Nii, lõpuks ometi lasti mind vabaks. Puhkus või midagi sellist. Olgem ausad, oli ka aeg. Viimase kahe kuu tulemusena meenutasid kõik vastutulevad inimesed mulle mõnd metsalooma. Kes mäkra, kes konna, kes vesirotti. Kui mõni neist suud hakkas avama, jooksin kabuhirmus minema, sest kartsin, et kuskil käivitub fonogramm ja nad hakkavad laulma. Öösiti nägin unes ainult kaablite kerimist ja pika lookleva järjekorraga jäätiseputkat. Koduteatri suvetükk, eksole.
Esimesel vabal päeval käisin suu kõrvuni peas ja käed seljal mööda elamist edasi-tagasi nagu Napoleon Jämejala Psühhiaatriakliinikus. Keerutasin peas strateegilis-utoopilist seminari: „Kuidas teha nii, et härrasmees saaks puhatud ja üksiti kõik võetud kohustused end ise ära lahendaksid“. Olin just mõtte soravalt jooksma saanud ja kaalusin, kas kutsuda külalislektoriks kallis Sõber või keegi Kreekast, kui ühtäkki helises telefon. Võpatasin. Üldiselt juhtub minuga sedasi juba aastajagu. Ametihaigus. Nii, vaatan – lauakas. Üldjuhul see head tähendada ei saa. „Halloo!“ - „!Tere! Mina olen see ja see, sealt ja sealt. Kas tunnete ennast oma praeguses aluspesus mugavalt?“ - „?!?!“ - „Me siin pakume ülimugavaid ilma õmblusteta meesteboksereid!“ - „Andke andeks, mul on selline mudel, mis ei käi ära!“. Mis asi see nüüd siis oli?
Tegin kokteili „Kolmanda planeedi saladus“ ehk tilgutasin klaasikesse vette pisut palderjani ja istusin hetkeks maha. Mõttejärg oli niikuinii katkenud. Avasin hajameelselt meilboksi. Hunnik uusi kirju. Nonii, vaatame. „Kas teete koduõuel jalad ebasoodsalt poriseks? Tellike kivipaigaldus meilt!“, „Vajate tõlketeenust heebrea, esperanto, türgi ja klingoni keelde? Teid aitab tõlkebüroo Bolyglodt OÜ.“ , „Kas voodivedrud torgivad ja partner keeldub voodist lahkumast? Meie tüüne meeskond vahetab välja korraga ka pool madratsit!“... Eino vahva. „Delete all!“, nagu ütlesid vanad roomlased. Oih, paar asjalikku meili läksid kamaga kaasa. Mis seal ikka, see oli odav hind, olgem ausad.
Sära hakkas vaikselt silmist kustuma. Väike sigarett väliköögis ja taustaks raadio käima. „Täna sulli sain... pank midagi ei tea... ponga-ponga!“. Oot-oot, mis laksu all Willy Wonka etüüd see nüüd oli? Vahetame kiirelt kanalit. „... kui tellid meie kvaliteetpäevalehe otsekorraldusega, saad kingituseks ruudulised põlvikud, pudeliharja, foto tankitõrje kahurist ja kaks vabapääset lilleseade messile!“. Tõmbasin närviliselt pusserdades voolujuhtme seinast välja. Huuh, õnnis vaikus. Tundus, et hakkan kergelt psühhedeeliliseks muutuma, sest endalegi märkamatult olin hakanud ümisema mantrat „Säästumarket – liider parima hinnaga!“
Antud olukorras tundus ainuõige väike lõunauinak teha. Viskusin alistunult diivanile. Unes kohtusin hüperaktiivse Kirby tolmuimeja müüjaga, kes minu vastasseisust hoolimata tegi hoogsa demonstratsioonesinemise, mille tulemusena kadusid kollasesse elajasse mu kummikud, voodipesu ja pahaaimamatu kass. Samal ajal kriiskasid üle koera klähvimise aia taga elusõnalased, et tulgu ma telgikogunemisele. Olla mereandide buffet, tasuta naps ja Peetrus pidada plaate keerutama Sõnajalgade settide vahele.
Ärkasin röögatusega, mis näitas mu vokaalseid võimeid täiesti uues valguses. Pühkisin laubalt külma higi ja otsustasin – ei mingit puhkust. Nii, et kindlasti tulge augustis vaatama Valge Daami etendust Haapsallu, Ostke sügisel mu uus lasteraamat, lugege mu kolumnit, ostke plaati, külastage kodulehekülgi ja laikige feisspukis. Armastades Teie Myrakas.
Ah, et retsept. Ei tea, kas annangi. Sööge rabarberit parem. Või no, olgu. Ühe annan, aga seda teete omal vastutusel, mul seisab endal alles marinaadis ja ootab küpsetamist: teete läbikasvanud lihast ilusad saslikukuubikud, hakite tublisti küslat ja sibulat juurde. Soola, suhkrut ja pipart kah sekka ja peale valate oliiviõli ja balsamveiniäädikat. Lasete paar päeva külmakapis tõmmelda. Loodetavasti kärab küll. Garantii saate Teleturu poiste käest. Näiteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar