Kena adventi, surelikud!

Nonii. Olen jälle eetris. Väike tagasivaade vahepealsetele päevadele-sündmustele siinkohal siis. Kaunil kolmapäeval lehvitasin oma kallitele naistele ja koduloomadele ning istusin autosse, et suunduda Jõgevamaa metsade vahele sõbrale külla. Kaasa vormistasin erinevaid sakuska tüüpi söödavaid portsusid. Nende hulgas maitsvad kanapugud ning praemaksake. Viimase tooraine hankimine osutus muidugi mastaapseks orienteerumisürituseks. Millegi pärast olid kõik linnaelanikud otsustanud just sellel kaunil kolmapäeval samamoodi minu eeskujul podagra hankimiseks sigalooma konkreetset siseelundit tarvitada. Ehk siis kaunis Eesti väikelinn oli seamaksast tühjaks ostetud. Lõpuks leidsin ühe pakikese Maximast. Vormistasin tormijooksu nagu kilod lubasid ja viskusin sellele. Olen üsna kindel, et mind jäid tigedalt silmitsema mitmed silmapaarid, kes polnud olnud piisavalt taiplikud ehk siis kiire reaktsiooniga, et sama spurt ette võtta. Paras neile, lutsigu porgandeid.
Et siis sõbra juurde. Korjasin viimase Põltsamaalt peale ja tulistasime sihtkohta. Tee peal põkkusime üksjagu ekstreemsete ilmastikuoludega, mistap viisin üks hetk läbi ka ristküsitluse sõbra suunas, et kas ta on kindel, et ta uut aluspesu ei vaja. Eitas kadestamisväärse järjekindlusega.
Ees ootas meid saun, mille sõbra isa oli hoolega kuumaks kütnud. Edasi läks kõik programmi järgi. Tarvikud, sakuskad, leilitamine, sarkasmist tulvil lõõp, minu koti põhjast avastatud maitsev Minttu-nimeline jook, Vello Orumetsa ja Nexuse muusika kõlarites, paljasjalgsed sööstud lumehangedesse kord hõõguvat keret jahutama, kord tarvikuid väljutama. Kui mingi hetk kõik vaikseks jäi, korjasin kraami autosse ja äratasin diivanile tukkuma jäänud võõrustaja. Pikkade läbirääkimiste abil sain viimasele selga jope ning jalga kummikud. Pükstest kogenud kavalerid siiski keeldusid ning keelitamisele vastati ainult ujeda naeratusega tähistaeva ning mägedena kõrguvate hangede vahel.
Hommik saabus valutult. Sõber otsis paaniliselt elamisest pükse... Kui meeldiv tagasivaade eilsele sai naerupisarate pühkimise saatel kokku võetud, mätsiti valmis meeldiv omletilaadne toode, lohistati mõned rauast rasked asjad ühest õue otsast teise ning juba võiski ettevaatlikult koduteele asuda. Oli armas olemine.
Eile käis ämmamoor oma "kliffiga" (kasutan seda väljendit nimelt, kuna tean, et kodanik ise uudislugu lugemas) külas. Sai tehtud saun, küpsetatud kana, maitstud rummikest ning mängitud lapsega midagi Mnemoturniiri laadset (uskuge mind, teatud promillist alates on ka juunioridele suunatud küsimused liiga keerulised, ja isegi kui tead vastust, tekib ootamatult olukord, kus ei suuda valida kõigi nende vokaalide ja konsonantide vahel, mida su keel painutama on õpetatud).
Nüüd siis istun uhkes üksinduses (ok, arulage buldog aeleb kah mu jalgadel ja ei lase uue õlle järele minna) kodu köögis ja mekutan värskelt valminud rooga. Siit ta tuleb:


Ahjus hautatud kruubipuder liha, sibula ja küslaga. Oivaline roog. Sa võtad ahjupoti ja teed võiga kokku. Valad sinna 250 dl odrakruupe, 1.5 liitrit piima, soola-pipart. Lased panni pealt õlis üle mõned sibulad ja küslaküüned ning valad juurde. Hunniku lihakuubikutega väisad kah kuuma panni enne juurdevalamist. No ja siis pole muud kui kolmeks tunnikeseks 175 kraadi juurde ahju hauduma. Rrrrrr kui mõnus kraam...

No aga järgmise korrani jälle, nupskinid! Väike muusikapala kah tansukintsust kihelust välja kakkuma lõpetuseks: