reede, 26. august 2011

August - see on mädakuu

Ohjah. No mis ma oskan öelda. Ei ole minust seda kirjutajat olnud. Oma kurikuulsat tsiklitrippi ei saa kah veel siia üles panna kuna see peab enne Nipiraamatus ära ilmuma. Aga no varsti siis. Praegast tekkis lihtsalt tunne, et peaks niisama kah üle saja aasta pisut toksima. No mida kavalerid vahepeal korda saatnud on? Sünnipäev või midagist oli vahepeal. Mõtlesin,et ei pea teist sel aastal ja ei kutsu kedagi aga no arvake ära. Korralik laulupidu oli koos. Kaks päeva ei saanud ööd ega mütsi aru ja trussikutes karvased jooksid mööda õue ringi. Esimese õhtu üks kulminatsioone oli see kui ansambel Selfish ehk siis meie kunagine tudengibänd otsustas kuuepromillises joobes uuesti kokku tulla. Alustuseks sõimas solist trummari läbi ja siis jätsime ülejäänud külalised sinnapaika ja istusime solisti autosse, turvavööd peale ning imiteerisime mängule sõitu. Sai tehtud teisigi lollusi. Aga see selleks. Teine päev algas eriti valusa tagumisega kuklapiirkonnas ja õue koristamise taustaks olin sunnitud juba üheksa ajal hommikul esimese õlle sisse valama. No ei olnud hea. Õnneks tuli Naabrimees ja kostitas mõnede longerotega. Sain käima. Isegi liiga kenasti. Igatahes lõunaks oli muusika jälle "üheteistkümne peale keeratud" ja korgiti lahti esimene viin. Bakhanaalid võisid jätkuda. Kolmandasse päeva ärkasin sügisese haavalehena värisedes ja kergelt kolletudes. Lükkasin viimased külalised hellade embuste saatel minema, ohkasin sügavalt... ja hakkasin pakkima. Oli tarvis tsikli selga hüpata ja Sõbra sünnipäevale sõita. Härrasmees ei vannu alla. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis tunne on sõita Eestimaa auklikel teedel, mootor täispööretel möirgamas ja pea kiivri sees plahvatamas. Kuidagi ma kohale sain. Õnneks oli Sõber juba ühe viina külma pannud ja mingi enam-vähem söödava sodi valmis joonistanud. Niikui lenksust maha sain, lasin profülaktika mõttes esimese pitsi valada. Tubli 5 minutit kulus sügavaks sisekaemuseks, et kas napsuke läheb ikka päris alla makku välja või pöörab otsa ümber. Aga ei ta pööranud ühti. Peagi tuli ka igasugu muid karvaseid ja sulelisi, köeti sauna, õgiti vutimune ja mekiti maitsvat Augustinerit kõrvale. Ekstreemsportlased lutsisid ka mingit juustu, mis lõhnas nagu jalg nailonsokis peale kolme ööpäeva kummikusessiooni. Kui aktiivsemad rapsijad said lõpuks kühvliga autodesse visatud, sai unele laskuda. Ei ole vist mõtet ka kirjeldada unenägusid, mida näeb vahva kavaler peale kolmepäevast aktiviteeti. Ärkasin õudusevärinate saatel ja startisin kohe peale kohustuslikke hommikusi protseduure. Taastumine võttis vähemalt kaks päeva. Siis sain jälle inimeseks ja õlu hakkas uuesti maitsema.
Praegu istun siin oma armsas väliköögis, sai taara ära viidud ja mõned kastid tarvikuid soetatud. Arulage buldog võitleb mingi nähtamatu vaenlasega ja tema võikalt üles paistetanud tagumine ots (mitte, et viimane esimesest oluliselt erineks) annab märku peatselt algavast jooksuajast. Jippaijee. Varsti peaks Naabrimees kah laekuma. Siis saame tunnikese üksteisele oma kurba saatust kurta ja hakkab rahulikult tarvikuid menetlema. Ehk teeb saunagi. Vaatab. Retsepti ei viitsi kah teile kribada. Praadige verikäkki ja sööge hapukoorega. Ma kiirelt keerasin ühe säänse portsu just janu kõrvale. Käib küll masu ajal. Kreeklastel on ju veel raskem...

neljapäev, 11. august 2011

Meie ilus elu - Nipiraamatu 3. kolumn

Väljas on imeline ilm. Taevas on tüünelt tumehall ja mõnusalt madalale laskunud, aknast paistab tihe vihmakardin, mille lõputud piisad terrassilaudadel armutult tantsu vihuvad. Eemalt varju alt paistavad koerakrantsi disnilikult nukrad silmad ja porine koon, mis toetatud veel porisematele käppadele. Puu otsas kõiguvad justkui plahvatamisootel tumepunased kirsikobarad. Kui poleks sedavõrd valju pladinat, võiks tasahilju kikivarvul sitsides kuulda arvatavasti muru kasvamas. Keset õue on loetud hetked tagasi prantsatanud kümme ruumi suuri märgasid lepahalge ja kuskilt selle puise ilu tagant kostab aeg-ajalt Naabrimehe summutatud oigeid ja sajatusi. Kõik arukad ilmakodanikud peavad mõistma, et ma ei saa talle appi minna, kuna pean seda kolumnit kirjutama. Teiseks mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et ma lihtsalt ei viitsi. Alles loetud päevad tagasi valati täpselt samasugune kuhi küttematerjali siia õuele minu jaoks. Sai teist juuste lehvides kergel jalal tippides ja pisar silmanurgas välgatamas nõrkemiseni varju alla lohistatud. Hea, et sain kupatada tööle ka paar pahaaimamatut sõpra, meelitades nad ära pooleteise kastikese kesvamärjukese, korraliku toidu ja kuuma saunaga. Eesti olevat 60 protsendi ulatuses kaetud metsaga. Arvestades seda, millise augu nende tellimine eelarvesse peksis, olen sunnitud tõdema, et mets kui kapital teeb meist küll ühe Euroopa rikkaima riigi. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Õigupoolest pole mul aimugi, millest ma tahan rääkida. See tänane ilm tekitab kuidagi totaalselt nummi olemise, et tahaks härra Mart Juure kombel kohe kõiki ettejuhtuvaid sülle haarata. Olen märganud, et mida aasta edasi, seda enam oskan ma hinnata aastaaegade vaheldumist ja muutun koguni kärsituks kui ühetaoline ilm liiga pikalt püsima jääb. Poisikesena oli ainus unelm kuumal suvepäeval ratta selga karata, kuskil järve ääres varbad liiva lükata ja salaja vanemate raha eest ostetud dzinnikest luristada. Tegelikult elame maal, mis on kuratlikult kaunis kõigil kolmesaja kuuekümne viiel päeval aastas. Ei ole mingit vajadust ohkida, et varsti on suvi läbi. Siis tuleb sügis, saab seenele, seejärel talv – lükkad saunas tulekese praksuma ja lööd mõne hea raamatu lahti, kevad – ajad tsikli garaažist välja... Ja nii aina uuesti. Ning kui on piisavalt tarkust jälgida ja tähele panna, tuleb iga järgnev aasta eelmisest väärtuslikum. Nii, vanainimene lõpetab nüüd oma mörisemise. Õues on vihm järgi jäänud ja Naabrimees on alles täiesti läbi haukumata.

Seekordseks retseptiks pakun koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juures 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas.

Ja kui juba sedasi lahmima hakkasin, siis muusikagurmaanidele soovitan Black Stone Cherry uut, kolmandat albumit „Between The Devil and The Deep Blue Sea“.