pühapäev, 28. november 2010

Kena adventi, surelikud!

Nonii. Olen jälle eetris. Väike tagasivaade vahepealsetele päevadele-sündmustele siinkohal siis. Kaunil kolmapäeval lehvitasin oma kallitele naistele ja koduloomadele ning istusin autosse, et suunduda Jõgevamaa metsade vahele sõbrale külla. Kaasa vormistasin erinevaid sakuska tüüpi söödavaid portsusid. Nende hulgas maitsvad kanapugud ning praemaksake. Viimase tooraine hankimine osutus muidugi mastaapseks orienteerumisürituseks. Millegi pärast olid kõik linnaelanikud otsustanud just sellel kaunil kolmapäeval samamoodi minu eeskujul podagra hankimiseks sigalooma konkreetset siseelundit tarvitada. Ehk siis kaunis Eesti väikelinn oli seamaksast tühjaks ostetud. Lõpuks leidsin ühe pakikese Maximast. Vormistasin tormijooksu nagu kilod lubasid ja viskusin sellele. Olen üsna kindel, et mind jäid tigedalt silmitsema mitmed silmapaarid, kes polnud olnud piisavalt taiplikud ehk siis kiire reaktsiooniga, et sama spurt ette võtta. Paras neile, lutsigu porgandeid.
Et siis sõbra juurde. Korjasin viimase Põltsamaalt peale ja tulistasime sihtkohta. Tee peal põkkusime üksjagu ekstreemsete ilmastikuoludega, mistap viisin üks hetk läbi ka ristküsitluse sõbra suunas, et kas ta on kindel, et ta uut aluspesu ei vaja. Eitas kadestamisväärse järjekindlusega.
Ees ootas meid saun, mille sõbra isa oli hoolega kuumaks kütnud. Edasi läks kõik programmi järgi. Tarvikud, sakuskad, leilitamine, sarkasmist tulvil lõõp, minu koti põhjast avastatud maitsev Minttu-nimeline jook, Vello Orumetsa ja Nexuse muusika kõlarites, paljasjalgsed sööstud lumehangedesse kord hõõguvat keret jahutama, kord tarvikuid väljutama. Kui mingi hetk kõik vaikseks jäi, korjasin kraami autosse ja äratasin diivanile tukkuma jäänud võõrustaja. Pikkade läbirääkimiste abil sain viimasele selga jope ning jalga kummikud. Pükstest kogenud kavalerid siiski keeldusid ning keelitamisele vastati ainult ujeda naeratusega tähistaeva ning mägedena kõrguvate hangede vahel.
Hommik saabus valutult. Sõber otsis paaniliselt elamisest pükse... Kui meeldiv tagasivaade eilsele sai naerupisarate pühkimise saatel kokku võetud, mätsiti valmis meeldiv omletilaadne toode, lohistati mõned rauast rasked asjad ühest õue otsast teise ning juba võiski ettevaatlikult koduteele asuda. Oli armas olemine.
Eile käis ämmamoor oma "kliffiga" (kasutan seda väljendit nimelt, kuna tean, et kodanik ise uudislugu lugemas) külas. Sai tehtud saun, küpsetatud kana, maitstud rummikest ning mängitud lapsega midagi Mnemoturniiri laadset (uskuge mind, teatud promillist alates on ka juunioridele suunatud küsimused liiga keerulised, ja isegi kui tead vastust, tekib ootamatult olukord, kus ei suuda valida kõigi nende vokaalide ja konsonantide vahel, mida su keel painutama on õpetatud).
Nüüd siis istun uhkes üksinduses (ok, arulage buldog aeleb kah mu jalgadel ja ei lase uue õlle järele minna) kodu köögis ja mekutan värskelt valminud rooga. Siit ta tuleb:


Ahjus hautatud kruubipuder liha, sibula ja küslaga. Oivaline roog. Sa võtad ahjupoti ja teed võiga kokku. Valad sinna 250 dl odrakruupe, 1.5 liitrit piima, soola-pipart. Lased panni pealt õlis üle mõned sibulad ja küslaküüned ning valad juurde. Hunniku lihakuubikutega väisad kah kuuma panni enne juurdevalamist. No ja siis pole muud kui kolmeks tunnikeseks 175 kraadi juurde ahju hauduma. Rrrrrr kui mõnus kraam...

No aga järgmise korrani jälle, nupskinid! Väike muusikapala kah tansukintsust kihelust välja kakkuma lõpetuseks:

esmaspäev, 22. november 2010

Tegelikult ma teen ikka süüa kah

Oijummel! Esikas on tehtud ja vastavate pidustuste raames maksalegi tegevust pakutud. Eile nautisin pingelangust ja kerget pohmelli. Õhtupoolikul põgenesin tantsusaate eest sauna ja mõtlesin ümmargusi mõtteid. Mingil hetkel laekus ootamatult ka naabrimees, kes arvatavasti hiilis kõigepealt sauna ukse taha ja siis kogu keharaskusega ukse pihta hüppas. Kuna olin süvenenud tarvikute manustamisse ja teadsin kuklaga, et olen oma vaikses hedonismis uhkes üksinduses, siis selline ootamatu katapult 140 kilogrammi rammusa lihasmassi sisenemist karvase ja müriseva naeru saatel lõi mul hetkeks pulsi vallatuks nagu Saksa happyrave´i põhibiidi. Kui rahulikuma hingamise tagasi sain ja kõik pähe karanud obstsöönsused välja olin rögisenud, jätkasime klassikalises rütmis. Kui telepildist olid lahkunud sätendavad litrid, zeleetatud seitlid ja raseeritud rindadega kõrgetel kontsadel mehed, hiilisin vaikselt tuppa tagasi. Üksiti panin paika tänase päeva plaani, mille ka kohusetundlikult ära täitsin. Ehk siis elu esimesed lihapirukad sündisid ja klassikaline pajaroog ahjupotis pehmete suitsuribidega. Katsungi täna mitte väga huumorit pilduda vaid tänased ja mõned eelmised retseptid üles visata. Et te ei arvaks, et ma ainult õlut joon päevast päeva. Seda niikuinii. Aga eks leian muudki tegevust:)


Lihapirukad. Tegin taigna, kuhu läks 200g margariini ja 4 klaasi jahu, mille segi möllisin, siis panin juurde ühe lahtipekstud muna, 50g pärmi, mis oli supilusikatäie suhkruga sulatatud ning otsa veel klaasi piima, mille sees sulatasin teelusikatäie soola. See kõik pätsiks ja kerkima. Sisuks läks 800g seguhakkliha pannil paari hakitud sibulaga pruunistatuna (valge pipar, sool ja pisut rosmariini kah maitseks sees) ja 4 keedumuna hakituna kah pärast sinna sisse veel. Edasi nagu ikka - pätsid pirukad kokku, määrid munaga üle ja küpsetad 200 kraadises ahjus 15-20 minutit ja valmis nad ongi. Minu jaoks oli kõige karmim väljakutse kusjuures just see pirukate vormimine. Need tahtsid alguses laiali laguneda ja ei kippunud kokku jääma. Räuskasin pisut kõigi peale. Muti vangutas pead:)


Ühepajatoit. No see oli vormistamise küsimus. Eilsest õllekõrvasest jäänud pehmed suitsuribid omas keedupuljongis. Need ahjupotti ja juurde sibul, kartul, porgand ja kapsas, maitseks soola-pipart ja sortsu vett panin kah, kuna puljongit polnud piisavalt. Ja siis ahju paariks tunniks podisema. Jumalik roog ja ei maksa peaaegu midagi.


Kuum kanasalat. Sai ükspäev tehtud. Ega täpselt mäleta, et kuidas. Panni peal vist pruunistasin kanafilee ja maitsestasin erinevate asjadega ära ning siis hõõgveini peale valasin ja hautasin natuke. Pärast tegin rohelist ja värsket kraami juurde ja lisasin Felixi balsamico kastet, mis on iseeneset kuratlikult hea asi. Vist oli midagi sellist selle roaga jah...


Kanatiivad. Need said marinaadi visatud mõneks tunniks. Marinaadis endas oli Muti omatehtud ketshup, marineeritud tigudest üle jäänud äädikavedelikku, mett ja sinepit, mingi hakitud kuivatet piprakaun ja pipar-sool-rosmariin, nagu ikka. Juurde tegin ahjukartuleid riivitud parmesaniga. Töötas kah ilusti.


Ahjus hautatud seakoot. Oi, see oli hea! Mingi 4 tundi lasin vist ikka tiksuda asjal. Terve seakoot läks ahjupotti ja peale läks üks Saku Valge ja pool pudelit höögveini. Sibula sektoreid ja küslaküüsi, ning terapipart, vürtsi, loorberilehte ja soolakest muidugi kah. Kui asja ahjust välja võtsin lõpuks, siis oli nii ilusti muredaks ja mahlaseks läinud, et kont kukkus ise liha seest välja. Soovitan soojalt.

Ääküll, naljajuttu puhun järgmine kord. Materjali peaks peagi hoolega laekuma, sest see nädal on onul vähe rohkem aega ja kavatseb mõned klassikalised reisud teha. Sõbra juurde metsa näiteks. Ja nii mõndagi veel. Eks üritab ikka ka kokata. Väike sulnis vokaalinstrumentaalpala kah ikka kirsiks koogile:

teisipäev, 16. november 2010

Au on minupoolne

Tervitan teid, mu armsad lugejad! Kuna ma ise üldse aru ei saa, kust võtavad inimesed aja ja viitsimise kellegi blogisid lugeda ja miks nad seda üldse teevad, siis sedavõrd suurema aupaklikkusega suhtun torisevatesse tuttavatesse, kes lubavad mind aiateibaga tummiseks shnitsliks vemmeldada kui ma millegi uuega lagedale ei tule. See tähendab, et nemad pole alla andnud. Ja kui pole nemad, siis ei tohi ka mina. Õnneks mängis elu (loe: lavastaja) mulle oma vea parandamiseks kätte sobiva olukorra. Ehk siis täna suisa vaba päev, mille täiesti teadlikult juba hommikul logistilisi plaane koostades täitsin vaid tähtsaimate tegemistega: saun müdiseb, õlu on külm, sakuska on laual ja interneedus kärab. Kui õhtupoole jõud raugeb, peaks ahjus valmis saama ka suus sulav seakoot, millest hiljem pikemalt. Nii, võtangi lonksukese tarvikust. Oot... Meeliülendavalt karge kulin.

Et siis - onu ikka tegevuses orjarahva valu ja ängi helindamisega ja sestap ka siin lehel nii sõnaaher. Kogenud kavalerina on suudetud pikkida muidugi ka meeldivaid vaba aja veetmisi selle armutu võimlemise vahele. Põhjusi polnud vaja palju otsida, sest kahepäevase vahega on sünnipäevad nii minu Mutil kui Naabrimehel. Viimane alustas joviaalse tsükliga eelmisel neljapäeval, tehes maitsvat viina välja oma trükikoja töömeestele. Olla läinud ladusalt. Sujuvalt saabus ka reede, mille raames olime kutsutud nö "sõprade peole" ühte linna puhvetitest. Juba uksest sisse astudes teadsin, et kõik läheb kenasti, sest gravitatsiooni trotsides põrkas mulle vastu sünnipäevalaps isiklikult. Viimane nägi välja nagu ülielusuuruses Poku, kelle Edgar Valter on maalinud. Varvastega. Läbi une. Samal ajal Leopoldi bitchile - Postikanale mõeldes. Teate küll neid niidi otsas rippuvaid musti kuulikesi silmi markeerimas... Kuna viin oli külm ja sült kallerdas laual kenasti, läks õhtu kaunisti tõusujoones. Mõned riputasid toolileenile kampsuni peale ka oma eneseväärikuse ja viljelesid tammiste kõrtsulaudade vahel ka midagi puntratantsu laadset. Kui mõned National Geographicu tüübid oleks kõrvallauas õhtust õllepindikest mekkimas olnud, oleks seal kindlasti läinud vaidluseks, et mis kuradi suguharu, mida ja miks just parajasti ohverdama hakkab. Kui ma ei eksi, siis mingil kellaajal viis Muti minu ja mu teise korruse naabrimehe koju ning tõi üksiti teiselt korruselt naabrinaise käest kätel alla meie sügavas unes ihuvilja (kes ei kaalu enam üldse nii vähe kui arvata võiks), mispeale ma üksiti ka vist aplodeerisin. Kaasaelajatele Naabrimehe saatuse kohta veel niipalju, et näiteks täna teeb ta sünnipäeva puhul välja oma firma kontoritöötajatele, neljapäeval Valge Hobu klubi rahvale ning reedele Sangarite Seltsile. Ja kogenud kavaler ei jäta ka ise kurku kuivama. World tuur jätkub, nõu vörri!

