Meie ilus elu - Nipiraamatu 3. kolumn

Väljas on imeline ilm. Taevas on tüünelt tumehall ja mõnusalt madalale laskunud, aknast paistab tihe vihmakardin, mille lõputud piisad terrassilaudadel armutult tantsu vihuvad. Eemalt varju alt paistavad koerakrantsi disnilikult nukrad silmad ja porine koon, mis toetatud veel porisematele käppadele. Puu otsas kõiguvad justkui plahvatamisootel tumepunased kirsikobarad. Kui poleks sedavõrd valju pladinat, võiks tasahilju kikivarvul sitsides kuulda arvatavasti muru kasvamas. Keset õue on loetud hetked tagasi prantsatanud kümme ruumi suuri märgasid lepahalge ja kuskilt selle puise ilu tagant kostab aeg-ajalt Naabrimehe summutatud oigeid ja sajatusi. Kõik arukad ilmakodanikud peavad mõistma, et ma ei saa talle appi minna, kuna pean seda kolumnit kirjutama. Teiseks mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et ma lihtsalt ei viitsi. Alles loetud päevad tagasi valati täpselt samasugune kuhi küttematerjali siia õuele minu jaoks. Sai teist juuste lehvides kergel jalal tippides ja pisar silmanurgas välgatamas nõrkemiseni varju alla lohistatud. Hea, et sain kupatada tööle ka paar pahaaimamatut sõpra, meelitades nad ära pooleteise kastikese kesvamärjukese, korraliku toidu ja kuuma saunaga. Eesti olevat 60 protsendi ulatuses kaetud metsaga. Arvestades seda, millise augu nende tellimine eelarvesse peksis, olen sunnitud tõdema, et mets kui kapital teeb meist küll ühe Euroopa rikkaima riigi. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Õigupoolest pole mul aimugi, millest ma tahan rääkida. See tänane ilm tekitab kuidagi totaalselt nummi olemise, et tahaks härra Mart Juure kombel kohe kõiki ettejuhtuvaid sülle haarata. Olen märganud, et mida aasta edasi, seda enam oskan ma hinnata aastaaegade vaheldumist ja muutun koguni kärsituks kui ühetaoline ilm liiga pikalt püsima jääb. Poisikesena oli ainus unelm kuumal suvepäeval ratta selga karata, kuskil järve ääres varbad liiva lükata ja salaja vanemate raha eest ostetud dzinnikest luristada. Tegelikult elame maal, mis on kuratlikult kaunis kõigil kolmesaja kuuekümne viiel päeval aastas. Ei ole mingit vajadust ohkida, et varsti on suvi läbi. Siis tuleb sügis, saab seenele, seejärel talv – lükkad saunas tulekese praksuma ja lööd mõne hea raamatu lahti, kevad – ajad tsikli garaažist välja... Ja nii aina uuesti. Ning kui on piisavalt tarkust jälgida ja tähele panna, tuleb iga järgnev aasta eelmisest väärtuslikum. Nii, vanainimene lõpetab nüüd oma mörisemise. Õues on vihm järgi jäänud ja Naabrimees on alles täiesti läbi haukumata.

Seekordseks retseptiks pakun koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juures 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas.

Ja kui juba sedasi lahmima hakkasin, siis muusikagurmaanidele soovitan Black Stone Cherry uut, kolmandat albumit „Between The Devil and The Deep Blue Sea“.