Ohjah. No mis ma oskan öelda. Ei ole minust seda kirjutajat olnud. Oma kurikuulsat tsiklitrippi ei saa kah veel siia üles panna kuna see peab enne Nipiraamatus ära ilmuma. Aga no varsti siis. Praegast tekkis lihtsalt tunne, et peaks niisama kah üle saja aasta pisut toksima. No mida kavalerid vahepeal korda saatnud on? Sünnipäev või midagist oli vahepeal. Mõtlesin,et ei pea teist sel aastal ja ei kutsu kedagi aga no arvake ära. Korralik laulupidu oli koos. Kaks päeva ei saanud ööd ega mütsi aru ja trussikutes karvased jooksid mööda õue ringi. Esimese õhtu üks kulminatsioone oli see kui ansambel Selfish ehk siis meie kunagine tudengibänd otsustas kuuepromillises joobes uuesti kokku tulla. Alustuseks sõimas solist trummari läbi ja siis jätsime ülejäänud külalised sinnapaika ja istusime solisti autosse, turvavööd peale ning imiteerisime mängule sõitu. Sai tehtud teisigi lollusi. Aga see selleks. Teine päev algas eriti valusa tagumisega kuklapiirkonnas ja õue koristamise taustaks olin sunnitud juba üheksa ajal hommikul esimese õlle sisse valama. No ei olnud hea. Õnneks tuli Naabrimees ja kostitas mõnede longerotega. Sain käima. Isegi liiga kenasti. Igatahes lõunaks oli muusika jälle "üheteistkümne peale keeratud" ja korgiti lahti esimene viin. Bakhanaalid võisid jätkuda. Kolmandasse päeva ärkasin sügisese haavalehena värisedes ja kergelt kolletudes. Lükkasin viimased külalised hellade embuste saatel minema, ohkasin sügavalt... ja hakkasin pakkima. Oli tarvis tsikli selga hüpata ja Sõbra sünnipäevale sõita. Härrasmees ei vannu alla. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis tunne on sõita Eestimaa auklikel teedel, mootor täispööretel möirgamas ja pea kiivri sees plahvatamas. Kuidagi ma kohale sain. Õnneks oli Sõber juba ühe viina külma pannud ja mingi enam-vähem söödava sodi valmis joonistanud. Niikui lenksust maha sain, lasin profülaktika mõttes esimese pitsi valada. Tubli 5 minutit kulus sügavaks sisekaemuseks, et kas napsuke läheb ikka päris alla makku välja või pöörab otsa ümber. Aga ei ta pööranud ühti. Peagi tuli ka igasugu muid karvaseid ja sulelisi, köeti sauna, õgiti vutimune ja mekiti maitsvat Augustinerit kõrvale. Ekstreemsportlased lutsisid ka mingit juustu, mis lõhnas nagu jalg nailonsokis peale kolme ööpäeva kummikusessiooni. Kui aktiivsemad rapsijad said lõpuks kühvliga autodesse visatud, sai unele laskuda. Ei ole vist mõtet ka kirjeldada unenägusid, mida näeb vahva kavaler peale kolmepäevast aktiviteeti. Ärkasin õudusevärinate saatel ja startisin kohe peale kohustuslikke hommikusi protseduure. Taastumine võttis vähemalt kaks päeva. Siis sain jälle inimeseks ja õlu hakkas uuesti maitsema.
Praegu istun siin oma armsas väliköögis, sai taara ära viidud ja mõned kastid tarvikuid soetatud. Arulage buldog võitleb mingi nähtamatu vaenlasega ja tema võikalt üles paistetanud tagumine ots (mitte, et viimane esimesest oluliselt erineks) annab märku peatselt algavast jooksuajast. Jippaijee. Varsti peaks Naabrimees kah laekuma. Siis saame tunnikese üksteisele oma kurba saatust kurta ja hakkab rahulikult tarvikuid menetlema. Ehk teeb saunagi. Vaatab. Retsepti ei viitsi kah teile kribada. Praadige verikäkki ja sööge hapukoorega. Ma kiirelt keerasin ühe säänse portsu just janu kõrvale. Käib küll masu ajal. Kreeklastel on ju veel raskem...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar