teisipäev, 16. juuli 2013

Võrrid ja Trollid

Teate, mul on olnud viis aastat üks tsikkel. „Raudne ratsu“, „kaherattaline sõber“, „maanteede hirm“ – kuidas soovite. Nüüd mul teda enam pole. Kohe räägin, miks.
Konservatiivse mootorraturhiirena sõitsin seni igal suvel enamasti sõbra juurde metsa ja tagasi. Oma metsikumatel hetkedel kasutasin selleks suisa kahte erinevat teed. Kui vihma juhtus sadama, varjusin mõnda bussiootepaviljoni ja ootasin jalgu kõlgutades, et pilved kaugusesse hõljuksid. Iga mõnekümne kilomeetri järel andsin istmikule puhkust ja vaatasin romantiliselt silmi kissitades kuldselt vohavaid viljapõlde ning noogutasin heakskiitvalt. Oli täiesti elementaarne, et ratas kiiskas ohtrast kroomist nagu juudi jõulupuu ja sellel tuli istuda stiilipuhtuse huvides jalad ees nagu Keni nukk, miljonid sitikad ja kivikesed vastu avatud kiivrist välja punnitavaid põskesid põrkamas. Lisaboonuseks oli see kui gaasi väänates kõrvadest natuke verd tuli.
Kui mulle pakuti võimalust koos Kultuurse Motobandega Norrasse sõita, tekkis hetkeks oht, et nahkpükse siiski on vaja pesta. Vajutasin uudise puhul ümber tsikli sensuaalse võidutantsu. Noh, nagu Välek oma taristu juhatusega peale seda kui nad olid järjekordsest mammutist odadega siilikese meisterdanud.
Et üldse kilomeetreid mõõtma saaks hakata, tuli rekkameeste seltsis üle mere parvetada. Need on ühed huvitavad isendid. Isegi siis kui magu on sooja viina täis, suudavad need sokkides sandaalitatud jalgadega isendid sinna otsa ühe rootsi laua jagu söödavat kühveldada. Esimesed päikesekiired leidsid mu abitult üle nari ääre alla piilumas ja toanaabri rahulolevat lauluüminat kuulamas, sellal kui too rahulolevalt kiivrivesiirilt sääselaipu maha nühkis.
Kapellskäri sadamas ülesrivistusel ette kantud kihutuskõnes saime reipahäälselt grupijuhilt teada, et päeva eesmärk on läbida 700 kilomeetrit, neist esimesed paarsada kiirteedel. Kuna minu püss ähvardas kaasreisijad kurdiks karjuda, sattusin iseenesestmõistetavalt kolonni lõppu. Nii ma siis põrkasin tagumiku peal ise meeleheitlikult ema appi karjudes. Esimene peatus tehti täpselt minut enne seda kui oleksin ise ratta külili keeranud. Õnneks hakkas üks hetk ka vihma sadama ja temperatuur langes alla kümne kraadi. Õhtu kulmineerus Lillehammeri tanklas piduliku saabastest vee välja valamise tseremooniaga.
Järgmine päev tõi aga tõelise motomatkaja paradiisi. Trollstigen võttis meid vastu oma käänuliste mägiteede ja sillerdavat mäestikuvett kandvate kärestikega. Ühel hetkel olime pilve sees, ümber lumi ja jää, siis aga siksakitasime mööda mäge alla nii, et kõrvad lukus. Tee ääres vilksatavad muldkatustega trollimajakesed süvendasid tunnet, et oled vähemalt sama kõva mees kui Gandalf. Otsa veel posu tunneleid, mis kulgesid küll läbi mägede, küll viisid läbi mõne fjordi alt ja finishiks Sveggvika Atlandi ookeani ääres. Aga nagu öeldakse – mis juhtub Sveggvikas, see jääb Sveggvikasse.
Kogu järgnev matk oli meeldiv järellainetus imelistele trolliradadele. Tagumik oli minuga muidugi lõplikult tülli keeranud ja et mitte grupist maha jääda, praktiseerisin kordamööda ühel kannikal istumist ja surisevate jalgade kaootilist õhku pildumist. Ettevaatlikult suure kaarega mööduvate autode akendest paistsid vastu klaasi surutud segaduses näod. Peale mõningast kogumist plõksusid nutitelefonide fotoaparaadid. Naeratasin masinlikult.
Kodumaa pinnale naastes leppisime kokku, et tuleval aastal tuleme jälle kokku. Sadamast koju sõites tegin löökaukude vahel slaalomit ja naeratasin totakalt. Siis müüsin ratta maha ja ostsin uue. Ikka ohtra kroomi ja nahksete kottidega, ainult kaks korda suurema. Ei õppinud ma sellest reisist midagi.


Peale üledoosi veidrast magusast pruunist norra juustust tundus mõistlik klassikat teha. Lihale küslaküüned ja rosmariinioksad sisse, sinepiga käntsakas kokku, pipart soola kah, kamar meega üle ja ahju. Juurde tilliga keedetud värske kartul ja koorekaste väikese veinitilga, sibula ja šampinjonidega, salveid kah tiba sisse. No küll te teate.