Laupäeval, olles üliinimlike pingutustega läbi teinud hommikuse etenduse proovi, oli tarvis Muti pidu ette valmistama hakata. Sünnipäevalaps oli ennast igaks juhuks labiilseks jaanalinnuks mõelnud ja külvas kaost ning segadust. Õnneks geiteringi käigus kedagi ei mõrvatud. Peost endast ma paraku väga osa ei saanud kuna mingisuguses meeltesegaduse hoos olin juba mitu kuud tagasi ära lubanud ühe hirmsa esinemise. Õnneks siinsamas kodulinnas. Sestap trükipressi vahele jäänud kinglooma olekus koju naastes leidsin ees vaid ohvriterohke lahinguvälja ja mõned turteltuvid. Ülemise naabri põrand ehk siis meie lagi oli joviaalsete prouade poolt muhklikuks hüpatud (kasutan peasüüdlaste enda termineid), veinipudelid olid tilgatumaks kummutatud ja publiku külmast vastuvõtust hoolimata lõugas kuskil umbes 17-ndat tiiru The Suni plaat. Ülejäänud üksikasjad jätan enda ja kohalviibijate teada. Viskasin kola pisut koomale ja vaatasin hajameelselt otse ühest laualt leitud poolikust veinipudelist nestet rüübates kuidas mu arulage buldog ühte põrandal tuduvat pidulist surnuks lakkuda üritab. Naeratasin laisalt ja räntsatasin voodisse. Oli ilus nädalalõpp.

Ja et põhiteemast kõrvale ei kalduks, siis olgu tähelepanelikule lugejale teada antud, et õhtul tuppa minnes tõmban fotoapastraadist mõned pildid siia üles ja täidan ka vahepeal valmistet roogade lüngad.

Seniks aga muidugi muusikat!

neljapäev, 4. november 2010

Mitte ainult toidust...

Kõigepealt pean alustama sellest, et minu juurde tulid kaks rohelist mehikest ja ütlesid, et internetti pole olemas. Meil oli pikk istumine, mille raames nad veensid mind. Samuti leppisime kokku, et pole ka olemas sellist anomaaliat nagu "blogi". Nutsin vist korra salaja ja nõustusin. Seejärel keskendusin oma uusima taiese ehk siis etenduse "Jürka" muusikalisele kujundamisele (õnneks need elajad jätsid mulle punase NORD tüüpi klahvidega aparaadi, millega asja korraldada andis). Õelad on inimeseloomad, kes väidavad, et ma pole viitsinud neid oma vaimukustega silmivahele pritsida. Nii see pole. Ma tõesti olen seda korduvalt üritanud. Viimati keelas mul selle sulni tegevuse LG nimeline televiisoriaparaat, kes sundis enda seest madalat briti huumorit vahtima, enne seda lubas mind eelmainitet tegevuse ees armutult mõrvata arulage buldog, samuti olen negatiivseid signaale saanud oma lihaselt tütrelt ja kui ma ei usuks, et Muti mind kõikjal jälgib, paneksin ka tema nimekirja. Samuti on palju valuabiilset aega läinud sügavate keskustelude peale naabrimehega. Näiteks viimati veetsime soliidse veerandtunni, jõudes ühise vabastava teadmiseni, et kõige keerulisem on lõigata vasaku jala väikse varba küünt (palavad õnnitlused neile, kelle jaoks see mingi probleem see pole). Sõnaga - olin juba täiesti alla andnud aga puht juhuslikult suhtlesin oma isikliku koduelektroonika parseldajaga, kellel kõhus järelkasv pungumas ja kuna sattusime olukorda üks kahe vastu, siis pidin oma jutunurga paroolid meelde tuletama... Praegu siin sauna eesruumis istudes on see ju nagu natuke toregi. Naabrimees on keskendunud kõigi oma rakkudega teesklema, et oskab lugeda ja üksiti saab aru, mida Eesti Ekspressis kirjutatakse. Ta üritab muljet kinnistada sunnitud naerupahvakutega, enne mida ta silmanurgast minu suunas piilub. Piilumisega seoses: täna käisin Säästukas tarvikuid hankimas. Iseenesest argine tegevus - võtad garaazhist paar kasti, sõidad poe juurde, laod need täis ja tuled koju nautlema... aga ei! Turvakliffile oli ülemuste poolt antud teada, et iga uksest siseneja on potensiaalne varas. Sestap mängisime vahvasti midagi peitusesarnast. Ehk siis tema jalutas mul järel ja kui õlut hakkasin kastidesse laduma, piilus tema mind kaubahunniku tagant ning kui pilku pöörasin, siis kadus vaese mehe Rambo nagu meeleheitel superstaari eneseväärikus Mihkel Raua habemesse. Ja kui sulnilt kassa poole liuglesin oma sõjasaagiga, siis üritas vinniline südametemurdja mul üle õla õllepudeleid kokku lugeda. Oli meeleolukas. Samas, veel vallatum oleks olnud põgeneda näiteks autopesulas Oja Petsi eest. Viimane meenus mulle seoses tänase arvamuslooga Postimehes. Ajakirjanikust sõber mühatas muidugi midagi stiilis: rullnokk möliseb. Aga piinlik tunnistada - esimest korda üle pika aja leidsin rullnoka, "kelle sõber võiks olla". Sami Lotila (kui te veel ei tea) on midagi hullemat kui komedoon rektaalpiirkonnas. Oeh. Korraks sattusin segadusse. Süüdi selles megastaar Koit Toome, kes kukkus meie muidu korrektses saunaraadios järsku ennastunustavalt joodeldama midagi teemadel kuidas keegi millesti ei hooli. Häälepaeltest ning kubemepiirkonnast käis läbi noor valuläigatus. Kogun ennast kohe uue õllekesega. Vot nii. Töötab. Naabrimees läks lavale. Loodame, et kiirabi pole vaja kutsuda. Mitte, et kuumus talle midagi teeks aga esimene lava aste asub härrasmeeste jaoks pisut kõrgemal kui peaks, Viljandi haigla internid saaksid autentse näite munarebendist. Mu kõrval vedeleb Ginnu, meie õue kõige kaunim krants, kelle ennist tema tungival palvel sauna eesruumi lasime, enne kui ta ise ennast läbi ukse sööb. Maitsev rasvane suitsuribi hakkab otsa saama. Eks tuleb keskenduda tarvikutele. Neid õnneks jagub. Enne kui otsad kokku tõmban: meenus just armas ajakirjanikust sõber jälle. Ta kirjeldas kuidas 2 nädalat Afgaanimaal reportaazhi tegemas käis. Maitsvat napsu seal ei saanud. Sestap naasis infoga, et paistetus näost kadunud ja viis kilo kergem. Naabrimees teatas seepeale armsalt: ennem olen paks joodik kui kõrbes janus... Olge teie kah musid. Küll ma jälle kokkan kui oma teatritaiesega valmis saan. Esikas peaks kuskil novembri lõpus olema. Päkapikke teile!