taamal hakkas süüdimatu tisler naelu palgi sisse taguma, saime informatsiooni linti. Vaese mehe helistuudio vedas välja. Saabus aeg pühenduda põhiväärtustele.

   Kakkusin endale kolm numbrit väiksed tunked selga ja nihelesin läbi lävepaku. Ees ootas lai tööpõld. Väliköök vajas koristamist, õlu joomist ja liha suitsetamist. Ma olin valmis väljakutseteks. Justkui noor hirv kevade esimest oblikat nähes, tormasin õuele. Meie pühadusekants oli täis laiakslitsutud pappkaste ja penoplasti ribasid. Tuli käärida käised üles. Või siis mitte. Külm ju.

   Üritus võis kõrvaseisjale paista kui küla jaaniõhtu. Tassisin ehitusprahti justkui Suur Tõll kapsapäid supi jaoks. Vahepeal hingeldasin taburetil ja valasin tarvikukese lipsu taha. Aeg-ajalt röögatasin kiledal tämbril ning tormasin suitsuahju suunas. Lõpuks saabus hetk, kus kõik oli korras nagu Rootsis või midagi sellist. Kohe kostus värava taga häirivat kliimaseadme jõrinat. Naabrimees laekus. Kavalpea vist passis nurga taga, et tööd ei peaks tegema. Igatahes aimates ees ootavat kaunist õhtut, tormas sõdalane hirmuäratava kiirusega tuppa ning naases hetke pärast võtudressis ja kass Basilio naeratus näos. Mina vormistasin klassikalist saslikut, mille eelmisel päeval marineeruma olin visanud. Juba esimese varda kohtumisel hõõguvate sütega hakkasid kõigi kohalviibijate süljenäärmed turboreziimiga tööle. Talv oli olnud pikk ja rusuv. Kui tuvastasime, et laualt on puudu ainult leib, tõstis Naabrimees oma suitsusardelli mõõtu nimetissõrme ja ütles, et päästab olukorra. Kelmikalt kepseldes kadus ta oma onni. Peagi kostus sealt suunast ülijoviaalne "aijuhhainii!" ja härra paterdas tagasi mitte ainult leiva vaid ka hapukurkide ja härmas viinaga. Lõi nuia lauale ja ütles uhkelt: "Vot sedasi!". Tiim jagas sõnatult ülesanded. Kurgid muutusid sektoriteks, pitsid tekkisid lauale.

   Istusime kamina ees lõbusalt heietades hiliste öötundideni. Lepime kokku - hooaeg on ametlikult avatud!

   Suitsuahjus valmis siis üks kana, mille panin 3-4 minutiks hästi soolasesse vette keema enne. Sealiha küljetükk vedeles 24 tundi soolvees enne ahju jõudmist. Ja saslik sai vanakooli oma. Selle retsept on kuskil siin blogis juba kindlasti olemas. Kaunite reportaažideni väliköögist!

Kevadekuulutaja on trassil

   Viimased päevad on möödunud porise seljaga ja totaka naeratuse saatel. Seda siis seetõttu, et mul õnnestus tsikkel üle garaaži ees laiuva jää- ja koerasita välja suuremate vigastusteta kevadpäikese kätte lohistada. Moodustasime koeraga päris mahlaka dueti. Minu sajatused ja tema kilked kõlasid justkui eurolugu, mis kunagi ei sündinud. Põristasin nii, et kukal porine, hooldusesse. Töömees rippus mu revääri küljes, kuni oli saanud dabroo, et ta võib 5 lisaeuro eest ratta pärast survekaga üle lasta. Loomulikult oli 20 sekundit peale töökojast väljumist kogu komplektist saanud veerev porivannist väljunud Shreki skulptruur. Ja üleüldse sain sõidurõõmu nautida väga lühidalt, sest peagi hakkas tagumik ujuma ning tuvastasin tühja tagakummi. Õnneks juhtus see kodu ligidal. Lükkasin, silmamunad peast välja hüppamas tsikli hoovi ja jäin ekipaaži ootama. Loetud tundide pärast laekuski pealejoodud pagunitega päästetiim. Tõstsime masina üles kergusega, mida nähti viimati Suure Tõllu suguvõsa kokkutuleku eel kui lehma kõrvale salatisse värskeid tammepuid nopiti. Peale väikest "lõika-rebi-kleebi" õpituba vilkus hämaras garaažis õli ja pori camoga tuunitud mollide küljes kolm paari õnnelikke silmi.

   Ärkasin täna kerge elevusega hinges ning olles inhalleerinud löga, millega televisiooni andmeil prouad puhitusega võitlevad, tippisin entusiastlikult jälle raudse ratsu suunas. Otsustasin hästi suure ringiga tööle sõita. Vere lõi kiiremini käima üks kolm aastat tagasi surnud vanamees, kes minust eakama rauahunnikuga raksakaga mulle teele ette keeras. Kuna taat vaatas ainult otse, siis ta ei saanudki teada, et oleks peaaegu nii küljeuksest kui ka oma artriidis puusast ilma jäänud. Linna servas parempöördeks hoogu maha võttes märkasin silmanurgast enda kõrval vehklevat varju. See oli rolleriga politseikonstaabel. Alustuseks sain küsimuse: "Kas te peeglitesse kah vahest vaatate?". Nimelt oli ta mind pool linna juba vilkurite plinkides edutult taga ajanud. Selle info valguses oli järgnenud dokumendikontrolli ajal väga keeruline end tõsiseks sundida. Rääkisime pisut aiast ja aiaaugust ning läksime sõbralikult laiali. Hooaeg on igatahes meeleolukalt avatud.

   Aga üldisemalt on lood sellised, et peale hullu töörügamist on tuleval nädalal vist ootamas mõned vabad päevad ja sedapuhku plaanin küll kõik põhiväärtuste ridadesse tekkinud lüngad taas täita. On oodata tarvikuid, sauna, grilli, lihasuitsutamist, ohtralt muusikat ja üldist patareide laadimist. Hoian kursis!

Kõrvad kikki!

Ma ei kavatse täna midagi kirjutada. Levitan lihtsalt oma uut lugu. Mõeldes kevadele, tsiklile ja loomulikult kõigile teile. Minge lehele www.myrakas.com ja kohe avalehelt saate alla tirida loo nimega "Teel". Kuulake, levitage ja nõudke raadiotest! Tänan tähelepanu eest!

Alati teie Onu Myrakas