Minuealised ilmselt ikka mäletavad lapsepõlvest seda nõukogude multifilmikunsti surematut taiest. Armutu tsivilisatsioonidevaheline rapsimine. Loo moraal ei tulegi meelde. Mina tahaks tegelikult arutada teemal: Myraka ja putukate sõda. Istun parajasti tujutult õlle taga ja sügelen üle kere, igal pool on erinevad kublad ja laigud ja veriseks kratsitud nahalatakad. Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, pean astuma ajas paar päeva tagasi.
Oli malbe päikesepaisteline ilm. Mingi tiivuline siristas peagi õidepuhkevas sirelis, peni lõõtsutas maitsetaimede peenras murulaugu puhma otsas ja naine piidles arvutist siredaid briti näitlejaid. Idüll sõnaga. Siis tegin aga saatusliku vea ja lohistasin külmikust mekkimiseks välja oma uudse lavaširulli suitsuskumbriaga. Moor haukas hulljulgelt palukese, pungitas silmi nagu Tädi Torttila ja ühmas midagi stiilis „see oli nüüd küll ootamatu“. Nuusutasin kah poole meetri pealt kokakunsti suurvormi ja kinkisin selle hingeldavale koerale, kes käkerdise osavasti inhaleeris. Hale meel ronis peale ja otsustasin lenksu hüpata ning Sõbra rinna najale nuuksuma siristada.
Vaevalt olin oma püssi linna piirist välja saanud, kui esimene lahing algas. Üks jõmakas prussakas lendas mulle piki mokkasid sellise latakaga, et viimased paistetasid üles ja nägin hetke pärast välja nagu botoxivastase kampaania reklaamnägu. Jõudsin vaevu pulsi tagasi rütmi saada ja kahel pool laiuvaid põlde imetlema hakata kui sattusin mingite „bizdapljuide“ parve sisse. Käis vaid üks sirin ja plõgin ning tagireväär oli ordeneid täis. Võtsin kärmelt hoo maha ja õigesti tegin, sest kohe käis hele laks ja kogu kiivrivesiir kattus rohelise lögaga. Sedasi sain tee peal veel mitmeid atakke ning Sõbra juurde jõudes oli kogu molu justkui nümfomaanidest kääbuste poolt üle käidud.
Esimeses lahingus olin saanud seega küll siit-sealt haavata, ent vaenlase kaotused olid palju suuremad. Kuulasin kõrvad lidus ära Sõbra parastava naerulagina ja avasin suu, et võtta vaherahu lootuses kena sõõm kosutavat märjukest... Kui peale kõõksumist ja läkastamist näolt lillakas toon tagasi hakkas tõmbama, tuvastasin peopesal kärbselaadse kamikaze maised jäänused. Mingi hetk tuterdas sauna juurest läbi ka Sõbra isa, kes ujedalt kuuse otsas kõlkuvaid käbisid piideldes teada andis, et kuiva sessooni tõttu sääski sel aastal väga ei ole ega tule. Mai ääss! Piisas mul ennast enne lavale minekut palja tilli väele kakkuda kui kogu ümbrus neist mustaks tõmbus. Iial varem pole ma nii pikalt ja rõõmsalt saunalaval sitsinud ja Taadi jõuliste kapaheidete taustal ihukarvu kärsatanud. Eks vahepeal tuli ikka värsket õhku hingamas käia. Et mitte päris veretuna maha prantsatada, esitasin vabakava, mida kohalikus külas teatakse nüüdsest nime all: „Kuidas Metsaemand viljakusriitusel end koiliblikaks jõi“.
Sõjakoledustest hoolimata magasin suhteliselt rahulikult. Unes nägin kuidas mind sunniti seanss seansi järel kinos istuma ja vaatama filmi „Tapjamesilaste pealetung 6“. Hommikul olid kuklasooned pisut valusad. Aga nii on mul alati peale sauna. Peaks vist rohkem dušile panustama... Igatahes kaunist putukahooaja algust meile kõigile!
Kaval mees tegi tegelikult kaks erinevat lavaširulli. Teine tuli umbehää. Pigistasin ühed hääd toorvorstid soolest välja pannile ja praadisin sibula, küsla ja sörtsu BBQ kastmega. Lavaši lükkasin sulajuustuga kokku, jahutet vorstisisu peale ja marineeritud kurki ja hakitud paprikat kah veel manu. Pärast külmikus tõmbamist suus sulav suupiste.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar