teisipäev, 28. september 2010

Kuidas ma reipalt uude nädalasse veeresin

No ma pean ju teile vahepeal kirjutama, et keegi ei solvuks või mulle meilile ähvarduskirju saadaks. Ma lihtsalt pean nüüd kuidagi oma tshakrad lahti saama, et aju väikese tagasivaate käivitaks vahepealsetest päevadest. Kogenud kavaleril võib see manööver raskendatud olla. On ju hetki, milles õhtul viibides tead, et hommikuks on see lihtsalt üks udu ja hägu. Nagu keegi oleks värskelt värvitud pildist küünarnukiga üle ramminud. No kui sealt äpardunud podagrarallilt sai koju naastud, ostsin suure paki veini ja vahtisin telekast midagi, ma ei tea mida. Pilt igatahes liikus ja kui ma ei eksi, tegi telepurk ka erinevaid hääli. Need eelmises loos mainitud seakeeleviilakad parmesaniga maitsesid suht igavalt. Olin seepeale igaks juhuks pisut solvunud. Jätkasin õrna pahameelenoodiga kuni poole 5-ni hommikul, siis uinusin magusasse unne. Hommik lajatas reaalsusega piki vahtimist. Vanemad andsid telefonitsi teada, et nad nüüd Viljandis ja astuks läbi. Toimus suht kiire ent vaieldamatult kohmakas ja valulik enda ja elamise kasimine. Jõudsin kohvigi käima panna, et oleks midagi esivanemate toodud vahukoorekoogi kõrvale pakkuda. Te võite vaid aimata mu sügavamaid tundeid ja tõelisi soove sel kaunil pühapäeval. Tegelikult oli muidugi tore neid näha, seda juhtub ju paraku suhteliselt harva, et põrkume. Kuskile vahepeale jäi ka afäär kuidas mu arulage buldog suutis hüpata kõrge toidulaua peale ja seal meelalt potist põõsa küljest maitsvaid piprakaunu krõmpsutada. Igatahes on ta siiani elus. Aga müsteerium jääb. Õhtupoolik läks juba soodsalt naabrimehe terrassil armsa õllevee, omakeedetud suure toiteväärtusega seasabade ning poolearuliste koerte seltsis. Taustaks mängis koledamaid vokaalinstrumentaaltaieseid Raadio 3. Pärast tegin veel tekkinud puljongi peale mõnusa suitsujuustusupi. Samas polnud ta nii huvitav, et teda pildistada oleks viitsinud või veel vähem - siia retsepti meelde tuletada pusinud. Ega ma nüüd nii läbi ja lõhki kokk kah ei ole. Täna ma süüa teha ei saa ka parima tahtmise juures, sest etendus tahab tegemist ning õhtul koju tuterdades on ainult täpselt nii palju jõudu, et mõned tee peale jäävast poest haaratud tarvikud lihtsama sakuska kõrvale teleka ees makku niristada. See-eest on homme vabam päev. Mõrksõnad "saun" ja "sinepitegu" on ühed kindlad, küllap saab ka turult läbi hüpatud ja nii. Olge ikka tüüned!

laupäev, 25. september 2010

Empiiria

Nonii, elusalt kodus tagasi. Mille võrra ma siis vahepeal targemaks olen saanud? Näiteks selle, et on võimalik terve Rakvere-Viljandi teekond hakkama saada ainult poole liitri viinaga, kahepeale kusjuures. Või siis, et kui vajutad mindiskil "play" nupu asemel "stop" nuppu, siis võib näitleja, kes plaanis just viiulimängu markeerima hakata, end laval suhteliselt tobedalt tunda. Samuti tean nüüd kui ebameeldiv võib olla olukord kui juhtud tsiklisõidu ajal kiivri vesiiri täis aevastama. Kõik need tarkuseterad kirgastasid mind uhkesti ja peksin naabrimehe vahtu, et tarvis veel enne kui sügis kogu raskusega peale lendab, üks pikem tsiklisõit teha. Et põrutaks jälle sõbra juurde metsa väheke mõnulema ja üksiti astuks ka Tartust motomessilt tagasiteel läbi. Panime reisile üldpealkirjaks "Podagra Liidu suvepäevad", ladusime rattad õlut ja sakuskasid täis ja panime juuste lehvides ajama. Ilm oli matkaks imeline, ootused olid kõrged. Niikui kiivrid peast saime, praksatasid lahti õllepurgid. Ja siis kerkis ei-tea-kust meie kohale murepilv. Sõber tunnistas, et oli puud tellinud ja need saabuvad kohe. Vaatasime teda pikalt ja punastest joodikusilmadest võis välja lugeda, et ta ei valetanudki. Naabrimees kogus ennast mõnda aega ja pobises mulle midagi hirmsat. Järgnevate tundide jooksul sai selgeks, et see oli alles leebe algus. Ma ei kavatse ühtki fraasi sellest mahlasest sõimust siia kirja panna. Ja tulidki puud. Palju puid. Kui lõpetasime, tundsime, et pole jõudu kätes piisavalt, et õlut kummutada, nõudsime külma viina. Nii läkski. Endale teadmata olime lõbustanud ka hiljem sauna eesruumi lisandunud seltskonda. Hommikul oli justkui jälle kõik tore, mis sest et midagi ei mäletanud. Ärkasin, pakkisin asjad ja läksin saunast elumajja hommikusööki nõutama. Sealt leidsin ka naabrimehe, kes rõõmsalt lälisedest mult alkomeetri haaras ja meeldivad 2 promilli välja puhus minu 0,2 vastu. Saatsime ta tagasi magama. Ülejäänud päev läkski aeg-ajalt naabrimeest söötes ja puhurit talle nina ette torgates. Sellega, et me messile ei jõua, olime juba arvestanud. Hakkas tekkima hoopis tunne, et me ei saa sõbra juurest enam kunagi minema. Ilm oli kõige kiuste jätkuvalt imeilus. Tõeline piin oli ilma õlleta tundide viisi lihtsalt murul lesides taevasse vaadata. Alles õhtul 17 paiku röögatas naabrimees võidukalt "null!". Tagasitee tundus kuidagi pikk. Tegime isegi peatuse, et mina saaksin oma prinke sõidust kangeks jäänud kannikaid väristada sellal kui naabrimees pissimisotstarbel oma külmast nööbiks tõmmanud aparaati otsis. Nüüd siis istun üksi kodus teleka ees. Naised on kõik ula peal.
Ostsin endale ämbrikese jagu punaveini ja lasin ahjus seakeele viilakad riivitud parmesani juustuga küpseks, et neid siis Caesari kastmesse tippida ja veini kõrvale haugata. Rõõm kordaläinud päevast. panen siia takkatippu ühe oivalise veiseliha retsepti, mille ükspäev tegin:
Et siis võtad paraja tüki noorlooma liha ja viskad ahjupotti, mille oled enne võiga kokku määrinud ja põhja meresoola, pipra- ning vürtsiteri ja loorberilehti visanud. Siis viskad juurde veel ka sektoriteks lõigutud sibulaid, küslaküüsi ja porgandirattaid ja valad modrule peale pool pudelit haljast punaveini ning löristad ka paraja soru majoneesi. Siis paned 200 kraadi juures ahju ja hautad kohe pikalt, nii paar tundi, seni kuni vein on kadunud ja köögiviljad mõnusaks klaasjaks massiks muutunud. Mina ei teinud kõrvale midagi aga teie tehke omal valikul mida soovite. igatahes liha sai jumalik ja köögivilja mass selle peale tõstetuna täiendas seda fantastiliselt. Väike lugulaul kah siia juurde:

teisipäev, 21. september 2010

Karmavõlgnik

Ohjah. Eks ma olen ikka jõudumööda hinges üritanud püsida. Väljakutse omaette. Viimase sissekande järgne õhtu läks nagu halvas komöödias ikka. Lohisesin (iseloomutu nagu ma olen) seltskonna sabas (seltskond oli ise väga tore kui juhtuvad lugema!) kolekohvikusse ja mekutasin ennast vanast heast etanoolilahusest universumi direktoriks. Taustaks mängis ka mingi "bänd" ehk siis kaks johvendrollerit, kes minidiski taustal oma sardellikujulisi esijäsemeid klahvidel ja pillikeeltel viibutasid. Vana hea pleibäkkshõu. Mingil hetkel olin teinud klassikalist Myrakaonu ehk siis salaja taksoga lahkunud. Seda ma isegi pisut mäletan. Küll aga mitte enda auto parkimist värava tagant varju alla. Pedant nagu ma olen - leidsin ürituse möödapääsmatu olevat. Õnneks oli ainus kahju kummijälg värskel varjualuse kivisillutisel, millest mööda manööverdada ei õnnestunud. Greit saksess! Draamateatris sai samuti soliidne gastroll fikseeritud. Lapski sai noore näitlejahakatisene võõra lava ära katsuda. Öösel koju laekudes võtsin igaks juhuks oma arulageda buldogi kaissu. Mitte, et vanamoor oleks pipardanud või midagi. Mul on lihtsalt suur süda. See sai täna kohe ka karistatud. Sitaratas ronis samasse mõnusasse pesasse salaja omal algatusel ja igaks juhuks lasi sinna ka sortsu kust. See juhtus vahetult peale seda kui olin sattunud silmitsi faktiga, et mu armas autokene ähvardab mind jalameheks jätta. Nimelt näitas ta ükshetk armatuurlaual põlevat mootori tulukest ja automaatkast ei vahetanud enam käike. Sõitsin koju maitsvate 3000 pöördega. Õnneks olin saanud ära soetada just kastikese õluvett õhtu tarbeks ja turult natuke lihalist. (Söögiks tegin keedukartuleid ja guljashi ja praegu õlle kõrval sibula ja küslaga praetud veisemaksa - ilmselgele lugejate vähemusele ehk siis kokandushuvilistele). Nüüd istun siin armsas kodus söögilaua taga ja vaadates oma koduloomi üritan end tagasi hoida, et mitte jalutada garaazhi ja oma armsast tsiklist välja imeda tilgake bensiini ja siis hullunud püromaanina neid võika naeru saatel taga ajada. Mind taltsutavad faktid, et on veel piisavalt õlut ja sakuskat ning seltskonnakaaslaseks mailmakihvtim djuud - Onu Myrakas - ise. Ja nüüd törtsuke kvaliteetkraami:

laupäev, 18. september 2010

Kena sügist!

Ilmad on ometi mõnusaks läinud. Lehed on värvilised, pudistab vihmakest. Mulle meeldib, selline motiveeriv ja käivitav keskkond minu jaoks. Mis siis vahepeal toimunud? No ükspäev jootsime naabrimehega õue peal ühte torumeest ja see tuvastas mu küttesüsteemi vaadates, et eelmised mehed on sinna pumba valesse kohta ja valepidi vahele pannud, sellepärast polevatki senini toiminud. Et koos materjaliga paar kilo raha ja päeva töö selle parandamine. Hea, et ma selle ülisoodsa paarikümnetuhandese õhksoojuspumba just ära sebisin... Rahast rääkides - kes soovib, võib mu auto tagasihoidliku 140 000 eest ära osta. Tagamaid ei viitsigi siin kirjutada. Saaga omaette. No ja siis käis vana sõber üle hulga aja külas. Te võite aimata, et midagi tegemata nüüd küll ei jäänud. Laud oli lookas ja saun oli kuum. Eesruumis tiksudes avastasime aina ja aina mõnusat Eesti muusikat. Orukas, Georg Ots, Noorkuu... ja siis muidugi grande finale ehk Nexus. Sellise taseme juures oli ilmselgelt vähe arvutikõlaritest ja installeerisime kiiresti ka täiesti juhuslikult nurgas seisnud aktiivkõlari järgi. Algas noor disko. Õnneks ei osta kogenud kavalerid iialgi õlut liiga vähe ja mina oma lõputus arukuses olin huvi pärast ka ühe rummi poeriiulilt möödaminnes kaasa haaranud. Kui hommikul kolme paiku jõud meie põhjamaiselt sitketes lihastes raugema hakkas ja gravitatsioon murdma hakkas, panin sõbra lapse voodisse magama ja mängisin unelauluks "Für Eliset" talle. Viimane on küll fakt, mis minuni läbi sõbra meenutuste jõudis. Ise olin vist juba siis piisavalt huvitavas tujus. Eile lendas peale brigaad, kes meie varjualusele ehk tulevasele väliköögile ja istumiskohale ehk siis veel kolmandat viisi öeldud: Side uulitsa sõlmpunktile ja tuiksoonele kivipõranda installeeris. Käisime naabrimehega natuke aega käed puusas nende ümber ringi ja otsustasime, et peab aitama. Sestap võtsime õllepausid enda peale. Selline tööjaotus oli oivaline. Põrand on nüüd igatahes olemas. Täna koristasime veel natuke õue. Ikka selle vana hea tuksleva peaveresoone ja kõõksumisega, mida tingis teadagi kõht, kes süüdimatult kummardumise ajal hinge kinni tampis. Klassika, teadagi. Nüüd sauna eesruumis. Leil on tubli, õlu on külm ja ribi on vürtsine. Toas ahjus käivad lihtsalt kodused toidud, mida pole mõtet pildistada ega peenemalt kirjeldada. Ehk siis ahjus suur lihakänakas sibula, küsla ja erinevate vürtsidega, et hiljem külmalt ka võileivale mõnus panna oleks. Ja pliidil suur pajatäis sealihaga meeldivat ühepajatoitu. Õe pere õdagul külla kargamas. Seniks naba puhtaks ja õlu makku. Ikka kena sügise jätku teile! Ja järgnev kena palake sõbra külaskäigust inspireerituna:

teisipäev, 14. september 2010

Olemiserõõm

Täna võttis ärkamine kuidagi eriti palju aega. Ma arvan, et magasin ka siis kui olin juba tööpostil. Ei aidanud ka see, et sooritasin tahtevastase hommikuvõimlemise klaveri ja kõlarite tassimise näol enne seda. Vastupidiselt minu arvestusele ei lõhkenud ka peas ühtki veresoont, mis oleks lasknud selle tülika toimingu pooleli jätta. Tiksusin etenduse taastusproovi ära karges vihas, mille tingis tõik, et polnud ühtegi varusärki kaasa võtnud kuigi teadsin, et igasugune füüsiline koormus minu puhul eeldaks seda elementaarselt. Õnneks ei olnud mu putkas rohkem seltskonda peale mu enda, sestap sain rahulikult lasta higisel särgil seljas taheneda. Direktorihärra astus küll läbi kuid oleme teineteist aja jooksul kordades hullemates olukordades näinud. Mingi hetk sain putkast põgenema. Reisi esimene ots oli loomulikult kummide vilinal odava õlle jahile. Jaht oli täis raskusi ent resultatiivne. Tagasihoidliku härrasmehena piirdusin tosina tarvikuga, mis said ahvikiirusel ka sügavkülma visatud, et ruttu võtta oleks kui valmivad maitsvad seasabad, mille kohe kööki laekudes keema panin vürtsi, pipra, soola, loorberilehtede ja paari sibulaga. Sulnis päälekas armsale õllele. Ainsaks miinuseks oli see, et kleepis, raibe, käte külge hirmsasti nagu vaese (või hoopis rikka ) mehe tapeediliim. Praegu istun armsa naabrimehega terrassil. Vahepeal oli sündimas noor tüli kuna mu vasak spordikäsi pole ammu intensiivtreeningut saanud erinevalt paremast. Paraku pildusin koerale palli just selle äpu käega. Aimatavalt lendas pall vastu naabrimehe autot. Järgnevalt pildusime entusiastlikult ja järjest kõvemini palli üksteise autode suunas. Palju ei puudunud, et nõudnuksime koeral palli asemel meile kive juba ette tassida. Siis tuli aga õnneks härrasmees, kelle firma meie järjekordset joomalava ehitama hakkab ehk siis varjualuse kivipõranda ära laob. Diilid said sõmitud ja rahu saabus maa peale. Suundun nüüd mõnusalt tatsudes toa suunas, et hakata Rahva Oma Kaitse saadet kuulama raadiost. Tarvikuid veel on. Ja natuke surnud sea saba kah. Suhtestumiseni!

esmaspäev, 13. september 2010

Vahefiniš

Tere! Mina siin! Onu Myrakas! Üks rallietapp on selleks korraks läbi, eluralli kestab edasi. Kuniks maksa antud on. On olnud väsitav kuid lõbus. Kohati isegi homeeriline. Hetkel meenus näiteks kaunis sõit Tartust Viljandisse peale sealseid esitlusi. Kestis see nadi tunnikese aga ilma liialdamata - kui välja arvata hetked, mil ma "mhmh", "ahah" või hämmeldunud "ohhoo!" huulile manasin - täitis noorkirjaniku isa oma senise elu autoajaloo ettekandmisega. Sain detailse informatsiooni näiteks ilmaoludest, mil 91 aasta Opel Record sai vahetatud 98 aasta Audi 100 vastu. Müüja vuntsidest ning enne tehingu sooritamist manustatud sööklamenüüst rääkimata. Kaunist sissejuhatusest hoolimata on tekkinud koormatäis kraami, mida ma paratamatult mõnda aega vihata kavatsen. Näiteks tehnika vedamine, eskalaatorid ja liftid, parkimismajad, rahulik ning tundeline muusika, pintsakud jne. Samuti tekib mul lööve (ka genitaalpiirkonnas) kui keegi kasutab sõnu "reis", "ränd", "palve", "maapoiss", "kõrb" ja "sõstrapõõsad". Tegelikult oli raamatuesitlustuur väga valgustav. Kui keegi tahab teada kus ostukeskuses ja mis linnas mingi konkreetse raamatupoe mõni kindel teemariiul asub, kuhu parkida auto ning kuidas sinna kõige otsemini saab - helistage mulle. Nutan ja räägin. Sain sellel tuuril ka mitmeid kingitusi. Mainides mõned neist: vorstilatt, küüslauk, mesi ja raamat. Saab teha ükspäev karmi sakuska ja pisut lugeda mõnusasti. Peale pealinna õudusi (mille raames armastatud noorkirjanik sai parklahindadega põrkudes mitmeid raevuhoogusid) suundusin uuesti Taaralinna, et anda võimas süldilive ühes sealses kolepubis. Tundus, et sellesse puhvetisse olid valgunud kõik indiviidid, keda mujale sisse ei olnud lastud. Meestel eranditult algas juuksepiir kuskilt kulmude kandist ja naised kulutasid kogu oma ajuressursi, et juhtida tagumikud demonstratiivsesse kõnnakuga harmoneeruvasse ennastunustavasse võnkumisse. Kuidagi oli ju need isased primaadid vaja jookide eest maksma panna. Olles entusiastlikult esitanud kõik need "amarillod", "valged roosid" ja "kasatshokid" lohistasin oma klaveri autosse ja kulgesin monotoonselt kõiki liikluseeskirju eirates kodu suunas. Igaks juhuks ostsin ka nälja leevendamiseks bensiinijaamast võileiva keedumuna ja lõhega. Viimast ma reaalselt komplektist ei leidnudki. Aga ma pole ka mingi Sherlock Holmes muidugi. Eile ärkasin hommikul teadmisega, et tuleb tahmase näoga mees katusele juhatada ja pestud näoga mehel lasta armutult oma paremat õlavart tindise nõelaga torkida. Nii läkski. Korsten sai puhtaks ja käsi sinisemaks. Kõrvale maitsvat õllekest. Olin juba kenal hilisõhtutunnil aluspesus sulnisti teleka ees nina nokkimas kui saabus elusaatusi väänav telefonikõne. Ma olen muidu tugeva iseloomuga põhjamaa vägilane aga lasin ennast veenda ning kirjutasin alla kutsele sõita linnast välja viina jooma. Projektis osales erinevaid rohkem ning vähem tuntud rahvakunstnikke, kelle nimesid ma siinkohal nimetama ei hakka. Kui sedavõrd nimekad kolleegid sind moraalselt läbi raputavad, pole viisakas keelduda. Sestap leidsin ennast mingi hetk pilla-palla silmadega ning ainult vokaale evivast elukunstnike seltskonnast, viin oli otsas ja kodu kaugel. Tahtsin jälle pisut nutta. Majaperemees nägi mu silmis meeleheidet ja orgunnis mulle leebe 200 krooni eest takso tagasi linna. Andis veel ka keldrist hunniku sinepeid, mille säilivusaeg oli lõppenud (ma ei valeta) 1995-ndal aastal. Ärkasin täna kerge kuklavalu ja suhteliselt valju vihaga enda suhtes. Kohe helises ka telefon, milles anti mulle teada, et kohe laekub töömees, kes kogu mu taksost üle jäänud raha omale võtab. Armas. Tegin võileiva asemel endale ühe külma õlle. Nii prozaci asemel. Aitas küll. Kui esimene ehmatus oli möödas, tegin ka maitsva roa, mille kohe teile siia kirja panen. Sellele saavad järgnema mõned copy-paste sooritused vahepeal Muti poolt vormistatud imeroogadest. Kannatlikku meelt ja südametuld teile seniks!

Ribiliha ahjukartuliga. Tegin lihatükki sügavad sisselõiked pea kondini ja panin sinna soola-pipart, küslaküünt ning salveilehe. Soola panin lihale ümebr kah. Siis 200 kraadiga ahju. Samal ajal keetsin ette kartulid nii poolkõvana. Need lõikasin pooleks ja panin juurde ka porgandi ja sibula tükid. Need siis kah ahjupannile juurde. Kartulie ja lihale sopsutasin veel peale ka hakitud chillikauna ja kartulile eraldi veel pisut värsket hakitud rosmariini. Kulinaga oliiviõliga üle kraam ja uuesti ahju. Nii tunni jagu lasin kraamil ahjus olla, siis võtsin korra välja, pintseldasin liha BBQ kastmega ja kartulile panin peale riivjuustu ning ahju tagasi paarikümneks minutiks. Väga maitsev sai.

Väga hea täidetud kana. Vaja on kinni püüda kana, 1 saiaviil, 1 paprika, 2 sellerivart, rosmariini, peterselli, maisi (mul oli minimais), törts kanapuljongit, 200 g juustu. Kana pesta seest kui väljast, kuivatada, maitsestada sool + pipar. Sai kuubikuteks ja pannil õlis krõbedaks, kõrvale ootele. Paprika ja seller hakkida, õlis hautada natuke, ma panin kohe rosmariini ka, siis juurde mais ja sorts puljongit, jälle nats hautada ilma kaaneta nii, et vedelik aurustuks enam-vähem. Maitsestamine, sai ja petersell juurde. Ahju 180-200 C juurde kana peale selle mudru kõhtutoppimist ja hambatikkudega kõhuõõne kokkutraageldamist. Kana võib sulavõiga pintseldada, alguses küpsetada selili nii 40 min ja siis teine pool üles ja veel 40 min. Vahepeal võib praerasvaga pintseldada. Mulle maitses väga ka see täidis pärast kana kõrvale, järgmine kord proovin sinna lisada veel tiba küslat ja tshillit.

Jamie hautatud liha lehttaignas eesti moodi. Vaja on 500 g lehttainast, mis oleks ühes tükis, u 600 g veiseliha, 2sellerivart, 3 punast sibulat, 3 küslaküünt, rosmariini, võid, 2 porgandit, võib ka seeni kui soovi, 1 pudel Saku tumedat (Jamie võtab Guinessi), 1 supilusikatäis jahu, veidi puljongit või vett. Sibulad viilutada, oliiviõlis mõnusaks, sool + pipar. Juurde rosmariin ja hakitud küsla, tükk võid. Natuke pannil. Juurde viilutatud seller, porgand, (seened), veiseliha väikesed kuubikud, sool + pipar. Jälle praadida natuke. Õlu, jahu, tirts vett või puljongit, et enam-vähem kataks. Arvestada, et lõpuks ei oleks liiga vedel see meie pirukatäidis. Siis mingi kaanega anumaga ahju hauduma kaheks tunniks 190 C. Lehttaignast võtta 2/3 ja see rullida suht õhukeseks ja sellega vooderdada ahjuvorm nii et taigna servad jäävad ka üle ääre rippu. Mul on selline kandiline klaasist, külje pikkus 22 cm, tundub väga väike, aga pärast tuleb välja, et seda pirukat ei suuda mitmekesi paari päeva jooksul ära süüa. Enne täidise vormi valamist, sisse 100 g riivjuustu ja täidise peale veel 100 g. Rullida allesjäänud 1/3 taignast vormile kaas, sellele noaga lõigata õrnalt ruudustik peale. Mitte taignast läbi lõigata vaid lihtsalt õrnalt ruudud, mis siis lehttaigna omadusi arvestades ahjus kenasti laiali küpsevad. Siis alumise taigna ääred munaga määrida ja kaas peale tõsta ja hellalt voltida alumise taignaga kokku. Pealt määrida veel munaga ja 180 C ahju 40 min. Jamie armastab sinna peale enne söömist puistata võist läbi lastud rohelisi herneid. Vahetult enne magamaminekut ei soovita seda kaunidust süüa (või siis tuleb väga mõõdukalt seda teha).

Ja nüüd sügage natuke tantsukintsu. Ajee!

neljapäev, 9. september 2010

Miljon vabandust!

Kuuldused minu surmast on tugevalt liialdatud. Olen vahepeal mitu korda erineval moel kontrollinud ja täitsa elus olen. Praegu on lihtsalt ebanormaalselt kiire nädal. Ma nimelt jooksen klaver õlal mööda Eestimaa raamatupoode ringi ja aitan sõbral Marek Sadamal oma vastilmunud reisiraamatut presenteerida. Juba üsna mitmendat päeva. Väga lõbus on olnud. Eriti just sellepärast, et pole roolis pidanud olema ja mu lapik põuepudel hoitakse sujuvalt täis. Tegelikult on muidu kah tore. Sadam on selline lavapartner, kelle peale võib alati kindel olla. Ja õigeid nuppe oskab ta kah vajutada. Prouad libisevad toolidelt nii vallatult nagu siis kui Tätte korra ukse vahelt nina sisse pistab. Enne seda vahvat tuuri juhtus muidugi ka meeletult palju erinevaid asju, mis mind hoolega arvutist eemal hoidsid. Üks päev installeerisid vahvad noorsandid mu köögi seinale uhke valge kliimaseadme. Lasin neile ajaviiteks valjult mõnusat rockmuusikat kõlaritest. Protesteerida nad ei julgenud igatahes. Nagu ka koera oma tööalalt eemale tõrjuda. Astusid viimasest ettevaatlikult üle lihtsalt. Mõned korrad tagus üks töömeestest ka oma pead vastu madalale rippuvat laelampi ja talus valu kangelaslikult vaikides. See tegi mulle nalja, sest teadsin, et mõni päev tagasi lõin ise sama objekti vastu oma pea ära ja raevuhoos lubasin leida esimesel võimalusel ohvri, kellele see kuppel tükkhaaval tagumise otsa kaudu sisse ajada. Ma arvan, et see töömees mõtles midagi sarnast. Või siis hoopis "oh sa mait!", mine tea. Puid sai kah veetud. Saunapuud toodi. Võimlesime naabrimehega jälle armutult. Kutsusime iga kummardamisega esile ebamaiseid helisid, sest kõht surus kohe hinge kinni ja lõi meelekohtades veresooned tukslema. Muidugi tekkis ka akuutne janu. Viimast ka hoolega kustutasime. Sõnaga - ei midagi radikaalset. Side uulitsa argipäev. Muti on teinud vahepeal mitu meeletult head rooga ja mul on postkastis isegi ta kirja pandud retseptid aga mitte pole jõudu praegu neid lisada. Peab homseks välja puhkama. Ehk mõne õlle veel joon enne uinumist. Homme siis Tartu ja ülehomme Tallinn. Aga panen retseptid takkajärgi kindlasti, nad on kuhjaga presenteerimist väärt. Olge ikka musirullid, kirjutan peale rallit põhjalikumalt jälle!

pühapäev, 5. september 2010

Tärä!

Keda ma petan, suht hõre on olla. Kogu jama on üks pikk juhuste kokkulangevuse jada, ausõna. Kõik sai alguse sellest, et me otsustasime naabrimehega sel nädalavahetusel mitte juua. Nagu hiljem selgus, oli see üks suur hägu. Igatahes - oma siledate ajokuurtega suutsime genereerida idee, et teeme hoopis tööd. Mispeale sai tunked selga tõmmatud ja taara ära viidud, mispeale omakorda oli ju täiesti loogiline jätk saadud füüri eest uued tarvikud soetada. On ju loogiline? On! Ka seda tehes jäime arukaks, see tähendab, ei ostnud õlut kogu taara raha eest korraga välja vaid soetasime tagasihoidlikud 4 kasti. Mispeale oli ka täiesti iseenesest mõistetav teha sauna. Ka saunas jäime väga mõistlikuks, sest töötegemise mõte polnud kuhugi kadunud, arutasime seda omavahel pikalt, pisarateni välja. Mehed omavahel ikkagi. Ja kõigi meie teele veeretatud raskuste kiuste olime hakkajad ka järgmisel hommikul. Mistap jälle tunkedesse ennast veeretasime ja kaubandusvõrgust miskist krohvisegu soetasime. Hinna järgi otsustades oleks võinud seal kottides ka kullapuru olla. Igaks juhuks isegi kontrollisime, epic fail. No edasi hakkas naabrimees kelluga sauna seina suunas mörti pilduma, tegi ta seda ennastunustava entusiasmiga kuni tuvastas, et joomiskäsi on haigeks jäänud. Jõime kurvastunult mõned õlled. Olles faktiliselt korrektne, pean nentima, et õlut jõime regulaarselt hetkest, mil auto sai ära pargitud. Mina eriti, sest mördirallis olin sunnitud publiku rolliga leppima eelneva kogemuse puudulikkuse tõttu. Juhtisin nö ergutusmeeskonda. Korralikule härrasmehele aga loomulikult niisama passimine ei meeldi ja seepärast olles paari õlle jagu piidelnud kuidas paarimees valu trotsides kelluga armutult edasi vehib, otsustasin endale ja talle teha preemiaks väikese veiseliha-värskekapsasupi. Koos idee endaga selgus ka teinegi pisiasi - supp nõuab härmas viina. Tormasingi ummisjalu tunkede välkudes üle tee poodi. Jäin jätkuvalt arukaks ja ostsin ainult kaks pudelit. Panin nad hellasti sügavkülmikusse jahtuma ning asusin supi kallale. Pärast sõime supi ja jõime viina kiiresti ära ja läksime magama. Punkt. Praegu just lõpetasime kontrollõlled, naabrimees pidas mõistlikuks uuesti pikali heita. Mina jäin siiski kontrollima, et kas peale järgmisi õllesid eelpakutud variant tundub jätkuvalt ahvatlev või enam siiski mitte. Katse kestab. Seniks aga siis supiretsept ja üks pehme ribi retsept, mille paar päeva tagasi vormistasin.

Te võite imestada, miks supiretsepti juures asjast endast pilti pole aga ütlen otse välja - kui viin on põses, siis ei pruugi tekkida kihku joosta hellasti tuppa fotoapastraadi järele. Panen ilu pärast siia oma arulageda buldogi ja tema pimpi foto. Vot nii. Igatahes kõigepealt tükesldasin nii poole kilo jagu noorlooma liha ja lasin pannil õli sees ta üle, siis viskasin potti. Panni pealt lasin läbi veel ka ühe hakitud küsla, kolm hakitud sibulat ja ka tükeldatud punase paprika, need kah potti ja sinna otsa veel hakitud kapsas ja tükeldatud kartul. Paar puljongikuubikut viskasin kah manu ja pipra- ning vürtsiteri ning soola muidugist. Siis vesi peale ja vaiksele tulele pikalt podisema. Tõeliselt armas sakuska.


No ja mingi päev sai pehmet ribi ahjus menetletud. enne viskasin ta marinaadi terveks päevaks. Marinaadis oli vist ingveripulbrit, pipart, soola, balsamveiniäädikat, sojakastet, hakitud küslat, suhkrut ja tubli surakas mingit aasiapärast kastet, mida igas poes müüakse. võibolla oli veel midagi. Ei tule meelde, no ei tule meelde...

reede, 3. september 2010

"Haa!" või "Validooli!"

Ehk siis: ma ei suutnud otsustada, et kas võtta seekordse loo tunnuspealkiri seriaali "Kodu keset linna" Hannese sügavast monoloogist peale pudelikest ülehinnatud konjaablit või siis minu vaieldamatu lemmiku Olimar Kallase kultusteose episoodist, kus regulaarsuli Pontšik saab Krahvilt lennukiga konteineri, millest astub välja lumeinimene LI. Täpsustuseks - tulin just saunast, kus sai naabrimehega tiksutud. Päris mitme õlle jagu. Panime just lisaks majandussurutise ja kliimasoojenemise lõpetamise projektidele üksikasjalikult paika ka logistika homse osas. See hõlmab järgnevaid kolossaalmanöövreid: taaravedu, õllehange ja mõned tööd tunkedes, mis arvatavasti kummalegi koosoleku põhisõnavõtjale detailselt kuskile ei salvestunud. Aga saab homme kontrollmeenutused teha. Praegu, sitsides elegantselt gravitatsiooni trotsides tugitoolil, mille on täis ilastanud üks alamõõduline, ent selle eest kole ja poolearuline buldog, on aeg meenutada möödanikku. Ei, ärge erutuge, mitte umbropsu koitumist, nagu väsinud saksa automobiile evivad vallatud primaadid tõtakalt pakuksid. Hoopis ajast kaugest nii nagu Maltise Mait, teil vesta tahan. Jah, aiman, te sõnaksite: kulla kamraad, sa peale ära enam võta. Kuid grafomaan mu sees ei anna asu. Täna olin sunnitud oma kalli elukaaslase transportima Taaralinna. Sellal kui vanamoor maailmaasju paika pani, tormasin turule. Oleks meil Viljandis selline! Hinnad hoopis normaalsemad, memmed lõiguvad produktidest maitsmiseks viilakaid ja valik on kordades suurem kui siin. Raiskasin hunniku raha. Samas - lähipäevil peaks mõned hõrgutavad road vormistuma. Seniks aga (kui just Muti mind väevõimuga horisontaali ei lohista) proovin kiirelt kokku võtta vahepealse. Eile tegin fantastilise lambaprae:

Klaaskausi põhja panin tükeldatud küslat, oliiviõli, värsket rosmariini, pipart ja soola. Lambakarbonaadi tükid panin selle kama peale ja siis samad asjad läksid ka tükkide peale. Natsa lisasin ka balsamveiniäädikat. See modru läks tunnikeseks 200 kraadi juures ahju tiksuma. Samal ajal tegin kartulipudru valmis (vist ei vaja seletamist) ja leiutasin ka ise kastme. See tähendab, et potikesse läks pakk kohvikoort ja pool sinihallitusjuustu klassikalisest sektorist, mida poes müüakse. Juurde veel balsamveiniäädikat ja soola, pipart, chillit ning suhkrut tunde järgi. Keetsin vaiksel tulel kokku ja sain kuradi hea prae komplekti lõpuks.

Täna sauna kõrvale tegin kanasüdameid. Said kah jube head. Mis seal keerulist - lasin neist pannil vee välja haududa, siis oliiviõli ja küsla ning sibul hakitult peale. Juurde viskasin soola ja pipart ning kui kõik oli peaaegu valmis, panin natuke BBQ kastet kah ja kuumutasin kokku. Maitses hää.

Kuna joodikuonu on end pisut sentimentaalseks veeretanud, siis päeva lugu saab olema selline: