Ma pole sellest kunagi saladust teinud, et olen üks paras õllelemb. Mitte selline peenutseja, kes vastava nimetaja alla mahtuvad lögad suus läbi peab luristama ja siis totakalt matsutades mingitest maitsenüanssidest jahuma. Ei mõõda ma ka vahu paksust ja kreemisust ega oska rääkida, mis tehnoloogiaga üks või teine hea rüübe valmistatud on. Aga ma vähemalt oskan öelda, milline õlu mulle meeldib ja milline mitte.
Hea jook hakkas mulle maitsema juba abituriendina, kui tark sõber innustas väiksemat gruppi treffneriste nädala toiduraha kooli lähedal asuvasse „Rüütli Keldrisse“ tassima. See oli värskelt valminud kohaliku õlletehase kõrts, kus olid mõistvad teenindajad ning kena vaade jalutustänavale. Meie kohustuslikku menüüsse kuulus 0,3-liitrine tume ja piparkoogine majaõlu ning soolapähklid. Toetasime teklid baariletile ja arutasime mekutades tähtsaid maailmaasju või piidlesime hindaval pilgul möödujaid.
Panime suisa graafiku paika, et mis päeval kellegi toidurahaga peale koolitunde seltskondlikult toobikest nõutama sammutakse. Varem ei maitsnud ma muide isegi alkoholiga immutatud kooki. Mitte kunagi ei joonud me ennast aga sedasi purju. Ikka ilusti toop või kaks ja siis kenasti kes Annelinna vanaema juurde, kes Elva bussi peale. Õlu polegi õigupoolest mingi peojook. Kes päriselt vindiseks tahab jääda, võtab ikka heas seltskonnas toeka toidalaua taga härmas viinakest. Õlu on kõige parem ikka januga. Kas siis peale korralikku saunaleili või kuumal suvepäeval. Eks ole muidugi noorena kõigi nende põhitõde vastu eksitud. Teate kindlasti omast käestki.
Meenub, kuidas sai antud keskkooli viimane eksam ja tundsime sõbraga, et vat nüüd oleme küll ühe pisema pummelungi välja teeninud. Aga napsutamiskogemust korralikku kummalgi polnud. Suundusime toona pooleliolevasse ning tühjalt seisvasse vanematekoju. Ema pakkis veel võileibu ja morssigi kaasa. Meie, kavalpead, aga hüppasime nipsti! ka kaubandusketist läbi ning soetasime mõlemad pudeli tumedat õlut ja pudeli Põltsama Tõmmut. Sobimatu kokteil ja rikkumata organismid tekitasid peomeeleolu, mille taustaks sobis muretult vanast duubelkassettmagnetofonist leitud Saksa šlaagrite kassett. Kui ma ei eksi, lõime tantsugi. Hommikul kulus morss marjaks ära.
Õlut viisakalt rüüpama õppisime hiljem, kusjuures sõbra isa abiga. Eks oli temagi noor olnud ja teadis meid suunata. Nii leidsin end suiti mitmel korral nende juures sirelipõõsas lõõtsa tõmbamas ja suitsuvutte karge lonksu vahele ampsamas. Aga kunagi mitte üks pudel rohkem, kui härrasmehele paslik.
Veel üks lugu meenus tudengipõlvest. Rahakottides ulus tuul, aga poelettidele oli jõudnud uus „Revolutsiooniõlu“, mis vajas proovimist. Tegime siis sõbra vanaemale, kelle juures ta õpingute ajal resideeris, ettepaneku, et paneme kööki uue kardinapuu ära, kui ta taara meile annab. Nii sündiski. Oli hea õlu, selline Alexandri-sarnane. Ja kardinapuu sai samuti üles, ainult üks kapiuks ei käinud peale seda enam lahti. Memme see õnneks eriti ei häirinud. Ta oli ise vana õlletehase tööline, proovis hoopis meie kõrvalt uue margi ära.
Üldiselt olen ikka kodumaise õlle austaja, aga hiljuti lõunanaabreid külastades sain nii võimsa õlleelamuse, et terve elu jooksis silme eest mööda. „Užava“ oli margi nimi vist. Teine väga hea õlu on lätlastel veel „Valmiermuiza“. Miks ma siin kiidan? Lihtsal tundub, et Eesti õlletootjad on kuidagi laisaks läinud ja kõik tooted on keskpärased, igavad ja mittemidagiütlevad. Nagu Euroopa Liit. Ja kiputakse vorpima hoopis kaheliitriseid kangestatud solaga plastikmürske. Võtke ennast kokku, armsad õllepruulijad!
