Kiirvisiit

   Ahoi! Teen kiire boksipeatuse siin blogis. Seda ennekõike toidu pärast sedapuhku. Istusin päev otsa stuudios ja joonistasin seal valmis nii magusa viisi, et tekkis tahtmine kohe miskit soolast ja rasvast põske pista. Sestap väikese kokkamise ette võtsingi. Retsept siis allpool.

   Muidu on lood lihtsad. Sai jälle üks tiir motomatkatud mööda kaunist kodumaad. Kamraadiks vana sõber Kolla. Ma ei tea, mis ta kõik kokku lubas, aga naine lubas tal üheks ööks minu valvsa pilgu all kodunt jalga lasta. Kolla suurem asi napsumees pole, seega lõi ta mul ajud vahtu radikaalse ettepanekuga startida hommikul kaheksast. Kuna uut võimalust härrat lenksu saada ei pruukinud tulla lähema aasta sees, siis nõustusin ja nutsin ennast õhtul varakult magama. Hommikul tampisin mõnda aega lahtiste kätega vastu põski ja ligunesin külma vee all, et organism üles ärkas. Tegelikult oli see klassikaline enesepettus. Ärkasin lõuna paiku Kõue mõisa juures. Varasemast sõidust suurt meelde ei jäänud. Kooserdasime mingeid Kesk-Eesti turismiinfo putkasid mööda ja korjasime kõik saadavalolevad brožüürid sealt kokku. Kollal oli ikkagi kindel soov kõik katkised majad ja siltidega kivid üle vaadata. Kõue mõis oli muidugi võimas. Mul on üks sõber seal asjapulk ja too tegi ka väga põhjaliku ekskursiooni meile. Mina sain igatahes väga positiivse laengu. Kolla vana torisejana oli ennast visiidi raames nii üles kruttinud, et palus omanikule edasi öelda, et pangu ennast põlema, vastik kapitalistinäru.

   Edasi kappasime Kosele, kus ühes vahvas töölissööklas kered täis parkisime. Kahhelkivist põrand, mistra seinas, tunked laudade ümber, segunenud kotleti ja mootoriõli aroomid - tõeline ajarännak. Ülejäänud päeva keskendusime igasugu teeotstest mööda sööstmistele ja kaardi veerimistele. Iga pausi ajal tegi Kolla kiivrit peast tõmmates järjest kibedamaid grimasse. Pika pinnimise peale julges ta tunnistada, et ei suuda kiivrit ilma kõrvu rulli kraapimata pähe panna ja nüüd raisad valutasid kui põrgulised. Minu ettepanekul ostsime esimese ettejuhtuva külapoe viinast ja vorstikestest tühjast ja veeresime Peipsi suunas.

   Päike hakkas juba mändide taha vajuma, kui me Kauksi RMK telkimisalale laekusime. Väravas oli üks mitte just lahja olemisega memm, kes andis pidulikult teada, et tsiklitega saab tasuta sisse, aga autojuhtidel katsub ta ikka võimalusel kogu sularaha ära võtta. Kulgesime siis vaikselt territooriumile. Kõik vahtisid meid nagu Kardemoni linna moosekante nii, et saiapuru suust pudises. Lehvitasin majesteetlikult nagu Inglise kuninganna oma 200-nda juubeli pidustustel ja sõitsin kelmikalt läbi löökaukude. Lõpuks olime laagri teises otsas, aga vaba varjualust leidnud polnud. Kolla võttis südame rindu ja peksis verbaalselt mingitelt laagripoistelt ühe varjualuse meile välja. Nende väljamaalasest erikuradi sõnaaher juhendaja vaatas meid ainult hirmunud silmadega ja jättis ettevaatamatult oma telgi täpselt varikatuse kõrvale. Meie pritsisime teinetist vallatult järvevees märjaks ja nööpisime maitsva joogi lahti. Kolla veel keksis käbisid otsides mõnda aega metsa vahel ringi. Pärast väntas nende abiga päris arvestatavad sardellid napsu kõrvale valmis.

   Kuna meil peale magamiskottide miskit kaasas polnud, keerasime 30 cm laiustele pinkidele pikali. See oli jõhker öö. Pika võimlemise peale ma mingi poosi leidsin. Hammastega tuli seljatoest kinni hoida seni kuni jäsemed täiesti ära surid. Kella viiest hommikul mul enam paremat ideed ei tulnud, kui et istudes edasi magada. Igatahes hommikul olime 8ks juba järves ära hulpinud ja vajutasime laagritäie puhkavate kaasmaalaste meelehärmiks punnid põhja ja tõmbasime vasakule naahhui. Loomulikult hakkas kohe sadama ja nii jäigi. Sõitsime hambad ristis vee ja unega võideldes otseimat teed pidi kodudeni ja lubasime pikema tseremooniata endale korralikud lõunauinakud. 500 kilomeetrit puhast rõõmu, ütleks ma kokkuvõtteks.

   Retsept nüüd siis. Tegin ribiliha väikese röstitud porgandi, võis praetud kukeseente ja kartulipudruga. Lihaga oli sedasi, et pipra-soolaga maitsestasin ära ja surusin mõlemale küljele salvei lehe. Siis praadisin  küljed pannil kiirelt üle ja panin ahjuvormi. Porgandid lasin kah pannilt üle ja valasin koos praeõliga sinnasamasse. Juurde valasin veel balsamveiniäädikat ja surusin noaga lapikuks mõned küslaküüned. Ja siis 220 kraadi juures ahju. Kartulipudru tegemist vist seletada pole vaja ja seeni oskab sibula ja võiga kah iga mats sussutada. Roog sai väga nämma. Ausõna.