pühapäev, 15. juuli 2012

Kiirvisiit

   Ahoi! Teen kiire boksipeatuse siin blogis. Seda ennekõike toidu pärast sedapuhku. Istusin päev otsa stuudios ja joonistasin seal valmis nii magusa viisi, et tekkis tahtmine kohe miskit soolast ja rasvast põske pista. Sestap väikese kokkamise ette võtsingi. Retsept siis allpool.

   Muidu on lood lihtsad. Sai jälle üks tiir motomatkatud mööda kaunist kodumaad. Kamraadiks vana sõber Kolla. Ma ei tea, mis ta kõik kokku lubas, aga naine lubas tal üheks ööks minu valvsa pilgu all kodunt jalga lasta. Kolla suurem asi napsumees pole, seega lõi ta mul ajud vahtu radikaalse ettepanekuga startida hommikul kaheksast. Kuna uut võimalust härrat lenksu saada ei pruukinud tulla lähema aasta sees, siis nõustusin ja nutsin ennast õhtul varakult magama. Hommikul tampisin mõnda aega lahtiste kätega vastu põski ja ligunesin külma vee all, et organism üles ärkas. Tegelikult oli see klassikaline enesepettus. Ärkasin lõuna paiku Kõue mõisa juures. Varasemast sõidust suurt meelde ei jäänud. Kooserdasime mingeid Kesk-Eesti turismiinfo putkasid mööda ja korjasime kõik saadavalolevad brožüürid sealt kokku. Kollal oli ikkagi kindel soov kõik katkised majad ja siltidega kivid üle vaadata. Kõue mõis oli muidugi võimas. Mul on üks sõber seal asjapulk ja too tegi ka väga põhjaliku ekskursiooni meile. Mina sain igatahes väga positiivse laengu. Kolla vana torisejana oli ennast visiidi raames nii üles kruttinud, et palus omanikule edasi öelda, et pangu ennast põlema, vastik kapitalistinäru.
   Edasi kappasime Kosele, kus ühes vahvas töölissööklas kered täis parkisime. Kahhelkivist põrand, mistra seinas, tunked laudade ümber, segunenud kotleti ja mootoriõli aroomid - tõeline ajarännak. Ülejäänud päeva keskendusime igasugu teeotstest mööda sööstmistele ja kaardi veerimistele. Iga pausi ajal tegi Kolla kiivrit peast tõmmates järjest kibedamaid grimasse. Pika pinnimise peale julges ta tunnistada, et ei suuda kiivrit ilma kõrvu rulli kraapimata pähe panna ja nüüd raisad valutasid kui põrgulised. Minu ettepanekul ostsime esimese ettejuhtuva külapoe viinast ja vorstikestest tühjast ja veeresime Peipsi suunas.
   Päike hakkas juba mändide taha vajuma, kui me Kauksi RMK telkimisalale laekusime. Väravas oli üks mitte just lahja olemisega memm, kes andis pidulikult teada, et tsiklitega saab tasuta sisse, aga autojuhtidel katsub ta ikka võimalusel kogu sularaha ära võtta. Kulgesime siis vaikselt territooriumile. Kõik vahtisid meid nagu Kardemoni linna moosekante nii, et saiapuru suust pudises. Lehvitasin majesteetlikult nagu Inglise kuninganna oma 200-nda juubeli pidustustel ja sõitsin kelmikalt läbi löökaukude. Lõpuks olime laagri teises otsas, aga vaba varjualust leidnud polnud. Kolla võttis südame rindu ja peksis verbaalselt mingitelt laagripoistelt ühe varjualuse meile välja. Nende väljamaalasest erikuradi sõnaaher juhendaja vaatas meid ainult hirmunud silmadega ja jättis ettevaatamatult oma telgi täpselt varikatuse kõrvale. Meie pritsisime teinetist vallatult järvevees märjaks ja nööpisime maitsva joogi lahti. Kolla veel keksis käbisid otsides mõnda aega metsa vahel ringi. Pärast väntas nende abiga päris arvestatavad sardellid napsu kõrvale valmis.
   Kuna meil peale magamiskottide miskit kaasas polnud, keerasime 30 cm laiustele pinkidele pikali. See oli jõhker öö. Pika võimlemise peale ma mingi poosi leidsin. Hammastega tuli seljatoest kinni hoida seni kuni jäsemed täiesti ära surid. Kella viiest hommikul mul enam paremat ideed ei tulnud, kui et istudes edasi magada. Igatahes hommikul olime 8ks juba järves ära hulpinud ja vajutasime laagritäie puhkavate kaasmaalaste meelehärmiks punnid põhja ja tõmbasime vasakule naahhui. Loomulikult hakkas kohe sadama ja nii jäigi. Sõitsime hambad ristis vee ja unega võideldes otseimat teed pidi kodudeni ja lubasime pikema tseremooniata endale korralikud lõunauinakud. 500 kilomeetrit puhast rõõmu, ütleks ma kokkuvõtteks.

   Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.

laupäev, 14. juuli 2012

Müügimehed ei puhka - ikka see Nipiraamatu lugu...


Nii, lõpuks ometi lasti mind vabaks. Puhkus või midagi sellist. Olgem ausad, oli ka aeg. Viimase kahe kuu tulemusena meenutasid kõik vastutulevad inimesed mulle mõnd metsalooma. Kes mäkra, kes konna, kes vesirotti. Kui mõni neist suud hakkas avama, jooksin kabuhirmus minema, sest kartsin, et kuskil käivitub fonogramm ja nad hakkavad laulma. Öösiti nägin unes ainult kaablite kerimist ja pika lookleva järjekorraga jäätiseputkat. Koduteatri suvetükk, eksole.
Esimesel vabal päeval käisin suu kõrvuni peas ja käed seljal mööda elamist edasi-tagasi nagu Napoleon Jämejala Psühhiaatriakliinikus. Keerutasin peas strateegilis-utoopilist seminari: „Kuidas teha nii, et härrasmees saaks puhatud ja üksiti kõik võetud kohustused end ise ära lahendaksid“. Olin just mõtte soravalt jooksma saanud ja kaalusin, kas kutsuda külalislektoriks kallis Sõber või keegi Kreekast, kui ühtäkki helises telefon. Võpatasin. Üldiselt juhtub minuga sedasi juba aastajagu. Ametihaigus. Nii, vaatan – lauakas. Üldjuhul see head tähendada ei saa. „Halloo!“ - „!Tere! Mina olen see ja see, sealt ja sealt. Kas tunnete ennast oma praeguses aluspesus mugavalt?“ - „?!?!“ - „Me siin pakume ülimugavaid ilma õmblusteta meesteboksereid!“ - „Andke andeks, mul on selline mudel, mis ei käi ära!“. Mis asi see nüüd siis oli?
Tegin kokteili „Kolmanda planeedi saladus“ ehk tilgutasin klaasikesse vette pisut palderjani ja istusin hetkeks maha. Mõttejärg oli niikuinii katkenud. Avasin hajameelselt meilboksi. Hunnik uusi kirju. Nonii, vaatame. „Kas teete koduõuel jalad ebasoodsalt poriseks? Tellike kivipaigaldus meilt!“, „Vajate tõlketeenust heebrea, esperanto, türgi ja klingoni keelde? Teid aitab tõlkebüroo Bolyglodt OÜ.“ , „Kas voodivedrud torgivad ja partner keeldub voodist lahkumast? Meie tüüne meeskond vahetab välja korraga ka pool madratsit!“... Eino vahva. „Delete all!“, nagu ütlesid vanad roomlased. Oih, paar asjalikku meili läksid kamaga kaasa. Mis seal ikka, see oli odav hind, olgem ausad.
Sära hakkas vaikselt silmist kustuma. Väike sigarett väliköögis ja taustaks raadio käima. „Täna sulli sain... pank midagi ei tea... ponga-ponga!“. Oot-oot, mis laksu all Willy Wonka etüüd see nüüd oli? Vahetame kiirelt kanalit. „... kui tellid meie kvaliteetpäevalehe otsekorraldusega, saad kingituseks ruudulised põlvikud, pudeliharja, foto tankitõrje kahurist ja kaks vabapääset lilleseade messile!“. Tõmbasin närviliselt pusserdades voolujuhtme seinast välja. Huuh, õnnis vaikus. Tundus, et hakkan kergelt psühhedeeliliseks muutuma, sest endalegi märkamatult olin hakanud ümisema mantrat „Säästumarket – liider parima hinnaga!“
Antud olukorras tundus ainuõige väike lõunauinak teha. Viskusin alistunult diivanile. Unes kohtusin hüperaktiivse Kirby tolmuimeja müüjaga, kes minu vastasseisust hoolimata tegi hoogsa demonstratsioonesinemise, mille tulemusena kadusid kollasesse elajasse mu kummikud, voodipesu ja pahaaimamatu kass. Samal ajal kriiskasid üle koera klähvimise aia taga elusõnalased, et tulgu ma telgikogunemisele. Olla mereandide buffet, tasuta naps ja Peetrus pidada plaate keerutama Sõnajalgade settide vahele.
Ärkasin röögatusega, mis näitas mu vokaalseid võimeid täiesti uues valguses. Pühkisin laubalt külma higi ja otsustasin – ei mingit puhkust. Nii, et kindlasti tulge augustis vaatama Valge Daami etendust Haapsallu, Ostke sügisel mu uus lasteraamat, lugege mu kolumnit, ostke plaati, külastage kodulehekülgi ja laikige feisspukis. Armastades Teie Myrakas.

Ah, et retsept. Ei tea, kas annangi. Sööge rabarberit parem. Või no, olgu. Ühe annan, aga seda teete omal vastutusel, mul seisab endal alles marinaadis ja ootab küpsetamist: teete läbikasvanud lihast ilusad saslikukuubikud, hakite tublisti küslat ja sibulat juurde. Soola, suhkrut ja pipart kah sekka ja peale valate oliiviõli ja balsamveiniäädikat. Lasete paar päeva külmakapis tõmmelda. Loodetavasti kärab küll. Garantii saate Teleturu poiste käest. Näiteks.