laupäev, 17. detsember 2011

Mis maa see on? (Nipiraamatu novembrikuu kolumn)


Otepääl ulub mahajäetud spordikomplekside ümber jäine tuul, kuuskede vahel paistab veel murdunud suusaots, teisal toika otsas tükike Tartu maratoni rajalinti, põõsas vedeleva energiajoogi pudelisesse on üheotsapileti soetanud hiir. Bussijaama tagant paistab kiosk iroonilise sildiga „Lumi“. Veel pisut, ja valgete veekristallide alla mattuvad viimasedki märgid kunagisest hiilgusest. Kuna Veerpalu jõi liiga palju toorest muna, Kiku otsustas põlle ette siduda ning Alaver kergitas suusamütsi ja kasvatab arvatavasti kusagil Laanetagusel tomateid, kraapisid tulised eestlased dressidelt embleemid „Suusariik Eesti“ kiirelt maha. Aga kuidas edasi? Seljal ei saa kanda ka Baruto auks kirja „sumo“, meil tekivad neljatäheliste kombinatsioonidega seosed kohe „mupo“, „kapo“, „homo“ ja muude sellistega. Ka tennisefännidel pole lihtsam. Kirjaga „Usun Kanepit!“ võib kergesti narkopolitsei huviorbiiti sattuda. Saapaheite- või naisekandmiseriigina üleilma kuulus olla tundub kah selline nii-ja-naa väljavaade. Eurovisiooni pole me samuti enam ammu võitnud. Mille üle ja kuidas siis ikkagi uhkust tunda? Mis maal me elame lõppeks?
Õnneks spordimaailm, nagu ka loodus ja fänninännibisnes, tühja kohta ei salli. Kiiret populaarsust kogunud uudistootena lähevad poelettidelt valguskiirusel sinised sallid. Ehk siis jõudsingi sujuvalt jalgpallini. Veel mõned aastad tagasi teadis meil sellest mängust vaid käputäis fanaatikuid. Inimesed, nagu mina, pidasid seda ortopeediliseks abivahendiks lampjalgsuse puhul. Vähemalt ei osatud seda eksootilist spordiala küll kuidagi Eestiga seostada. Kuigi selle mängu esinumbrite puhul loeme lehtest enamasti, mis juuksezeleed nad eelistavad, kumma kannika peale uue tätoveeringu tegid või kas nende naistel on ikka kunstrinnad, tuleb tunnistada, et teleka ees õlut libistades on vaatepilt üle keskmise atraktiivne. Seda hoolimata tõsiasjast, et vahest aetakse palli poolteist tundi taga ühtegi väravat löömata. Iseenesest sümpaatne on näha, et üha enam sellesse maailma ka meie poistel asja on. Saavad vähemalt pangalaenud makstud ja perega Kambodzas puhkamas käia.
Igatahes on keevaverelised eestlased otsustanud, et nüüdsest oleme „Jalgpalliriik Eesti“ ja iga nurga pealt kuuleme, et Kassai on genitaal ja jalgpall on ümmargune, üksiti ka parem seksist. Polegi oluline, kas ma nende väidetega nõus olen vaid kas seda fännilikku entusiasmi jagub ka siis kui mõnda aega vastastelt lakki saame või keegi jälle liiga palju spinatit sööb. Muidu on varsti staadionid umbrohus ja kõik istuvad pirital suve ainukest lainet oodates, et meid surfiriigiks tituleerida.
Spordifännil süüa teha pole aega. Siit kiire hommikuroog. Oliiviõli pannile ja takkajärgi saiakuubikuid, suitsuvorsti rattaid ning hakitud küslat. Kui sai on krõbe, tulelt ära ja juurde juustukuubikuid, hakitud päikesekuiva tomatit ja rebitud basiilikulehti. Kannuke külma õlut kõrvale ja teleri ette!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar