Kõik need saanid ja reed... (Naistelehe Nipiraamatu detsembrikuu kolumn)

Et siis jõuluaeg – oh, hellake – jälle käes... Ma mäletan, et poisikesena oli aastalõpp kõige erilisem aeg. Palju erilisem kui enda sünnipäev isegi. Elasime pisikeses ühetoalises ahiküttega korteris. Aga vabalt jagus ruumi kuusele, mille isa vana Volga katusel kohale taris ja värviliste tulukestega kattis. Need pani vilkuma üks naljakas plekist majake, kus vist releepoiss elas. Meie õega saime enda valdusesse aasta otsa kapi otsas tolmu kogunud pappkasti, mis kõikvõimalikke ehteid ja säraküünlaid täis. Ühisköögis kolistas pottide-pannidega ema. Kui ehtimise vahel üle ukse sinna nina pistsid, tundsid juustestkergitavat piparkoogi ja praekapsa hõngu. Vanaema hooleks oli jäetud rullbiskviidi voolimine. Tohtisime papitükiga kausist taigna jäägid ära kraapida ja nahka panna. Jõulukassette oli meil ainult üks. Oma lindistatud Maxell 90, mille ühel küljel Karavani- ja teisel Sõnajalgade parimad talvepalad. See ketras vahetpidamata. Ai-ai... Sussid käisid muidugi akna peale. Teadsime, et noid täitsid vanemad ööpimeduses toolide otsa komistades ja summutatult sajatades. Kui kaubandusvõrgus oli näkanud, võis Kalevi kommide vahele isegi teinekord mandariin trehvata. Jõuluvana, olgu – Näärivana – käis meil kah. Seda kehastas teise korruse naabrimutt, kellele isa kasukas selga aeti. Eks ta üks tüütus oli aga kannatasin kenasti välja, sest teadsin, et suure tõenäosusega saan jälle kingiks kaks tühja importkassetti, kuhu raadiost või sõbra makist muusikat salvestada. Ühel väga erilisel aastal sain aga Montana elektronkella. Olin seda juba kuudeviisi ema kapist linade alt piilumas käinud aga kui paki päriselt kätte sain, tahtis ikkagi rõõmust nutt peale tulla. Ja surnuaial käisime alati. Terve pikk männimetsaalune tee oli küünlaid täis tipitud ja vastujalutavad inimesed ütlesid ilusaid sõnu. Ja kui see kõik järsku läbi sai, kuusk välja viidi ja ehted tagasi kapi otsa pandi, tuli hinge kohe selline valus nukrus.

Miks ma seda kõike üldse räägin? Lihtsalt leidsin ennast mõttelt, et praegu on kõik nagu pea peale pööratud. Eks ma annan aru, et vana paksu ohkimine teemal, kuidas kunagi ikka nulg rohelisem ja talv valgem oli, aga ikkagi... Esiteks on inimestel mikski järjest enam vaja, et õnnelik olla. Kui mulle omal ajal piisas tõesti kassetist, siis nüüd räägime nutitelefonidest ja videomängudest, mille hinnad on kuupalga suurused ja mille saamiseks sõlmitakse liisinglepinguid. Ja kogu selle lumepalliefekti raames teine fakt, et kui varem võeti aastalõpus aeg maha ja lihtsalt oldi, siis nüüd algab hoopis armutu rapsimine. Tele-ekraan on täis rummipäälekat kulistavaid habemikke ning tutmütsidega ehitud sms-laenu rahapakke. Elulooraamatuid sajab nagu memme plaadilt piparkooke. Kirikuid mööda jooksevad amokki kõige mõeldamatumaid komplekte moodustavad ning ikka ja jälle särasilmil „Püha ööd“ üürgavad hüper-giga-megastaarid. Oma kokkupandava portatiivse Masterblaster+ plastikkuuse saad Smartposti kaudu ning kui tellid kiiresti, on komplektis ka üle wifi-võrgu aktiviseeruv ning läti keeles räppiv päkapikk. Kõik see koos pisiasjaga, et lund nagunii ei ole, tekitab kõheda tunde, et tänaval ratsutavad kohe-kohe vastu neli apokalüptilist surmaratsanikku ja tõstavad su linna kuuse tippu tähekeseks.

Õnneks saan pageda vanematekoju ja kella tagasi keerata. Soovin, et teilgi oleks omad hubased pelgupaigad ja tähtsad inimesed kellega seal suurem hullumaja üle elada ning kohtume jaanuaris, jälle värsked kui kurgikesed!