Järgnev lugu on täielik väljamõeldis ja sellel puuduvad igasugused seosed reaalse elu ja isikutega. Ühesõnaga - kui keegi küsib, siis seda lugu pole olnud.
Eelmisel kolmapäeval naasesin väsinuna ja räsituna sõjast putukate vastu (sellest saab lugeda järgmises Nipiraamatu kolumnis). Naabrimees jooksis juba erinevate portfellide ja seljakottidega mööda õue naba punnis amokki. Kutsusin ta pehme viipega hetkeks hinge tõmbama. Härra avas vilunud liigutusega õlle. Järgisin tema eeskuju kuid sain ootamatult veidra reaktsiooni osaliseks. Naabrimees vahtis mind suu ammuli ja silmad peast välja kukkumiseni punni surutud. Peale olukorra kaardistamist selgus, et olin lubanud ilmaränduri öösel lennukile viia. Panin pudeli raske ohkega tagasi lauale ja hetke pärast oli see rahuloleva mõmina saatel Naabrimehe makku loksunud.
Öösel ühest astus kõik see mees kenasti tubadest õue ja rõudtrip võis alata. Reisumees polnud aega raisanud ja mahe joogibriis käis nokast londina välja. Reisikoti probleem oli lahenenud jooksvalt. Arvutikotti mahtusid mõned t-särgid ja aluspesu. Milleks rapsida? Nüüd oli teine käsi vaba, et haarata iga sõrme vahele mõned tarvikud autosõidu ladusaks kulgemiseks.
Jõudsin tagasi koju ilusas hommikuvalguses ja räntsatasin voodisse. Juba tunnikese pärast andis mobiil märku sõnumi laekumisest. Sain teate, et esimene õlleputka on leitud. Järgnevad 3 päeva koosnesidki tihedast sõnumireportaažist, nii et olin põhimõtteliselt nagu ise Ukrainas rahvusvahelisi sõprussuhteid loomas. Sain mitmekülgset kasulikku teavet alates sellest, et on väga meeldiv alustada hommikut klaasikese konjakiga ja et mädarõikaviin ei maitse üldse pahasti. Oli ka tundlikumat laadi informatsiooni aga seda ma siia kirja ei pane, sest kuna tegu on fiktsiooniga, siis tunduks see juba ülepakkumisena.
Igatahes eile toodi siis delegatsioon tagasi ja ümisedes reipalt laulu "Kätes rool - nii maanteel ma lendan", kulgesin päälinna lennujaama. Nägin juba eemalt keset parklat veidrat perfoomansit tuuleveski teemadel. Mõnusalt ümmarguses olemises rändurmees oli oma suveriiete otsa kakkunud rahvarõivad, mille oli reisilt saanud ja arvutikotti nad ju ei mahtunud. Esimese asjana käratas Naabrimees, et kõht on tühi ja oleks vaja paar purki Gin-i kiirelt süüa. Olenemata tõsiasjast, et mees oli kahel Ukraina-ööl sootuks magada unustanud, hakkasime Viljandi poole tagasi veerema väga tiheda peatustegraafikuga. Seda siis kas Gin-ide juurde hankimiseks või põie tühjendamiseks. Kui olime Kesk-Eesti kõõmadele valjuhäälse pudrukuulikese ette näidanud ja uuesti autosse istusime, tõstis viimane näpu püsti ja ütles, et midagi peab veel kindlasti jooma. Küsimus on ainult selles, et mida. Järsku meenus talle, et kodus on veel pudel punaveini ja see tuleb kindlasti ära mekkida. Olles oma mõtte läbi raskuste artikuleerinud, hakkas hetke pärast kostma miljonidetsibellist norskamist.
Koju jõudes pidas Naabrimees sõna ja kuukaski unega võideldes peedi hinge alla. Imesin ka ise solidaarsusest mingit veinilaadset lurri. Liiga hea too polnud, küll aga soodne. Lõpuks hakkas Naabrimees üha tihemini ja sügavamalt ohkama ning nentis, et ürgpohmell hakkab peale tulema ja oleks paslik pikutama minna. Keset õue keeras ta veel korraks ümber ja laulis kauni fraasi: "Kui kuuuuunagi veel näääääeme, siis teisiti on kõõõõõik!!! Ah, mine m###i!" ja tatsas ukse paukudes oma koopasse. Igatahes mina panen oma reisisihtkohtade kaardile Ukraina juurde "check" ja sõidan võimalusel näiteks Kablisse või midagi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar