Jamie vs. Myrakas 1:0 ehk Nipika kolumn

    Alustan siis kohe algusest. Oli imeline pühapäevahommik. Pilgutasin tekiserva all paar korda kiiresti silmi, valgusin hommikumantlisse ning lohisesin külg ees elutuppa. Televiisorikastis tõstis Jamie Oliver just panne tulele. Laual oli kõik hea-parem ritta seatud. Selline vaatepilt paelub vana hedonisti alati. Raputasin ergutuseks lõtvade põskedega pead ja fokusseerisin pilgu.

    Hetk hiljem olin juba sisemisel tripil muinasjutulises kokandusmaailmas. Kõrvalt vaadates võisin paista kui erivajadustega hoolealune, keda pole mõnda aega üle vaadatud. Segane mõmin ja matsutused, vilavad silmad ja rohke süljeeritus. Jälgisin siira imetlusega, kuidas toorainehunnik mängleva kergusega hõrkudeks roogadeks muudeti.

    Saate lõppedes oli hing rahutust täis. Paugutasin külmiku ustega ja jalutasin torisedes närviliselt naise selja taga edasi-tagasi. Viimane arvas juba, et mõni järjekordne arve on meilile tulnud. Siis ma pidavat käituma nagu nurka aetud SuperMario. Teatasin valjuhäälselt, et tahan kõike seda, mida kultuskokk telekas tegi, kohe saada. Ütlesin perele, et tunni pärast olgu laud pidulikult kaetud ja liuglesin spagaatsammudega poe suunas.

    Olete kindlasti sattunud toidupoodi pensionipäevade aegu. Ka minul oli see au. Olin oma käruga nagu peategelene jõhkras arvutimängus. Rajad endale teed munade ja hapukapsapurkide saarte vahel kui järsku tõkestab tee käimisraam, mis liigub 0,01 km/h. Püüad tagurdada kuid antud optsioon on blokeeritud kolme kuupmeetri mantliga, mille otsas pargib mürkroheline nipliga lendav taldrik. Vorstiletist möödumiseks pead tegema staadionisuuruse ringi. Muidu kaotad ühe elu soodsa maksavorsti pärast võitlevate ürgmusketäride keppide läbi. Jõudsin viimaks õrnas šokiseisundis kassasse. Väljakäristatud summa eest oleks võinult vabalt paar ruumi puid osta. Küsisin kassiirilt retooriliselt, kas tal häbi ei ole ja lahkusin tagasivaatamata.

    Lõin köögis pliidirauad huugama ja fikseerisin kellaaja. Siis käis plõks ja valgus kustus. Nii. Korgid lõi välja. Kõlkusin sajatades mõnda aega sirelipõõsa otsas, mille taga olla nähtud elektrikilpi. Fikseerisin uuesti kellaaja. Panin osa kraami omaette podisema ja proovisin Jamie moodi tüümiani hakkida. Oleksin peaaegu saanud uue indiaaninime -Üheksa Sõrmega Koba. Veerand tunni möödudes hoidis mind haledalt nutma puhkemast vaid üle keskmise meeldiv aroomide bukett, mis õhus hõljus. Ma kahtlustan, et abikaasa pidas salajast kirjavahetust Jamie endaga, sest arvuti juurest kostus summutatud naerupurtsatusi. Umbes selle koha peal, kus lateraalse s-iga inglise poiss pooled hõrgutised lauale oli tõstnud, vahtisin mina ikka juhmil pilgul mullitavat vett pooltooreste köögiviljadega. Taamal jahtus solvunult sea sisefilee. Ta teadis, et on vaid odavam asendus hõrgule veisele.

    Kui mina sousti kokku möllisin, pühkisid telekoka sõbrad juba rammestunult salvrättidega suunurki ja uurisid, kus suitsetada võib. Pere enam ei lõkerdanud mu armutu rapsimise üle vaid istus juba mõnda aega närviliselt pöidlaid hööritades laua ümber ning puuris mind läbitungival pilgul. Sooritasin suurtel varvastel keereldes veel lõpuspurdi ja serveerisin kraami. Vaatasin kella. Tund ja viisteist minutit. Kolmekümne minuti road, jajah. Kusjuures mingid saiakese moodi asjad ahjus jäidki tegemata. Okei, need oleks taustal ise valminud, ma lihtsalt ei tahtnud uuesti sirelitesse hingeldama minna. Söök ise tuli muidugi imemaitsev ja tahtis keele anatoomiliselt ebakorrektsesse lokatsiooni komandeerida. Nii et – tehke järgi, aga varuge rohkem aega kui Jamie. Muidu jääte külaliste ees tiba häbisse.

 Kuna kogu ilu detailne ülestähendamine võtnuks kogu ruumi, siis õpetus sedapuhku siit.

Õnne juubilarile! ehk Nipika kolumn

    Sattusin täna väga nostalgilistele radadele. Kuskile sinnakanti, kus habe veel väga kasvada ei tahtnud ja lilla pintsak tundus täitsa okei. Aega, kus põgusamgi pilkude ristumine kena tütarlapsega kutsus esile tahtmatult punase õhupalli matkimise. Aega, kus ruulisid Poola piraatkassetid ja lõputu päkapikudisko. Aega, kus suurem osa mu elust tiirles „Seitsme vapra“ ja „Kuraditosina“ saadete ümber. Sündisid artisitid ja koosseisud, keda praegu nimetatakse vanadeks kaladeks, staaržüriiliikmeteks või kunagisteks eiühegihiti-imedeks.

    Sellel kevadel saab Raadio2 juba 20-aastaseks. Raske uskuda. Alles ma olin noor ja ilus, nüüd lihtsalt ilus, eksole. Nendel kaunitel kaugetel aegadel sündis noore vabariigi erinevates soppides meeletus koguses väga head ja väga halba muusikat. Peaasi, et sündis. Just need esimesed kodumaised muusikasaated andsid noortele usku, et kõik on võimalik. See oli nagu 60ndate uus tulemine, kus kõik proovisid duubelmaki ja lastesüntesaatoriga miskit linti nokitseda, tigupostiga teele panna ja siis surematut kuulsust ootama jääda.

    Minu meelest pole kunagi varem ega hiljem Eesti muusika kõigile nii palju korda läinud. Kes siis hakkajad olid, lõid enda tegemistele väga tugeva vundamendi. Noh, nagu ka kõik need vallatud suurettevõtete ärastajad ja metsaärikad, kes praeguseks lugupeetud bisnesmännid on. Teised olid muidugi sellised, kes tänapäeval väga ALO TV-d käima panna ei julge, sest nende 15 minutit kuulsust oli kapsarohelistes retuusides ühe järjekordse suvetuuri soojendusartisitina jäsemeid kehast eemale loopides armutult võimelda.       Saatus otsustas, et rohkem tulevikku on näiteks müügimehena. Ärimeeste vasteks oli Männiku karjäär.

    Kogu selle maailma tegi muidugi eriti põnevaks tõsiasi, et ka tehnoloogias olid alanud kiired arengud. Mäletan väga hästi elu esimest stuudioskäiku. Töötavate seadmete soojuse ja tolmukübemete segus tekkivaid lõhnu, lauluruumi matti vaikust, mis tegi kõrvadele peaaegu, et haiget. Selle esimese loo, mis oli lõputult pikk kuid selle eest talumatult kole, salvestasime veel laiale lindile. Edasi läks asi juba digitaalseks. Ilmusid hirmkallid CD-d, DAT-kassetid ja minidiskid, vaeste eestlaste kätte hakkasid jõudma autode hinnaklassis workstation süntesaatorid, millega sai kogu taiese juba pilli sees valmis teha. Kõik need uued võimalused innustasid noori muusikahuvilisi hullupööra ja lõppeks polnudki oluline kui piinlik see „Seitsme vapra“ video tuli (kohe kukkusid ju välja nagunii), vaid see, et said telemaja koridoris mõne elus kuulsusega kokutades kaks lauset vahetada.

    See võimas ja kõikehõlmav tehnika areng on mingil määral tänastele noortele käki keeranud. Piirid on lahti ja võistelda tuleb kogu maailma muusikaga, plaate enam ei osteta vaid tiritakse netist. Tarbimine on intensiivne ja pealiskaudne, nii et kõik hangitakse kiirelt ja ülejala, ning unustatakse sealsamas. Hämmastav selle juures on muidugi see, et ikkagi tehakse meil hämmastavalt palju väga head ja väga halba muusikat. Massimeedial võiks olla ainult rohkem hakkamist nende esimeste tarvis saateid toota ja teisi onupojapoliitikat vältides eetrist välja tõrjuda. Raadio 2-le soovin pikka iga. Nagu näha, oli ka peale Rannamäed ja Roosilehte jõulisi saatejuhte ilm täis.

    Tegin siin ükspäev skumbriat. Lihtne, aga maitsev. Puhastatud kalale külgedele sisselõiked, hõõrud soolaga sisse ja praed pannil mõlemalt poolt paar minutit. Siis ahjuvormi ja puistad peale hakitud rosmariini, küslat ja riivitud sidrunikoort. Pärast niristad üle oliiviõli ja sidrunimahlaga ja siis umbes 5-10 mintsa eelsoojendatud ahjus. Serveerides hakid petrselli peale ja niristad veel sidrunimahla. Ma tegin juurde ahjus kartulitšipse. Noh kartul laastudeks, õli ja meeldivate maitseainetega kokku, laotad pannile ja lased krõbedaks. Kogu mure.

Vaese mehe mahlakask

   Tähendab, siuke värk, et haigus tahtis eile uksele koputada. Ma nagu läksin täiega närvi, onja. Kulgesin  nagu afektiseisundis tõupull kodupoe suunas. Sinijärve kokteili ju tarvis teha sellisel puhul. Kõrvaltkaejatel võis olla nalja nabaauguni. Side uulits nimelt on totaalne jääväli, ja skaudi ausõna - vabsee mitte ühe tasapinnalinne. Ikka nagu rulatrosside mänguväljak. No ja kui pea 8-puudane tatti luristav monstrum üritab abitult miraažina tunduva asfaldi suunas šeikida... Lepime kokku, et iga 3 sammu järel kehastasin kuskil maa ja taeva vahel ülielusuuruses meritähte. 

   Ühel kaunil hetkel peale tülikat kemplemist gravitatsiooniga klammerdusin igatahes hella naeratuse saatel odava viskipudeli külge. Poe turva piidles mind eemalt mitte just üleliia "paneme sajaga sõpsi" pilguga. Silmadepööritamise etüüdi võttis soravalt üle muidugi kassapidaja kui ta mu kahest sidrunist ja viskipudelist koosnevat picassolikku falloseinstallatsiooni lindil endale liginemas nägi. Hajutasin ta tähelepanu lihtlabase hädavalega: "Proua, te näete erakordselt hea välja!", millele lisasin peale pisut liiga intensiivset ja kõrvukraapivat kõkutamist teiselt poolt kassaaparaati: "Ma võtaksin nüüd selle tagastusraha ja läheksin koju hingeldama..." 

   Peale esimest kokteili otsustasin ohkimise asemel endale tegevust leida. Kapis oli hunnik erinevaid toidujääke, mis hunnikusse tõstetuna skandeerisid, et neist peaks ühe tummise pitsa vormistama. No vai not, kuulsin end mõtlevat.  Veerand tundi hiljem olin koos paari ümbritseva köögiruutmeetriga mingi rämeda tainalaadse ollusega koos ja kuulsin end ütlemas juba hoopis sõnaraamatujagu vandesõnu. Õnneks lõikas Muti mu selle löga küljest lahti ja hõõrus abivalmilt pitsapõhja ise pannile. Ma jõin vahepeal teise kokteili ja katsin pinna hea-paremaga. 

   Vaevalt suutsin kraami ahju visata kui uks paiskus vallale ja sisse veeres sõber, kelle elukaaslane oli hooletult üksi koju istuma unustanud. Kuulsin vasaku kõrvaga kolksu, mis meenutas heli, mis tekib liitrise rummi kokkupuutel köögi tööpinnaga. Peale mõningast fokusseerimist tõdesin - ma polnud eksinud.

   Vahepealset ma täpsemalt ei kirjelda. Igatahes olid asjasse segatud ALO-TV ja liiga madalad taburetid. Kui otsustasin ükshetk kikivarvul tuttu tippida, tuvastasin eest magava Muti, kelle otsas istusid minu plika ja tema sõbrants ja vahtisid punnissilmil mingit kolefilmi. Ikkagi vaheaeg või nii. Mulle tehti selgeks, et võin rahulikult mujal aega parajaks teha, nemad tahavad asja lõpuni vaadata. Ärkasin hommikul poole viie ajal külmast värisedes elutoa diivanil. Kõik olid põhku pugenud ja loomulikult ei tuldud vanameest üles peksma, et see saaks kah tekinurga peale vedada ja jalad sirgu lükata.

   Sestap ajasin hommikul enne üheksat kargu alla ja kukkusin vihaga kartuleid hakklihaga praadima. Varsti imbus köögitoimkonda Muti, kes leidis, et lastele peaks hoopis pannkooke tegema. Urisesin läbi hammaste. Loomulikult istusingi hiljem ise oma pannitäie kardula otsas ja vaatasin kuidas ülejäänud ennastunustavalt kooke sisse vitsutasid. Tänamatu kaader.

   Lõin käega ja tulin ära sauna. Äkki võtab see nohu ära. Pärast lähen ja teen kiusu pärast ahjus skumbriat ja kartulitšipse suvikõrvitsa-tšilli salatiga. Nagunii võin selle kah ise endale perse pista, sel ajal kui nemad endale  jäätist või miskit siukest sisse kühveldavad. Kurat, keegi ei hooli minust, ma ütlen küll...

Pororalli

    Tähendab, tekkis soodne olukord õkvalt niisama siia miskit toksida. Päike särab taevas nagu keskmine geiparaadi patsient ja esimene kuldnukk pasandas ujedalt just Naabrimehe terrassi käsipuu täis. Nagunii saab vastava süüdistuse hiljem hoopis mu arulage buldog. Aga kellele tal kaevata. Käisin tiiru turul ja viskasin mitme sea jagu kõrvasid potti hauduma. Loomulikult säärase maiuse kallale kogenud kavaler ilma tarvikuteta ei asu. Sestap avangi nüüd kogu selle toreduse keskel neist esimese ja naeratan nagu binokliga kiilaspea naiste plääzi kõrkjapuhmas. On aeg juhtunut meenutada...

    Kõik sai alguse sellest, et ükspäev sain telefonikõne sõbralt, kes oli mingilt saami nõialt impulsiivostuna soetanud igaks juhuks pool põhjapõtra. Ilm kiskus aga vägisi sulale ja oli oht, et puukuuris resideeruvale rümbale tahab uuesti elu sisse tulla. Igatahes inises õnnetu laristaja niikaua mulle kõrva kuni käega lõin ja kapist pesu vahelt kirsturaha fondist mitu eurot välja sikutasin. Hetk hiljem seisin juba nõutult keset õue, käes kilekott külmunud põhjapõdra ribiga, mida õuekoer salamisi alt äärest näksida püüdis.

    Tegelikult seisis see elajas mul päris pikalt sügavkülmas kuni eelmisel nädalalõpul ta seltskondlikult ära menetleda võtsin. Retsepti, mille modifikatsiooni käiku lasin, sain oma kirjasõbralt Metsavanalt. See allpool. Koos sulatamisega oli kulinaarne rännak kolme päeva pikkune. Eino roog tuli imehea ja kõik sinna juurde samuti. Mul olid vanemad külas. Nemad on väga konservatiivsed vanakooli toitujad. Keedukartul, jahukaste ja kotlett. Maitseainetest ainult pipar ja sool. See on nende kreedo. Lasin neil lahkelt ette tõsta ja olin valmis oskarivääriliseks pilkude ja valitud lausete laviiniks. Aga suur oli mu üllatus kui liuad tilgatumaks kühveldati. Isa oli vähe pikema vinnaga ja üritas poole ajast pilguga oma taldrikut tühjenema sundida. Lõpuks andis temagi järgi ning läks vana head nuga-kahvel-hambad marsruuti pidi. Olen sunnitud ääremärkusena lisama, et poro maitses nagu lammas, sesmõttes poleks sellel saami nõial hädasti vaja olnud seal hangede vahel väitsaga vehkida. Aga võibolla oli tal mingi ohverdav veristamine enivei kuugelkälendäris sees.

   Mina igatahes olin nii lahe mees, et vajutasin järgmisel päeval inertsist veel rammusa šnitsliõhtu perele letti. Selle peale tegi minu vasakus labajalas resideeruv podagra keset ööd ühe silma lahti ja hakkas õrnalt koputama, et kas ma ei tahaks vahepeal vähe heina näksida. Kirjutasin ettepanekule pikemalt mõtlemata alla. Hommikuks oli labajalas vaikus majas ja minul seisis ees elu hirmus katsumus - tuli minna sünnilinna koolilastega kohtuma ja oma laasteraamatust rääkima. Terve tee vibreerisin hammastega roolist kinni hoides. Poolel teel sai õnneks selgeks, et tegemist polnud elementaarse paanikaga vaid auto soojendus oli saba andnud. Kohalikku raamatukokku laekudes olin igatahes sedavõrd liimist lahti, et lasin endale ilma suhkruta kibuvitsateed pakkuda. Ja käisin toaletis aeg-ajalt silmi kõvasti kinni pigistades kümneni lugemas. Olen üsna kindel, et kui lõpuks kell helises, siis lasin tilga püksi. Seejärel lajatasin endale labakätega vastu põski, manasin näole lennartmeri naeratuse ja sisenesin põrgukatlasse. Tegelikult läks kõik maru toredalt. Kui olin esimeste kokutustega lapsed naerma saanud ja jää purustanud, jätkus lobisemist terveks tunniks.

   Oi, mis ma jauran, seakõrvad on vahepeal ennast ise maitsvaks istunud ja uus tarvik ootab avamist. Kõik marss tööle tagasi!

Põdraribi läks kõigepealt üheks ööks marinaadi. Selline klassikaline keedukas, kus vees suhkur, sool, äädikas, sibul, pipra- ja vürtsiterad ning loorber. Teisel päeval siis ahjupotis pruunistasin/kuumutasin sellise kraami: või, pekikuubikud, roheline sibul, küsla, sidruniviilud, mesi, sinep, kaneel, nelk, estragon, porgand, viie pipra segu. Peale läks klaasike punaveini ja ülejäänud puljongit ning marinaadist välja võetud ja rätiga kuivatatud ribid sinna sisse. No ja siis podisema. Ise aga salati kallale. Salatisse läks kapsas (panin tavalise, võinuks olla punane), sibulaviilud, valged leiges vees leotatud rosinad, lusikatäis riivitud ingverit, punaveiniäädikat, õli, sinepisorts, paar tükeldatud pirni ja äkki oli veel midagi. Ei meenu. No see kah tõmblema ja kartul pudru tarvis keema. Lõpuks kõik lauale. Ahjaa - keeduleemele surts sojat juurde ja oivaline kaste kah kohe võtta.

Kes minevikku ei mäleta... ehk Nipiraamatu kolumn :)

   Räägitakse, et kultuuripärandi aasta on käimas. Ega ma päris täpselt aru saa, mida see endast kujutab. Keegi pole ise seletama tulnud ja endal pole nagu huvi samuti üleliia palju olnud. Osaliselt arvatavasti sellepärast, et kui sa elad ikka folgilinnas Viljandis, siis saad keskmisest kodanikust suurema annuse kannelde ja torupillidega sahmivaid mulgipudruste põskedega takukerasid. Viimastel aastatel olememe me eriti tugevalt hakanud tähelepanu pöörama oma juurtele ja traditsioonidele. Iseenesest pole selles ju midagi halba. Selleks, et mõista, kuidas, miks ja millised me praegu oleme, tuleb teada põhjuseid ja olusid, mis selle taga olid. See on okei. Mind on lihtsalt alati hirmutanud asjad, mida on korraga liiga palju. Noh, et seisad nagu tammi ees ja mõtled, et selle taga on meile kõigile kasulik ning vajalik vesi. Kui see tamm peaks aga nüüd purunema, siis soovid, et oleksid sellel hetkel kuskil kuivemas kohas olnud.

   Siis kui meie presidendipaar esmakordselt endale mulgi kuued ja tanud pingviinide paraadi ajaks selga tõmbas, ei osanud ma veel karta, et sündimas on uus popkultuur, mis hakkab elama täiesti omaette elu, millel pole esialgse boheemlikult armsa PR-ideega enam mingit pistmist. Kogu see folgi, etno, pärimuse, öko ja laulupidutsemise laviin muutub justkui ainuõigeks ja ainsaks valikuks. Kuulen kogu aeg sädistamisi stiilis: „Kas teie ansamblis parmupilli polegi? Siis see on ju rõve kommerts! Ja üldse tuleks mängida häälestamata pilliga ja kuuepromillises joobes nagu see kurt vanamees seal vaharullil!“ või: „Meie sööme ainult iseküpsetatud leiba! See küll maitseb nagu muld, aga mõtle kui ikka ise rukki kividega jahuks hõõrud ja pisaratega pimedas rehetares kerkima paned... “. Mul on juba tõepoolest peaaegu häbi, et mu garderoobis pole siiani seda lollakat rahvusvärvides murumütsi ja rahvusliku mustriga kummikuid. Või et ma rahvatantsutrennis käimise asemel eelistan kodus sauna kütta.

   Istun siin juba ette hirmust värisedes, et milliseid sõimukirju ma peale selle loo ilmumist tugevate rahvustunnetega viisuseppadelt saan ja mõtlen, et kas poleks maru kui näiteks kaitseminister leiutaks, et võiksime vaenlase vastu hoopis hangude ja vikatitega minna. Kusjuures võiduvõimalus oleks täiesti reaalne, ründajad sureksid naeru kätte. Üle aasade kostaks ainult kõõksumist, mis oleks pikitud plõksatustega, mida teevad peas lõhkevad veresooned. Ja meie võtaks pärast kõik käest kinni ja lohistaks nullemotsiooniga nägudega ühe kivikasuka.

   Kokkuvõtteks - Eesti poliitikud ja meediaikoonid ei tohiks meie kultuuripärandist teha oma lollide vigade ja vaimunõtruse pealt tähelepanu kõrvale juhtimiseks halva maiguga karnevali. Ja sellise arutu üledoseerimise ja afišeerimisega saavutate lõpuks selle, et ajalugu ise ei huvita enam kedagi. Ja veel - tegelikult on ju kuskil ka see päris elu, mis tahab tagasi rööbastele seadmist. Seda ei saa suhtumisega: „Aga omal ajal käidi kolm talve koolis!“.

Minu kadunud vanaema oli esimese vabariigi aegne proua. Ta tavatses rääkida kuidas siis olid munakivitänavad nii puhtad, et võis kapronsukkades seal kõndida. Üheks temapoolseks panuseks kultuuripärandisse oli näiteks maailma parim rullbiskviit. Ja seekordse loo kontekstis siis: 4 õnneliku kana muna, 2dl, roosuhkrut, 1tl küpsetuspulbrit, 1dl ökonisujahu, 1dl kartulijahu ja purk moosi looduslikult väetatud oma aia marjadest. Ahi 200 kraadini, munad vahtu ja muu mudru hulka ja siis küpsetuspaberile laiali ja 8-10 minutiks ahju. Lauale uus küpsetuspaber ootele ja pruun suhkur sinna laiali puistata. Siis kummutad valmis põhja sinna peale, määrid moosiga kokku ja keerad küpsetuspaberi abil rulli. Las jahtub ära ja võibki põske pista. Alleaa.

Karud öös ehk järjekordne Nipiraamatu kolumn

Kaunitel keskkooliaegadel kui habe veel ei kasvanud ja kaalu oli praegusest poole vähem, tuli ärgata igal hommikul poole kuuest, lonkida 3 kilomeetrit raudteejaama, tunnike rongis loksuda ja siis veel mõned kilomeetrid koolini jalutada. Takkajärgi ei saa kohe kuidagi aru, kust see jõud võeti. Kergesti kohanev noor organism õppis muidugi ära laitmatu oskuse igal võimalikul hetkel pisut puhata. Sestap andku kulla pensionärid mulle andeks, aga minult nad kuigi tihti istekoha pakkumisi ei saanud. Nii kui tagumik termantiini puudutas, nii luuk kinni langes ja imelikul kombel õiges peatuses jälle avanes.

Kogu see koonduslaagrit meenutav reziim on aga sedavõrd tugeva templi jätnud, et minu varajaseks äratuseks ei piisa isegi kaitseväe duhavoide orkestri jalutsisse kutsumiseks. Võite ka sada kohvipuru järanud pärdikut selle kõige taustaks taldrikuid kaasa taguma panna. Mu sisemine mina näitab teile keelt ja palub mul lahkesti külge keerata. Ja kui ma lõpuks mingi ime läbi (olgem ausad – tualetis tuleb ju vahest käia) ennast siiski püsti saan, siis mingil juhul ei tähenda see ärkamist. Ma võin oma esimesi hommikusi askeldusi vormistades tegelikult südamerahus öist unenägu edasi vaadata. Ja kui keegi midagi küsib, panen selle „pausi peale“ ja vastan tavalisest kaks oktaavi madalamalt mõne seni veel avastamata suguharu keelse hüüdlausega.

Igatahes on mu kallis abikaasa saanud aru, et enne kella kümmet hommikul minuga luurele minna pole mõtet ja siis kah võibolla ainult kurtide, pimedate ja unerohtu nosinud vaenlaste vastu. Kuna minu poolest olekski meie lapsuke ilma hariduseta jäänud, võttis Muti need tüütud hommikused ärkamised enda peale. Ent vahepeal on tagasilööke. Nagu näiteks täna hommikul. Vaadake, kuna finantsvallas olen ma sama edukas kui purjus poni tšello mängimises, siis evib meie pere suhteliselt hõreda mootoriga tanki. Ja kui ilmataat käru keerab ja õues olemise krõbedamaks teeb, tuleb hirmsat moodi võimelda enne kui massin toru suvatseb tõsta. Kogu selle karmavõla tõttu olin lubanud ennast hommikul koos teiste elukatega üles ajada ja hädavajalikule transpordivahendile elu sisse puhuda. 

Kõigepealt kuulsin läbi une surinat ja mingit vokaalinstrumentaalpala. Ajus käivitati kohe muusikaline värvifilm peegelkerade ja vilkuvate prožektoritega diskoteegist, kus poolpaljad iludused ennast šeikisid. Mõned minutid tantsisin kaasa, enne kui mõistsin, et tegu Muti mobiili äratusega. Edasi pidin mõnda aega võitlema nähtamatu ja ilmselgelt ebatervislike eluviisidega Üle Linna Vintskiga, kes enda lõbustamiseks mulle selga oli istunud ega lasknud mul end istuli ajada. Kui ma lõpuks kargu alla sain ja tagurpidi jalga aetud dressides mööda elamist last otsisin, selgus, et tema uni oli veel magusam kui minu oma. Muti andis teada, et tüdruku pooltund on möödunud kinniste silmadega väites, et ta riietub teki all. Proovisin lapse äratamaiseks erinevaid ähvardusi ja meelitusi kuid lõin lõpuks käega ja läksin autot käivitama. Väljas oli pime, külm ja vastik. Kogu see enda kooliaeg tuli jälle meelde ja väristasin jälestusega õlgu. Tuppa naastes olin end nii palju üles kruvinud, et paugutasin juba uksi ja kippusin ikka veel „riietuva“ lapsega vähe kõrgendatud toonil suhtlema. Muti soovitas mul hellalt silmade pööritamise lõpetada ja need köögilaual ootavale pudrule fokusseerida kui ma ei soovi, et paar tursket sanitari eriti pikkade käistega särgiga sisse astuksid.

Kui ma sedasi vaikselt lobi lipsu taha lükkasin, küsisin abikaasalt retooriliselt, et miks me küll siin Eestis üldse elame, kas näiteks Itaalias mõnd mahajäetud veiniistandust ei leia siis või. Muti vastas: „Sellepärast elame, et siin on kõik kõige parem.“ Ja teate, minu pärast pandagu Ansipile kasvõi ilutulestiku rakett tagumikku ja õpetatagu joodeldades kõne pidamine selgeks – nii veenev ta olla ei suudaks. Mulle igatahes piisas. Kui mul ainult hommikuti rahus magada lastaks.

Üks pildita toidumõte: ärge sööge neid rõvedaid roosasid keeduvorste. Ostke turult korralik kaelakarbonaad ja visake see koos loorberi, soola, vürtsi- ja pipraterade, küslaküünte ja koorimata sibulaga potti tasasele tulele mõneks tunniks keema. Saate kordades parema võileiva katja.

Neljapäev on kalapäev, teadagi

    Magasin eile öösel teatud kriisiolukorra tõttu väga rahutult. Lapsega oli kah kõvasti seletamist. Õigupoolest ei tahtnud uni tagasi tulla enne kui olin suu pealt pudeli šampat sisse valanud ja pliidi ees paar suitsu sinna otsa teinud. Unenägudest siinkohal üldse ei räägiks. 

    Ärkasin klassikalises olukorras, kus urineerimine on üheaegselt nii möödapääsmatu kui ka ilmvõimatu. Kass oli järjekordselt valinud kõige valema koha magamiseks ja lendas koos tekiga vastu öökappi. Vaatas mind jälle põlglikult üle õla ja tippis oma järjekordset kuritegu sooritama. Kuna ma hoian oma nõrga närvikava tõttu telefoni enamasti hääletu peal, oli hulganisti sõnumeid, meile ja vastamata kõnesid vaja kiirelt ära siluda. Nii, et kuupäevade ja päevadega oli mahti end kurssi viia alles siis, kui olin hommikumantlis külmikuni vaarunud ja jaheda keefiriga pervovuntsid näkku joonistanud.

    Niisiis - neljapäev. Üksiti vanemate pulma-aastapäev. Kas kõigepealt valida perele päevaroog või helistada ja õnne soovida? Valisin läbi terrassiukse koera õrritamise. Selleks tuleb võtta jupp viinerit ja sellega hajameelselt vastu klaasi koputada.

    Lõpuks hakkas väljas hämaraks minema. Vaatsin kõigepealt üle oma likviidsuse. Pappi oli sama palju kui Põhja-Koreas demokraatiat. Käisin juba üle lapse toa ukse hiilimas, et huvitav, kas elu õieke nokiks ära, et õhtul üks jänes puuris vähem on. Õnneks sundis pisike patsifismialge veel korra külmiku pahupidi pöörama. Ja sealt siis alljärgnev:

    Ausõna, ma annan endale aru, et iga kuradi keedukartulit pole mõtet netti kõigile vahtimiseks lohistada, aga saate aru - kogu toormaterjal oli mul jõude olemas! See on puhas rõõmu jagamine. Tuli ainult lapse hoiupõrsas puruks lüüa ja poest sosku juurde tuua :)