Finantsgeeniuse piinad ehk Nipiraamatu maikuu kolumn

   Suutsin ümmarguse finantsguruna sooritada järjekordse isikliku rekordi. Haarasin oma korduvkasutatava öko poeridikülli ja tippisin kenasti kohalikku kaubandusvõrku rasvavaba jogurtit ning näkileivakesi ostma. Tõotas tulla tõeliselt fun ja sajaga mega õhtupoolik vannis Enya itaaliakeelset kogumikku kuulates ning roosiõisi nuusutades. Karvane hipikurat aga sosistas õnneks enne poeuksest sisenemist, et ei teeks paha eelnevalt nutumüüri äärest läbi põigata ja likviidsust kontrollida. Ja mida ma näen! Kolm vahvat nulli rivis nagu vildika järele kisendavad pühademunad laste värvimisraamatus! Ja seda kõike fakti juures, et nädal tagasi oli olnud palgapäev. Kuulasin mõnda aega iseenda hammaste kriginat ja pulseerivat häpireivi rütmi meelekohtades. Minu staatilise häpeningi katkestas baretiga liba-schumacher. Ignoreerides oma artriidis puusa, tosinapealist konnasilma kogukonda varvaste vahel ning kolmekohalist sünniaastat passis, suutis tubli pensionär mulle pooletonnise ostukäruga otsa sõita kiirusel, mis katkestas hetkeks mu kontakti emakese Maaga. Agoonias tuigerdades ning seinalt abi otsides kuulsin vanainimest üle õla käratamas midagi sellest, kuidas tänapäeva noored on hea eluga lolliks läinud ja oma miljonite laristamise asemel võiksin ma hoopis proovida hobusega maad künda või veskis jahu jahvatada. „Ja üleüldse – mina sõin sõja ajal heina!“ lisas ta lõpetuseks, sülitas vastikustundega ja istus autosse.

   Kui olin plankude najal oma sinise jala ja portsu kasutute munadega koju komberdanud ning jõuetult diivanile vajunud, mõtlesin, et kurat, seekord sain küll ilmaasjata. Huvitav, kas kõigil eakatel on minu põlvkonnast selline pilt? Ma üldse ei kahtlegi, et neil samuti omal ajal kepp ja vile käisid ning vahest oli kali turuväljakul hapuks läinud või tuli maiparaadiks õhupalle puhuda kuni pilt taskusse läks. Sõjakoledustest ma ei räägi. Sõda on igal ajal kõige koledam asi, mis olla saab. Kus ikkagi see rahas kümblev noorsugu siis on? Eino muidugi, mõni mõtleb feissbuki välja, mõni parseldab vanaema metsad maha, mõni harib Laanetaguse metsas kanepipõldu. Aga enamus on ju minusugused. Lihtsad inimesed oma pisikeste soovide ja unistustega. Et laps saaks hariduse, et toit oleks laual, et pääseks suvel paariks päevaks mere äärde ja jõuaks vahest mõne hea raamatu või plaadi osta. Mina annan iga kuu alguses 2/3 palgast tagasi pangale ja kui mingit suurt jama ei juhtu, on mul aastaks 2038 oma kodu. Ülejäänu ongi soovid ja unistused. Viimaste hulka ei kuulu isegi pensionipõlveni väljavenitamine.

   Mõnikord tahaks muidugi endal häälepaelad välja karjuda ja kõigi ilmakaarte suunas keskmist näppu lehvitada. See juhtub tavaliselt korra kuus peale arvete tasumist. Aga siis ma lasen selle orjavalu endast välja omaette, mitte keset rahvamassi. Kui pulss taandub, olen jälle õnnelik edasi. Päriselt. Paukuvate gerontide ja Euroopa Liidu kiuste.

Munapaanika auks panin seekord ühe laari valgupomme marinaadi. Ajasin kurjavaimud kenasti kõvaks ja koorisin ära. Pärast viskasin hakitud chilli ja küslaga purki. Peale keetsin klassikalise marinaadi ehk siis vesi loorberi, vürtsi, soola ja suhkruga keema, lõpetuseks tulelt maha ja sorts äädikat sisse. Lasin ära jahtuda ja siis valad peale. Paar nädalat tuleb kannatust varuda ja siis võib menetleda.