Oi, püha podagra! Ma juba hakkan unustama, et mul selline tüüne blogi olemas on. Süüa pole kah nii ammu vaaritanud, et mine tea, kas enam oskangi. Tegelikult on asjalood sedasi, et kunstnikuhärra on ennast nii jamadesse mässinud, et nuta end või õhtuti magama. Igal hommikul ärkan ja lohistan rüperaali välikööki ning hakkan lasteraamatut kirjutama. Selle peaks lähema kuu jooksul valmis saama. Vahepeal, kui pea paksuks läheb ja õlu soojaks muutub, lohistan ennast kodustuudiosse ning trambin klahve ja heebleid, et augustis Valge Daami etendused päris piinlikus vaikuses ei kulgeks. Ja kõige selle kõrvalt püüan elu sisse puhuda blogi ma-ei-tea-mitu-D versioonile. Sellest viimasest praegu täpsemalt ei räägigi. Küll ma kursis hoian kui põhjust peaks tekkima:)
Üldiselt on lood sellised, et veedan kodust nädalavahetust kahe motomatka vahel. Sisustan seda suure kunsti kõrvalt majandusaasta aruande koostamisega palavalt armastatud maksuametile. Mehena, kes Exelit nähes nutma puhkeb ja sõnadekombinatsiooni "konto väljavõtte printimine" kuuldes metsa jookseb, olen ennast taaskord ületamas. Jõudu annab ka muru niitva Muti jälgimine. Õigus on neil, kes väidavad, et lisaks voolavale veele ja põlevale tulele on raugematu nauding töötava inimese jälgimine. Esimese poole päevast olen tegelikult otsinud põhjuseid, miks kirjutamist-arvutamist edasi lükata. Kaunil pärastlõunal said need otsa ja kukkusin uhama. Tegin väikese pausi vaid selleks, et Muti vormistatud selle aasta esimest kukeseene kastet värske kartuliga põske haugata. Praeguseks siis meeldiv rammestus ja rõõm tehtud tööst. Ja nüüd õuenurgas õlu kaisutades ongi paras hetk viimaste päevade sündmusi meenutada.
Mingi jaanipäevalaadne toode oli vahepeal. Kaunisti persse kukkus see Side uulitsal kohati. Sangarid olid end eelneval päeval kohusetundlikult katki joonud ja mossitasid pisut. Loomulikult valas kogu aeg vihma ja see peksis armutult vastu väliköögi plekk-katust, nii et midagi kuulda polnud. Mitte, et meil teineteisele midagi öelda oleks olnud, aga kelmikat "Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi" oleks ikka transistorist kuulatanud. Mina olin muidugi valmis vändanud kõige raha eest saslikut ja värsket hapukurki. Oodatud külalised aga jäid kah tulemata. Jõllitasimegi siis üle kastrulite teineteisele otsa ja võtsime rõõmutult viina. Kogu selle võika mediteerimise käigus jõudsime mõistmiseni, et naps ei hakka pähe kah. Keerasime poole võtu pealt korgid peale tagasi, surusime kätt ja läksime oma hüttidesse solvunult magama.
Selliste negatiivsete vaibide järellainetusena otsustasin, et kui ilmataat sedasi kabjaga näkku taob, näitan talle oma keskmist rasvast näppu ja ronin ratta selga. Muidu sahiseb suvi salaja kukla tagant mööda ja ootamatult sahmidki jälle ohmu molliga laenu- ja liisinguraha välja teenida. Toppisin innukalt tarviliku kola kokku. Isegi ujukad panin kaasa. Etteruttavalt võib öelda, et ega neid vaja küll ei läinud. Nagu ka kogu ülejäänud tavaari, hambaari välja arvatud. Vist. Poolelt teelt haarasin ka ühe sõbra koos tema daami ja teise võrriga kaasa ning kablutasime ühe jutiga Põhja-Eestisse. Räägitakse, et tsiklimehe tunned ära sellest, et ta teab putukaid maitse järgi. See ei pruugigi väga vale olla. Õhtuks olime igatahes Loksal ja toppisime kõik kiivrite alused ja jopede põued tarvikuid täis ning suundusime Turbuneeme sääski söötma. Olemise üksikasju ei hakkagi lahti harutama. Igatahes ärkasin totaalses pimeduses ja kui tahtsin ontlikult tualetti suunduda, selgus, et olen ruumis, millest ei leia väljapääsu. Kasvava paanikahoo maandas sõber, kes ilmselgelt liiga laia naeratuse saatel väljastpoolt ukse avas. Olin ööbinud miskises puukuuri taolises asjanduses. Järgnes ellujäämisretke meenutav marsruut mööda kiirteed jõhkras vastutuules. Tundsin end kui püssiplaat, mida vähetreenitud härjapõlvlased tormiga püsti üritavad ajada. Kui järgmisse ööbimispaika jõudsin, olid käed kandadeni ja värisesid nagu Kukumägi järjekordse tsükli järel. Lasin kõigil õue koertel endast üle joosta ja kustusin telgis. Hommikul ärgates olin üsna kindel, et polnud öö jooksul asendit vahetanud. Pool keha oleks nagu lihahaamriga hoolikalt läbi koputatud. Veeresin valu trotsides kaunisse Keila nimelisse kalurikülla, kus sooritasin kohaliku kaubanduskeskuse tualetis resultatiivse iste. Edaspidi nimetan tollesarnaseid "hurraa-sittumiseks". Ärge küsige. Toitumiseks sai leitud bistroo "Gnoom". Kui kallil lugejal peaks sealkandis kõht tühjaks minema, otsitagu kindlasti alternatiivi. Julgesin läbiseeditud okseplärakat meenutava hunniku seest ära süüa vaid kartuli. Valge portselantaldriku plastmassist (!) noa ja kahvliga ulatasin umbkeelsele koristajamutile sügava kummarduse saatel tagasi. Edasi muudkui sõitsime ja sõitsime kodu suunas. Vahepeal oli tragikoomiline vahejuhtum kiivri alla lennanud mesilasega ja ootamatult pikaks ja igavaks kujunenud vahepeatus Kehtnas. Lõpuks oli koduni veel paarkümmend kilomeetrit. Järsku hakkas ees sõitva sõbra tsikli summutitest jõhkralt auru tulema ja kaunis vahepeatus ümbrust tutvustava infotulba juures jäi tema rattale üksiti lõpp-peatuseks. Plokikaane tihend. Sõber lehvitas juhuslikult mööduvale 20-pealisele motokambale pisaraid neelates. Järgnes haagiseotsimise, tsiklilohistamise, ohkimise ja kurvastusjoomingu komplekt.
Igatahes jäime ellu. Uueks nädala reisiks leidsin järgmise sõbra, kellel ratas veel terve. Loodame, et läheb väiksemate kadudega. Olge teie ikka musid!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar