teisipäev, 5. aprill 2011

Kevadekuulutaja

See ma olen teatud lahterdamissüsteemi järgi tõesti. No ega ma pahanda kah, mulle see täitsa sobib. Mõned peavad minusuguseid ju sootuks hirmu ja õuduse külvajateks. Eile igatahes lõin rattale aku peale ja tõmbasin kiivri pähe. Eino, mis ma salgan, natuke oli ikka enne hirm kah, et kas varustus ikka selga lähebki. Pikad kuud rammusat olemist ju vahepeale jäänud. Õnneks sooritasin moedemmi veatult. Õuest ja kodutänavast välja pääsemisega oli muidugi samuti vähe tegemist. Õnneks nii hästi ei läinud, et oleks kohalike joodikute rõõmuks kuskile autoroobaste vahele tsikli alla appi hõikuma jäänud. Minust rohkem erutunud paistis olevat meie murdjakoer, kes oli valmis, end väravast läbi närima, et siis verd tarretama paneva kiljumise saatel mulle järele tormata. Üldiselt kiskus tee peal kohe ikka suu kõrvuni ja tuju ei suutnud rikkuda isegi esimese mõnesaja meetri jooksul läbitud keskmise tiigi mõõtu loik, mis mu ülepeakaela pori täis tulistas. Noogutasin vaid tüünelt kiivriga kaetud paistes joodikupead, mõmisedes rahulolevalt: "Oolrait, Ludvig Sander...". Muud huvitavat eile nagu eriti ei juhtunudki. Istusin ikka oma akendeta töökabinettides ja keerasin nuppe. Kui ma kunagi sinna hinge peaks heitma, siis ega palju neid tüüpe vist pole, kes mu sealt üles leiaksid.


Sellel pildil minu tänane sakuska - Viiratsi lihatööstuse suitsuraguu dekooriga, mida on 150-kraadises ahjus pool tunnikest ergutatud. Juurde dipikaste majoneesist, ketshupist ja balsamveinikastmest. Täna sain kätte igatahes tsiklile tutika tagakummi ja homme-ülehomme peaks amorditihendid kah laekuma. Siis hooldus ja edasi juba maanteede kunn valmis. Kuna eile sai liiga vähe endale pori selga sõidetud, tegin tänagi kiiremad ringid kõigi viljandlaste rõõmuks. Koos tarvikute ja sakuskaga tõin koju ka hunniku tööd, mida ma seal pimedas tööruumis teha ei suutnud. Praeguseks hakkab ametlik osa lõppema ja tundub, et võib esimese tarviku avada. Greit saksess jälle. Arulage buldog vahib ainiti mulle otsa, endal ketsipaelad suunurkadest tilkumas. Huvitav, kas ta pole täna süüa saanud? Või tahab õlut? Kas ta sööb minu ära kui ma talle liiga pikalt otsa vaatan? Kas ta on ikka koer? Kust tal need hääled tulevad? Miks ta jälle mu jala pealt ära ei tule? Appiiii!!!!


Seda pirukat ma praegu näen 1,5 meetri kaugusel endast köögikapil. Aga sama hästi võiks ta olla ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, sest peni ei kavatsegi mind siit toolist vist püsti lasta. Muti tehtud kalkuni-spinatipirukas. Kasutas liivataigent. Ja segusse pani kalkunihakkliha, mis kergelt küsla ja sibulaga läbi praetud. Juurde pandud karrit, soola ja musta pipart. Hiljem hakitud spinatilehed koos selle modruga taignale vormi sisse ja siis valad üle modruga, mille sees 2-3 lahtiklopitud muna, pakike sulajuustu 2dl hapukoort ja musta pipart. No ja siis ahju 200 kraadi juures 30-40 minutit.

Kuna täna mingit nalja onul peale ei tulnud, siis vaadake kui kitsas selle huumorivärgiga aastakümneid tagasi oli:

pühapäev, 3. aprill 2011

Seitsmendal päeval Myrakas puhkas. Puhkas ta jee...


Tuleb välja, et ega see polnudki reede, mis kuhugile kiiresti kadus. Laupäev oli ses osas oluliselt tegusam. Ja üleüldse - ma ei pea kellegi ees õigustama, miks eilne sissekanne tegemata jäi. Nagu näha, ega keegi väga kurda kah. Publik on laiali jooksnud. Põhimõtteliselt on lugu sedasi, et neljapäevase kohtumise valijatega jätan puhtast laiskusest tagantjärele kajastamata ja eile oli nii üleeilane olla ning palju tööd tahtis teha, et ega sealt kah midagi tarka tulistada ei oleks. Hommikul lõin ma luugid valla meeldiva hommikuse erektsiooni, kukla ja suu piirkonnas eesrindlikke talgusid teostavate päkkapikkude ning ilmselgelt valesti valitud äratushelina saatel. Seljataga 4 üürikest tundi und ja seda mitte mõistlike multifilmide saatel. Edasi oli selline 10-11 tunnine tööpäev akendeta ruumides. Väga rusuv. Aga kunst sündis, olgugi et keisrilõikega. Esimene miniatuurne leevendus laekus etenduse vaheajal kui tegin rüperaalis kiire solitaire mängu ja sain isikliku rekordi 710 punkti näol. Enivei, peale korraliku andmist haarasin kodupoest kaasa ka 6 tarvikut, et lihtsalt enne uinumist natuke janu kustutada. Kassades käis muide siuke mäsu nagu oleks Mahtra sõjas talla maha pannud. Põmmpead ja nende beebid rapsisid kassalindile viinasid, õlusid ja siidreid, ümmarguseks joonud kamraadid ootasid neid ergutava reivi saatel parklas ujedalt saanidele nõjatudes. Sain kuidagi sellest patupesast välja ja kukkusin kodus tuttavasse kott-tooli. Pikalt mulle muidugi rahu ei antud. Oli vaja külaliste toetusel Wii-nimelise aparaadiga mängukidrasoolot teha ja oivalist tuunikalapirukat süüa. Peale viimast toimingut laekus ka kõikehõlmav uni. Uni oli nii tugev, et jätsin igaks juhuks sügavkülma plahvatama ka need poest toodud 6 õllekest.


Hommikul oli natuke huvitav tuju tänu avastatud sügavkülma-afäärile. Edasi läks aga olukord paremaks. Käisin nagu võluväel õlle järel ja alustasin õues kevadtalgutega. Alustuseks viskasin terrassi meetripaksusest lume ja koertefekaalisegust puhtaks. Särke tuli vahetada mitu ja natuke oli vere maitse kah suus. Aga see oli alles meelas intro mu armutule rapsimisele ehk garaazhiukse jääst välja raiumisele. Peale paari-kolme infarktieelset seisundit oli aga üks uksepool avatud ja tsikkel naabrimeeste abiga kevadpäikese kätte lohistatud. Milline õnnis tunne!

Nüüd on aga sedasi, et esimene leil tehtud, õlleke ning kondike ees ning veedetakse Naabrimehe ja Gini seltsis mõnusasti pisut jõudeaega. Vahepeal helistas paar korda ka uduse häälega Sõber, kes oli "kogemata" eile kastikese õlut joonud ja vajas sestap pisut lohutust. Ehk ta sai selle kätte, muidu ei jõua seda jonni ära kuulata. Kuradi joodik! Ma kohe ei salli sellist prassimist:)

Ja homme hakkab tsiklile elu sisse puhuma. Ahjaa - palavad õnnesoovid Machete solistile ja muidu elukunstnikule Raksile, kelle sünnipäevale ma eile ei jõudnud. Jäigi härrasmeestel viina rohkem alles. Ning üleüldse - nende viimaste lausete kirjutamise ajal keeras Naabrimees just raadiomasina põhja ja hakkas armutult ning arütmiliselt ülakeha võngutama selle loo saatel (ok, esitaja oli teine):

reede, 1. aprill 2011

Reede on kadunud!

Siuh - ja läinud! Onu tegi soliidse og pika ilu-une. Ärkamise aja jätan siinkohal mainimata. Et keegi ei möliseks. Igatahes pole ammu nii reibas olemine olnud. Päev möödus sedalaadi toimetamistega, mis blogis kratsimiseks liiga argised ja igavad. Jõudehetkeks valisin juutuubist ühe vana Jackie Chan´i easterni vaatamise. Lapsena sai papsiga need kõik järjepanu Elvas ühte korterisse paigutatud videokinos ära vaadatud. Kuna seal vahvas portaalis on neid kohe hulgim ja päris hea kvaliteediga üles riputet, peaks teisigi meelde tuletama. Praegu teen naerulsui ülevat teatrikunsti ja pärast ootab Side uulitsal kohtumine valijatega. Rind on rõõmus ning hing hell. Toidulaud pidada itaaliapärane tulema. Homme jälle täpsemalt. Kuna jutt sai seekord lühike, lisaksin veel multikajagu nostalgiat oma lapsepõlvest: