esmaspäev, 20. august 2012

Kuidas ma aasta vanemaks sain

   Ohjah. Tõmbas jälle üks aastakene vasakule naahui. Istun siin ja ootan oma pamperseid, survepestud proteese ja kaerakliiputru. Teisisõnu - tervis jälle korras ja testin väliköögis Podagra tarvis erinevaid nämmasid ning mekin maitsvat joogikest peale. Jäin jälle ellu. Nagu mu kallis Sõber, kellega mul 2 päeva vahet on,  ütleb: sigade elueast panime üle, küll nüüd kestame veel pisut. Tõeline motivatsioonikõnede suurkuju. 
   Sünnipäevaüritus ise, selle kohta, et teda põhimõtteliselt ei toimunud, oli üsna kuninglik. Sõbraga oli plaanis taas poolenädalane festival püsti panna, aga siis otsustati kuskil kõrgemal, et minusugusel ontlikul nupuväänajal tasuks mägra ja roti mikrofone sisse-välja painata. Sestap laekusid õigel päeval Side uulitsale vaid loetud väljavalitud, kes ennast ise kohale kutsusid. Üksiti pean tänama Siljat, või õigemini tema isa, kelle täpse silma tõttu oli meil sügavkülmas üks kelmikas metssea kints. Viimane sobis peale 5-tunnist ahjutuuri väga nummisti koos kukeseenesousti ja ahjus krõbestatud köögiviljadega härmas viina kõrvale haugata.
   Kuna Naabrimees tegi eeskujulikult kätega vehkides selgeks, et tema pooldab "ruttu täis ja ruttu magama" taktikat, hakkasid punased korgid üsna tihedalt krõgisema. Kirjeldatud strateegia tõttu pole kallile lugejale ka väga viisakaid pilte üritusest pakkuda. Peale kintsu viilutamist olla juba järgmine kaader minust saunauksega padespaani keerutamas. Tegelikult sai kuskil vahepeal torti kah. Ja mitte lihtsalt torti, vaid elu šefimat motomaiust. Õhusuudlused  Siirile siinkohal.
   Nojah. Ühel kaunil hetkel olid jälle kõik läinud ja mina sirisesin suurtel varvastel mööda õue koristada. Tegelikult aitas mind ka see pisem naabrimees, metsik rahvatantsija ja teravahambuline pokkerihunt. Formally known as Võitmatu Kitarrivirtuoos. Pärast nutsime, oksendasime ja jooksime käsikeäes, juuksed lehvimas oma vedrumadratsite poole amokki.
   Hommikul olin täiesti kaine, ei halanud, ei parandanud pead ja ei kandnud helipuldi taga Muti käsul katkiseid päikeseprille. Samuti ei ostnud ma Statoilist kõige suuremat võimalikku burgerit ja ei eksinud soustimedalitega koduteel ära.

   Nüüd tuksub süda juba märksa stabiilsemas rütmis. Korraks lõi vererõhu üles, kui Naabrimehega arutasime, et kes sellel aastal ikkagi õuest heina ära niitma peaks. Me oleme sinna juba kasti õlut, ühe koera ja kaks folgi ajal saabunud külalist kaotanud. Lõpuks tõi härrasmees paki sihvkasid ja otsustasime sügispäikese käes kõhtusid praadides hoopis garaažikatusele oma 5-nda terrassi ehitada. Vot sellised lood. Suutsingi teile niisama kah kirjutada törtsukese. Retsepte ma väga anda ei saa, sest üks tänastest läks kolumnisse ja teine Podagra menüüsse. Ahjaa, siiski! Eile tegin täitsa pandava lõhefilee ahjus. Too sai katteks mudru, kus sees sinep, mesi, majonees, poole sidruni mahl ja riivitud koor, paar pressitud küslaküünt, sool, pipar ning külmikust leitud erinevad juustud, mis nägid kah suht lähedalt riivi. Asi oli 40 minutit 170 kraadi juures ahjus ja sai kõrvale värske keedukartuli- ja porgandi. Töötas küll. Pilti ei viitsinud teha.

A muidu põgus tagasivaade:

 See on kurikuulus metssea kints, mis sai noaga läbi torgitet ja küslaküüsi ning rosmariinioksakesi täis topitud ja siis veel soola-pipra-oliiviõliga mahedalt kokku plätserdatud. Seisis sedasi terve ööpäeva õnnetult teine. Pärast sai veerand tundi ahjus rajukuuma ja edasi nii 150 kraadi sossut fooliumi all ja omaenese mahlaga üle valatult nii 5 tunni jagu otsa.
 See on Siiri mototort. Viis keele nii siia kui sinna. Üksiti pakkus ka hoolsasti silmailu.

Ja siin on härrasmehed, kes kõike seda ja veel üht-teist muudki said ja ei kurtnud. Ehk siis Naabrimees ja naabrimees. Ülejäänud külalised  hoidsid madalat profiili.

neljapäev, 16. august 2012

Natukene spordijuttu ehk järjekordne kolumn


     Järgnev lugu võib solvata sporti armastavaid inimesi. Seega - meeldivat lugemist! Ja kui keegi tahab teada, miks ma üldse viimasel ajal blogida ei jõua, siis vaadake seda linki:


Kunagi aastatuhandeid tagasi kakkusid toredad kreeka poisid ennast porgandpaljaks, õlitasid üksteist sisse ja otsustasid kõigest väest võidu tillid pikalt ees punuma panna. Rahvale läks see väga südamesse. Nad juubeldasid nii, et silmad märjad ja lubasid võitjal põleva roikaga mäe otsa ronida. Ja siis nad mõtlesid – hei, see on ju nii vahva, mis oleks kui teeks sama pulli nelja aasta pärast jälle? A mingi boonus võiks ju kah olla. Ahhaa – teeme nii, et kui mõni abielunaine platsile tuleb, viskame raisa kalju otsast alla! Lahe! Ja mingi sadakond härga võiks kah ära veristada ja kintsud sellele Zeusi-nimelisele tüübile visata. Diil!
Pean tunnistama, et minust vihises see spordivaimustus juba kooli ajal kauge kaarega mööda, nagu lendaks kajakas lennukimootorist kui tal tibake rohkem mõistust peas oleks kui ahjus praksuval puuhalul. Mingid spordipäevad ja -nädalad muidugi toimusid aga häid tulemusi sain ma sellistel põnevamatel aladel. Näiteks inertsipõhine võit pikima liu laskmises või teine koht uisukarnevalil kauboikostüümi eest. Riietusruum haises higi ja juustuste sokkide järele ja tüdrukuid seal kah polnud. Siis ma tihtipeale istusin seal võika odööri pilve sees ja pidasin sisemist monoloogi teemal, et mis sunnib inimest jalga kakkuma neid koledaid marati dresse ja jooksma nii et vere maitse suus võimalikult kiiresti mööda seda kuradi lapergust ringteed meie koolimaja taga. 
Mõnikord mulle aga keka tund meeldis. See oli siis kui plaanis oli orienteerumine. Normaalne härrasmeeste ala. Jalutad kaunis Elva männimetsas, tõmbad kopsudesse karget sügisõhku, arendad pinginaabriga intellektuaalset vestlust päevapoliitilistel teemadel ja vahepeal fikseerid mõnel puul värvilataka. Pärast on meel kenasti keemiatunniks virge ja kuskilt töövihiku vahelt ei tule välja kõvaks kuivanud sokipaari.
Sellega seoses jõuame tervisespordini. Ma olen küll paks ja laisk ja puha, aga ma ju annan aru, et inimene peab ennast liigutama. Ta teeb seda enne või pärast tööd ja vormis, mis talle kõige rohkem naudingut pakub. Kes sörgib, kes sõidab jalgrattaga, kes taob pinksi või kes aeleb suure täispuhutud palli otsas. Selle jaoks on inimesel vaba aeg ja vaba tahe. Ja see on tore. Nüüd algab jälle see olümpiatramburai. Vanal heal Inglismaal lüüakse kaamerad ja teisaldatavad peldikud püsti ja läheb andmiseks. Miljonid silmapaarid võivad läbi telepurgi jälgida kuidas inimesed teevad tööd. Tulevad trussikutes tüübid püünele ja vaadatakse, kes paremini üle pulga hüppab või kivi kaugemale viskab. Kui hästi läheb, ongi vorst leiva peale välja teenitud. Pärast on seina peal hunnik numbreid, millega inimkonnal pole miskit peale hakata. Ei ravi need vähktõbe ega lennuta meid kosmosesse. Ja kui pärast pressikonverentsil suure töö tegijalt küsida, et kust otsast see maailm nüüd parem sai, võib kuulda, et nüüd maandus tema jalg eelmisest korrast kaks sentimeetrit kaugemal liivakasti ja et kõige tähtsam on anda endast sada üks protsenti. 
Kokkuvõtteks – kaunist olümpiaaega kõigile! Mure hinge pealt ära räägitud ja saan nüüd vähemalt ise südamerahus selle telemaratoni ajal õue peal jalgu kõlgutada ja muid toimetusi teha.

Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.