Piuh! Pauh! Põmm!

Ma võiksin teile ju pikalt pajatada oma pühade veetmisest, aga olen ennast antud teemadel juba paar korda tühjaks klõbistanud. Pealegi ega sellel rindel aastast aastasse suurt midagi muutu. Vanemaks ja laisemaks jääme kõik ainult.

Ei no mul oli ikka klassikaline pauk. Põrutasin jälle Elvasse vanemate juurde. Õe pere kah kohal. Ja loomulikult jõhker jõulumaa taaskord püsti pandud. Terve maja oli vilkuvaid tulukesi täis keritud ja nägi välja nagu mingi baila-baila kruiisilaev. Otsisin juba pilguga aiast põhjapõtru, aga õnneks oli ema seekord piirdunud aiapäkapikkude armeega. Põhimõtteliselt oli igas toas kuusk püsti ja kuskil hapukapsa aurude sees kahlasid ka lähedased. Kõige suuremad potid ja pajad olid ääreni hõrgutisi täis laotud, nagu oleks kohe-kohe kõik Kuperjanovi sõdurpoisid peale lendamas. Isa oli juba Elmari raadio põhja keeranud ja teeskles Oruka rütmis jalaga vastu maad patsutades sauna kütmist. Ja siis läks kõik sissetallatud rada pidi. Sõime, võtsime viint, käisime saunas, sõime, võtsime viint, jagasime kingitusi, sõime, jõime viint, sõime, jõime viint, sõime viint... Kui ema juba iga pitsi juures demonstratiivselt silmi pööritama hakkas, läksime loomulikult kikivarvul tippides magama. Järgmine hommik oli vabsee kuldne. Päike säras, miskine 8 kraadi sooja ja kõige tipuks toppis ema terve masina pidulaua leftõuvereid kah täis. Kuna muru niita ei viitsinud, ajasin kodus garaažist hoopis tsikli välja ja täristasin Kid Rocki kuulates loojuvasse päikesesse.

Hetkel on olemine suht joviaalne, kuigi eile sai päris hoolsasti Naabrimehega sauna tehtud ja tänane kuu viimane tööpäev kulgeb kuidagi aegluubis. Nimelt pungus õeraas lõpuks ometi ära ja vormistas ühe kraaniga mudeli. Sain teist korda onuks. Eks ma homme koos aastavahetusega tähistan. Mul metsseakints istub juba kenasti marinaadis ja hääd inimesed valguvad köögilaua ümber kokku. Meie eas enam linna peale kolama ju ei kipu. Linn on mürskudega hullukesi täis ja öösel võid taksodispetšerile kasvõi kankaani tantsida, koju pead ikka jala vantsima. Hädasti oleks vaja kuskil Valuoja orus partide poolt õnneks võetud saada...

A muidu oli saun eile omapärane. Mul tegelikult oli kindel plaan naistega telepurgist «Eestimaa uhkust» vahtida ja katkematult pillida, aga autot hoovi ajades lendas Naabrimees maa värisedes paarishüpetega peale ja ütles, et ärgu ma muretsegu, tuli on all ja õlu külmas. «A sa ise ütlesid eile, kui pakkusin, et võiks täna saunatada, et ma võiksin hoopis m###i minna?» - «Eino, mis sa ei jaga slängi vä? Mine m###i tähendab, et teeme ära!»

Üldiselt jõudis meie sõltumatu teadlaste grupp kiirelt arusaamisele, et igas saunaruumis oli suht okei olla, välja arvatud laval. Seal kiskus olemine kuidagi palavaks ära. Kuna õnneks tarvikuid ja krevette jagus, siis veetsimegi suurema aja aisakellade kõlkudes eesruumis ja narrisime akna taga põrkavat koera. Aeg läks kui linnutiivul, kuni mingil hetkel polnud taara tõttu jalgu enam kuskile panna, ja suundusime solvunult pimedasse öhe, et siis jälle esimesel jaanuaril kosutava aamusaunaga jätkata.

Mida teile aasta lõpetuseks soovida? Kõigepealt – ärge, kurat, paugutage nii palju! Mul läheb peni ilgelt närvi ja jookseb läbi terrassiukse sisse. Siis on kõigil pidutuju rikutud ja võibolla ei saagi tantsida. Teiseks – kui laua ümber tihedamaks andmiseks läheb, ärge laske telekal õhtut persse keerata. Pärast kordusest vaatate ja saate aru, et ega need naljad nüüd nii naljakad polnudki. Ja kolmandaks – olge aastanumbri vahetudes inimestega, kes teile tõepoolest korda lähevad, isegi siis kui nad hommikupoole ööd kogu teie hapukapsa otse potist kulbiga endale sisse keeravad. Kapsast võib ema juurest keldrist juurde tuua, aga häid sõpru on sealt harva leitud. Armastust teile südamesse ja musid püksi!

Suht siiralt,

teie Onu Myrakas

Hobuse unenägu

Ma nägin unes, et käisin Kiviõlis esinemas. Vähemalt veel täna hommikul tundus mulle sedasi. Kui ma hoovist oma autot ei leidnud, tekkisid esimesed kahtlused. Aga kõigest järjekorras. 

Reede õhtu saatis Hot Shoti nimelise kergemuusikakollektiivi, milles mul on au tõsiselt häiriv faktor olla, rannalinna Pärnusse. Kõik oli tore, isegi rahulik. Lauatäis barbisid oli oma saunatavate bõkkide taskutest volletid piistu pannud ja imes Kirby-jõudlusel mohhiitosid keresse. Deliiriumis pudelifilosoof räppis saalinurgas segamatult oma esikhitti "Kakskend peal ja kakskend pausi" (ärge küsige) ning  kui olime peale keikat kola kokku pakkinud, üritas üks dressides slaaviverd hobirokkar viie euro eest lisasetti tellida.

Koduteel võttis bändis vokaalkohuseid täitev paarimees vaevaks ennastunustavalt aevastama kukkuda. Peale elegantset viieteistlasulist seeriat rääkis ta hääletooniga, mis on võrreldav Võsa Petsi vahvaimate saatekülaliste omaga. Muutusime nagu kokkulepitult tiba murelikuks.

Ja siis loetud tundide pärast, hopsti, Ida-Virumaa suunas galoppi. Ei jõudnud veel sadat kiltigi läbi hekseldada, kui vokalist kõrvalistmel rögisema kukkus, et kuradi külm on. Mu tankil nimelt on väike händikäpp küljes - puhub sooja ainult juhi poolele. Järgnevalt tuli mul taluda katkematut hala. "Sa näid väsinud, las ma roolin ise", "oleks ma teadnud, oleks kõlarid enda autole kasvõi katusele sidunud", "ma ei tunne enam oma jalgu" ja muu siuke kräpp. 

Mustvee Statoilis tegime pausi. Selle pleissiga on muide hull värk. Kaks varianti - kas makstakse teenindajaile ainult tulemuspalka või on nende pereliikmed tankla omanike poolt pantvangi võetud. Väljusin sealt mingi jõhkra kabanossi ja seljakotitäie saiakestega, kuigi tahtsin kõist tualetti. Paarimees järgnes mulle totaalses hämmingus liitrise kakao ja "kaheraudsega", mis tilkus kõigist pakutavatest kastmetest. Etteruttavalt võin öelda, et sama paketi lasi ta endale pähe määrida ka tagasiteel. Minule suudeti siis kaasa pakkida hüpersupergigamegaburger poole lehma ja ämbritäie majoneesiga. Luugi kaudu, saate aru! Ei mingit kepsutamist ahvatlevalt värvikirevate ja  kaubast lookas riiulite vahel. 

Loomulikult ei suutnud naviseade otsustada, kas juhatada meid esinemispaika Võru või Haapsalu kaudu. Sellest johtuvalt kiskus olukord ühel hetkel pingelisemaks kui peedidegustatsiooni peldikusabas. Mingid pooletoobised olid Jõhvi külje alla elu labürindi ehitanud. Hekseldasime abitult mööda sildu ja tunneleid nagu halvas komöödiafilmis. Üritasin küll ropu lobaga meeleolu üleval hoida, aga publik oli haruldaselt tuim. Kaalusin isegi solvumist.

Pidu oli korraldatud kohalikele taidluskollektiividele. Kakskeelne seltskond, valdavalt naised. Üldist trendi loov vesihall juuksetoon tõi tahtmatult meelde korraldaja ääremärkuse: "Eks mõned vanemad inimesed tulevad kah". Lootsime kogu südamest, et mitte pulbristatuna ja urnis.

Kuna bändikaaslane rääkis jätkuvalt nagu kõhugripis eluheidik ja ka laiemas plaanis polnud põhieesmärgiks publikust juba avataktidel ilma jääda, nihelesin alustuseks jääd purustada tasasemate instrumentaalsete viisijupikeste abil. Klassikalise kultuurimaja helipildi kirjeldamiseks kõlbab päris hästi ajalooline tähtsündmus Verine Pühapäev. Seega täiendas paarimees minu sügamist omalaadse koreograafiaga kõlareid ühest seinast teise lohistades ja tulutult mingitki saundi otsides.

Lõpuks otsustasime, et saagu, mis saab, keerame volüümi üheteistkümne peale ja laseme countrykuradi valla. Selle peale tõmbasid daamid ootamatult laudade alt kilekottidest välja line-tantsu papud ja läks andmiseks. Hetke pärast olid ka kõik "eluõhtu" ja "hõbelõnga" tüübid maast lahti. Jätkus Waldburgi öö lõunaosariikide moodi. 

Loomulikult sadas vahepeal kogu selle talve lumi maha. No tegelikult siiski mitte. Tiba oli veel puudus ja sellega kostitas ilmataat meid esimesel sajal kodutee kilomeetril. Kulgesime tigukäigul ühest teeservast teise vingerdades ning hüsteeriliselt naerdes, nagu tähesõdalased, kes Navitrolla köögikapis tuuseldamas on käinud.

Ärkasin hommikul koduses voodis burksikastme lõhna peale. Oleks pidanud hoolikamalt habet pesema. Auto leidsin bändikaaslase juurest. Ja lõpuks saimegi teiega siin näosaate lõpunootide taustal jälle kokku. Küll see maailm on ikka pisike, onja!

Hou-hou-hou, mai ääss!

Mis kuradi värk eestlastel nende mandariinidega on? Detsembris ei saa aus inimene ilma vigastusteta poest õlut kah enam kätte. Juba väravas jooksevad mürkroheliste barrettidega kosmosemutid su mööda maad laiali nagu väljasitutud moosi ja kaovad mitmekümnest endasugusest moodustunud inimkuhja.

Need oranžid käkid on ju aasta ringi müügil! Aga ei, muul ajal lastakse neil seal mullaks kõduneda, sest „saage aru, suvel maitseb mulle ainult arbuus!“ No ja Maxima ahvidel on ju vaja hädasti kõik seitse tonni pappkastidega korraga välja laduda just sedasi, et mees peab oma igapäevase suitsuvorsti kätte saamiseks ette võtma missiooni, mille kõrval Vietnami sõda on süütu ning nummi justkui Keni ja Barbie armastus. Ja ega need kapronsukkades inimtankid siis mõistliku kogusega piirdu. Tegu oleks nagu maailma viimaste mandariinidega, sest kohe keelatakse nad Euroopa Liidu ametnike poolt ära. Või ma ei tea, võibolla on neil keldritäis hiinlasi kuskile paneelmaja keldriboksi peidetud, et kevadel peedipõllule saata.

No ja kui ma lõpuks paari murtud varba, kadunud esihamba ja väljarebitud juuksesalgu hinnaga lihaletini sik-sakitan, tuleb vervivorstide kohal urvitavate tagumikkude järel oodata nii kaua, et jõuaksin kaks korda „Tõe ja õiguse“ läbi lugeda. Tagant ettepoole.

Võitled ennast edasi õllekapi juurde. Selle ette on üks tunkedes kliff euroalusetäie glögi lohistanud. Ja no sa ei saa ta peale karjuda kah, sest selle töö on enda peale võtnud juba üks mõmra, kes just proovis ühe mandariini enne ostmist ära süüa (!) ja tal on kõhklused und kahtlused, et seal kõige alumises kastis on palju paremad pallikesed ning üleüldse üritatakse tal järjekordselt perset lohku tõmmata. „Nagunii jagate tagaruumis allahinnatud viinerid omavahel ära, vereimejad!“

Kassasabas on juba tunne, et tahaks sääretõstejooksuga nuttes silmapiiri taha täpiks joosta. Kassapidajat tümitab järjekordne „kuldklient“, kes vannub jumalaemaissandkristusejeesukese nimel, et mandariine kaaludes vajutas teenindaja sõrmega nimelt kaaluplaadile, et tema viimased pensionisendid endale saada.

Välisukse juures inisevad veel zeleetatud soengutes liiga kitsaste teksadega poisid mulle midagi elektripakettidest. Tapan nad pilguga ja kaon mustavasse öhe.