Kevadekuulutaja

See ma olen teatud lahterdamissüsteemi järgi tõesti. No ega ma pahanda kah, mulle see täitsa sobib. Mõned peavad minusuguseid ju sootuks hirmu ja õuduse külvajateks. Eile igatahes lõin rattale aku peale ja tõmbasin kiivri pähe. Eino, mis ma salgan, natuke oli ikka enne hirm kah, et kas varustus ikka selga lähebki. Pikad kuud rammusat olemist ju vahepeale jäänud. Õnneks sooritasin moedemmi veatult. Õuest ja kodutänavast välja pääsemisega oli muidugi samuti vähe tegemist. Õnneks nii hästi ei läinud, et oleks kohalike joodikute rõõmuks kuskile autoroobaste vahele tsikli alla appi hõikuma jäänud. Minust rohkem erutunud paistis olevat meie murdjakoer, kes oli valmis, end väravast läbi närima, et siis verd tarretama paneva kiljumise saatel mulle järele tormata. Üldiselt kiskus tee peal kohe ikka suu kõrvuni ja tuju ei suutnud rikkuda isegi esimese mõnesaja meetri jooksul läbitud keskmise tiigi mõõtu loik, mis mu ülepeakaela pori täis tulistas. Noogutasin vaid tüünelt kiivriga kaetud paistes joodikupead, mõmisedes rahulolevalt: "Oolrait, Ludvig Sander...". Muud huvitavat eile nagu eriti ei juhtunudki. Istusin ikka oma akendeta töökabinettides ja keerasin nuppe. Kui ma kunagi sinna hinge peaks heitma, siis ega palju neid tüüpe vist pole, kes mu sealt üles leiaksid.


Sellel pildil minu tänane sakuska - Viiratsi lihatööstuse suitsuraguu dekooriga, mida on 150-kraadises ahjus pool tunnikest ergutatud. Juurde dipikaste majoneesist, ketshupist ja balsamveinikastmest. Täna sain kätte igatahes tsiklile tutika tagakummi ja homme-ülehomme peaks amorditihendid kah laekuma. Siis hooldus ja edasi juba maanteede kunn valmis. Kuna eile sai liiga vähe endale pori selga sõidetud, tegin tänagi kiiremad ringid kõigi viljandlaste rõõmuks. Koos tarvikute ja sakuskaga tõin koju ka hunniku tööd, mida ma seal pimedas tööruumis teha ei suutnud. Praeguseks hakkab ametlik osa lõppema ja tundub, et võib esimese tarviku avada. Greit saksess jälle. Arulage buldog vahib ainiti mulle otsa, endal ketsipaelad suunurkadest tilkumas. Huvitav, kas ta pole täna süüa saanud? Või tahab õlut? Kas ta sööb minu ära kui ma talle liiga pikalt otsa vaatan? Kas ta on ikka koer? Kust tal need hääled tulevad? Miks ta jälle mu jala pealt ära ei tule? Appiiii!!!!


Seda pirukat ma praegu näen 1,5 meetri kaugusel endast köögikapil. Aga sama hästi võiks ta olla ka tuhandete kilomeetrite kaugusel, sest peni ei kavatsegi mind siit toolist vist püsti lasta. Muti tehtud kalkuni-spinatipirukas. Kasutas liivataigent. Ja segusse pani kalkunihakkliha, mis kergelt küsla ja sibulaga läbi praetud. Juurde pandud karrit, soola ja musta pipart. Hiljem hakitud spinatilehed koos selle modruga taignale vormi sisse ja siis valad üle modruga, mille sees 2-3 lahtiklopitud muna, pakike sulajuustu 2dl hapukoort ja musta pipart. No ja siis ahju 200 kraadi juures 30-40 minutit.

Kuna täna mingit nalja onul peale ei tulnud, siis vaadake kui kitsas selle huumorivärgiga aastakümneid tagasi oli: