teisipäev, 12. juuli 2011

Pseudolõunamaalased - Nipiraamatu 2. kolumn

Alanud on kõikehõlmav grilliralli. Iga eestlane hakkas juba siis üle kere sügelema ja kärsitult niuksuma kui õuel esimene ruutmeeter paljast maad lume alt välja sulas. Kuid ei, veel oli pisut vara, veel ei saanud rakendada kõiki neid meeliköitvaid lisamõnusid palja naba, külma õlle ning aktiivsemate puhul ka erinevate sportmängude nagu kiiruskatsed ning vettehüpped kujul. Tuli piirduda kuuri all grillvanni silitamiga. Või siis salamisi peegli ees seda Õllesummerilt soetatud mütsi proovida, millele õllepurgid saab kinnitada ja muretult koomaländi suunas ratsutada. Nüüd saab aga täiel rinnal hingata ja põhjamaalese kriipsus ning kahvatu suu mustavale kolmekuusele naeratusele vedada. Pole vahet, kas algamas puhkus või oled lihtsalt töötu. Õlleraha ikka leiab ja ükskõik, kes või mis seal sütel kärssab. Peaasi, et lorilaulude plaadile eelmisel hooajal liiga sügavad kriimud sisse ei tulnud. Ja no kui vanasse Vectrasse törtsu bensiini kah veel Vene piiri lähedal elavalt tuttava tuttava tuttavalt sisse saab osta, siis läheb eestlane grüünesse, sest – kurat võtaks – me oleme ju ikkagi loodusrahvas! Vat kui käratad ikka aukliku sumpsiga järve äärde nii, et vareseparv puult paaniliselt rapsides lendu tõuseb ja taevas korraks neist mustaks tõmbub. Siis tõmbad kopsud värsket õhku täis, süütad kange Paramount´i, viskad kokkukägardatud õllepurgiga lutsu ja paned viinerite tarvis pilliroole tule otsa. Ilus see Eestimaa suvi ikka.
Ja mis seal salata, kogu kaubandusvõrk töötab kaasa, et mingeid arukaid mõtteid pähe ei saaks tulla. Plastmasstaldrikute, söekottide ja erinevate kondijahust voolitud sardellide vahelt ei leia enam igapäevanodi ülessegi. Kõik kaubad on teistest muidugi üksiti suuremad, soodsamad, maitsvamad, käepärasemad ja moodsamad. Tekib küsimus, et kas tootjad ikka igast liigist mõne emase ja isase isendi alles kah jätsid, et uusi marinaadis kärssasid vormistada saaks. Ja eile poes käies avastasin, et külmikuid jagub ainult erinevate alkohoolsete jookide jaoks. Kui juhtud kaine rool olema, pead kusisooja mullivett luristama.
Iga suvehooaja alguses kergitan ma hajameelselt kulmu ja mõtlen, et kuidas meie, vaikse loomuga töökas talupojarahvas, kes talv läbi autosid lumevangist paljakäsi välja tõstab ja metsad suuskadeks raiub, muutub järsku tüübilt ai-ma-olen-nii-siesta-cool-beach-chill-seest-kuldpruun-temperamente-fun-ja-spontaanseks. Tegelikult on ju tore, sest inimesed on siis rõõmsad ja muretud. Ja kui nad on rõõmsad ja muretud, siis on nad ka üksiti ilusad ja head, nagu üks Sõpruse Puiestee laul pajatab. Aga kogu see suvetüüp on justkui ainult pinnapealne. Sisimas me pole ujedad kulgejad vaid kinnised muretsejad. Ja kusagil kuklas tiksub kogu aeg, et selleks, et karmis kliimas hing sisse jääks ning haigused ei näriks, tuleb süüa seapekki ja juua kibedat viina. Ma tegelikult armastan väga suve koos kogu selle chilli-grilli ja maantejuppidega tsikli seljas. Ja eksivad need, kes arvavad, et ma külmast õllest ja mahlasest lihast lugu ei pea. Lihtsalt praegu päevauudiseid jälgides ronib pähe mõte, et me nagu ei oska seda mõnusalt olemise värki päris hästi, et me nagu rapsime võõras padrikus. Võiks peaga jõekividesse prõmmimise ja sõprade sodiks sõitmise vahepeal päriselt aja maha võtta, söögiga natuke vaeva näha (uskuge mind, saab palju maitsvam), mekkida kõrvale õiget jooki, mis pole tingimata vähemalt 40 pöördeline ja pagasiruumis enne keema aetud, kuulama kolemuusika asemel, et äkki su seltskonnakaaslasel on midagi sulle öelda, mõtlema, et kui ma selle metsatuka siin maha põletan ja õli järve lasen, siis äkki järgmine kord polegi siin enam nii lahe olla jne. Sedasi armutult rapsides ei ole meil üks hetk enam ei seltskonda ega kohta kus võõramaist chillimise kunsti harjutada.
Ja kui tahate igava poesasliku asemel vähe paremat: koputage lihatükid enne natuke üle, pange ohtralt sibularattaid ja hakitud küslat peale, soola pipart ja oliiviõli kah sekka, kenasti segi ja vähemalt 3-ks ööpäevaks seisma. Ei mingit halli klimpi häguses äädikavees.

Elu puhkus

No tere, musirullid. Pole jälle pikka aega viitsinud toksida. Täna sai aga nii umbe hää roog tehtud, et lihtsalt tuleb natuke klahve klõbistada. Üle aastate on nõnna mõnus puhkus, et üldse ei kisu arvuti ligi. Väliköök on valmis ja elab oma sulnis hedonistlikus rütmis, külmikus jagub õlut, peenral maitsetaimi... Ja kui vaheldust vaja, siis saab ka törtsu kütust tsiklile paaki ja Eestimaa on fantastilisi paiku paksult täis. Sai siin Läänemaad avastatud ja vanematekodus suvitatud. Eile oligi esimene armas õhtu üle hulga aja jälle väliköögi katuse all. Eks me siis tähistasime. mõlemad naabrimehed olid kohal ja sattus külalisigi. Vanamoor vormistas kirsimahla ja meie hävitasime sauna vahele tarvikuid. Neid kulus sedavõrd hoogsalt, et pidime kõige pisema mehe juurde toomagi saatma. Tõigi. Ja mitte ühtegi ei lõhkunud tee peal ära kah. Kuigi hirm oli. Laubad olid märjad, olemine joviaalne, silmad pilla-palla, öö saabus... nagu ikka, sõnaga. Eks tegelikult ole hirmnaljakaid juhtumeid olnud vahepeal hoolsasti. Aga näe, vanal joodikul polnud viitsimist kohe kirja panna ja nüüd ei viitsi jälle meenutada. Seega mingit naljajora seekord ei pritsi. Annan tänase roa retsepti lihtsalt.

Koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juure 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas. Uue laari panin värskeid hapukurke kah tiksuma aga nonde retsepti leiate mõnest varasemast sissekandest. Olge ikka nupsikud!