Kogu saaga algas eelmisel reedel. Päev oli ilus, kurjakuulutavalt vaikne ja plaanivaba. Mitte ükski Side uulitsa mafioosnik veel ei aimanud halba. Kõik toimetasid oma päevatööde kallal ainult aeg-ajalt valulikult kuivavat kurku neelatades. Mida tund edasi, seda ärevamaks muutus õhk. Koerad tõmbasid kõrvad lidusse ja lõõtsutasid hüsteeriliselt. Tuul seisis päkkade peal, keel vastu hambaid surutud ja puud surid seistes. Saatuslikul tunnil kohtusime Naabrimehega keset õue. Vaatasime teineteisele paljutähenduslikult otsa ja marssisime sõjamehelikul sammul sauna külmiku juurde. Õnneks õlut täitsa oli. Valasime esimesed tarvikud paari lonksuga kurku, kostus leevendavat sisinat. Peale 8ndat õlut otsustasime, et täna küll ei tohi "side tänavat" teha (ehk siis päev plaanitust varem suurt joomat ära teha). Et järgmisel päeval Kesk-Eesti kõõmad laekumas ja oleks kena vormis olla. Ja siis lõi kuri saatus sõrmenipsu ja külalisi hakkas vajuma küll värava alt, küll korstnast, küll kanalisatsioonist. Sõnaga - noor laulupidu. Mingil hetkel ei olnud enam varianti. Kuidagi tuli ürgse rütmiga kaasa minna ja mitte jalgu jääda ehk siis oli vaja põlvetõstes lähimasse poodi lisa järele vehkida. Jõudsime paar minutit enne sulgemist ja kui pulss jälle rääkida lasi ning vere maitse suus taandus, tellisime mõned lisaõlled ja igaks juhuks ühe pruuni viina. Meid hakati juba uksest välja laskma kui Naabrimees vaatas mulle oma pilla-palla silmadega otsa ja pakkus, et "äkki võtaks ikka teise veel, ega siis kõike pea ju ära jooma...". Mõeldud - tehtud. Õhtu jätkus oma etteaimatavas hägustuvas võtmes. Olime saanud ühe tentsiku, kes meile jooki valas ja jalgrattakellaga märku andis kui sakuska ja pitsike valmis menetlemiseks. Lõpuks jäi Naabrimees magama. Igavusest kindlasti. Kui kõik karvased ja sulelised lahkunud olid, sooritasin gravitatsiooni trotsides laitmatu õuekoristuse ja uinusin sügavasse joomaunne.
Hommik saabus vana tuttava koputusega kukla piirkonnas. Pomisesin läbi näkkukleepunud habeme midagi obstsöönset ja valgusin õue peale kontrollvisiidile. Valmisusin just magusaks haigutuseks kui Naabrimehe uks paiskus kolinal lahti ja olin hetke täiesti kindel, et Side uulitsale laekus Jeesus ise, kes on vahepeal sitaks palju veest veini vändanud ja loomulikult mitte kauni kavatsusega seda rahvaga jagada. Tuvastasime vastastikku reaalsed isikud, vangutasime päid ja jõudsime õndsale teadmisele, et keldris ju koduõlu käimas. Päikeseratas käis mööda taevavõlvi suure kaare. Vahepeal laekusid oodatud külalised, muutusid margid, räägiti palju rumalat juttu, nutti, oksendati, emmati, vannuti truudust, pandi paika viisaastaku plaane, saabus öö. Vist. Ja siis lõpuks pühapäev kellegi targema ja kainema andmetel. Ja siis ma tundsin, et haigus hiilib ligi. Mõte hommikusest õllest ei tundunudki nii ahvatlev. Kui olin selle valjult välja öelnud, pidin Naabrimehest kaks sammu eemale astuma, muidu poleks mõlemat silma näinud, nii suureks paisusid need. Ja siis ma olin kohe mitu päeva haige. Käisin perega mere ääres, jõin mullivett, sõitsin öösiti tsikliga mööda linna, käisin tööl, koostasin jupiti murelikult testamenti... Kuni tänaseni. Tervenemine saabus hetkega. Sõitsin just tsikliga sihitult mööda linna ja järsku vaatan - Säästumarket tee ääres. Mingi seletamatu jõud käskis mul parklasse keerata. Siis oli vahepeal must auk ja järgmine pilt oli juba tsikli kõrval kasti õllega nõutu näoga ent sisimas rahulolevalt mõmisedes. Nüüd olen ma juba täitsa terve jälle, Naabrimees renoveerib oma Skif-i, mina narrin. Vahepeal vahetame paljutähenduslikult pilke ja toome kapist uue tarviku. Elu on jälle ilus. Järgmiste jagamisteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar