Tere, nupsikud! Kohe varsti räägin teile, kuidas ma Podagrat käivitanud olen . Seniks aga igakuist lugemist:
Juhtus sedasi, et veetsin osaliselt tänavuse sulni varasügise (loe: juuli) Haapsalu nimelisel muinasjutumaal. Pean tunnistama, et enne kodu-uulitsalt lahkumist oli mu rasvunud süda kergelt potikusse vajunud. Mõelda vaid – eemale perest, koduloomadest, Naabrimehest, saunast ja väliköögist. Ees ootamas võõrad inimesed, vastutusrikas töö ja janused õhtud ilma toetavate koduseinteta. Kokkuvõtvalt siis operatsioon koodnimega „Valge Daam 2012“.
Ehkki pinnapealsel kompamisel võib mind pidada kinniseks, sarkasmi pritsivaks ja introvertseks karvikuks, olen sunnitud paljastama saladuse: tegelikult olen ma südamilik ja joviaalne, aga lihtsalt tagasihoidlik. Nagu geneetiliselt muundatud kaisukaru. Igasugune avalikkuse tähelepanu paneb mu üle kere sügelema ja sääretõstejooksus padrikusse aerutama. Seega esimesele kohtumisele trupi ja korraldajatega sõitsin nagu ürgpohmellis traktorist, kes on naistesauna lukuauku piilumisega vahele jäänud. Süda tagus justkui topeltkiirusel käivitatud Scooter´i hittloo basstrumm ja punastes silmades peegeldus elementaarne õud. Lasin ennast alandlikult rahva ette tirida ja vedasin verd täis kogunenud molusse häbeliku naeratuse, mis lausus minu eest: „ah, mis nüüd mina, ma siin need paar tagasihoidlikku vokaalinstrumentaalpala tegin kodus lihtsalt...“. Pärast kakkusin mänguplatsil närviliselt pakkideviisi suitsu, nii et pidin lõpuks peaaegu kopsud välja köhima.
Kui oma teisel tulemisel stuudiokola ametikorterisse noore infarkti piirimail sisse tassisin, oli sisetunne juba tugevam. Julgesin minna omal käel linnaga tutvuma. Suur oli mu üllatus kui nägin kitsastel tänavatel armsate nukumajade vahel liikumas ainult noori peresid rasedate emmede, hoolitsevate isside ja lõbusate pisipõnnidega ning elegantseid maitsekalt riietuvaid vanureid. Mitte ühtegi nokkmütsiga põmmpead! Kõigil olid näod naerul, nii et mul tekkis korra kahtlus, et kas kuskil läheduses mingit prozaci-poiste turundusüritust ei peeta. Kohtasin ka ühte pudelikorjajat. Härra oli laitmatult puhtas triiksärgis ja viigipükstes ning rääkis vajadusel laitmatus inglise keeles. Ei saa ju päriselt olemas olla!
Ja sellest päevast tundsin iga keharakuga kuidas Haapsalu mind oma pehmesse embusse võtab ja pehmetel sulgpatjadel kaasa veab. Päeval käisin proovides ja sain teada, et kaunis sadamalinnas elavad nii sõbralikud ja toredad inimesed nagu siiani on nähtud ainult hollivuudi filmides. Kõik nad sõidavad jalgratastega ja magavad arvatavasti ainult talvel. Peale pikki ja väsitavaid proove oli öö läbi igas hirmarmsas söögi- ja joogikohas neid mulle kelmikalt lehvitamas ja tujuküllaselt kannu kokku löömas. Ja saate aru – nad tegid teatrit töö kõrvalt ja puhtalt rõõmu pärast. Imetlusväärne! Kui varastel hommikutundidel end linnuse peavärava juures või promenaadil pingile istuma sättisin, suutsin ainult armunud poisikese kombel ohata. Ja siis hommikupäikese esimeste kiirte paistel kümme sentimeetrit maapinnast kõrgemal voodi suunas hõljuda.
Ma ei oska öelda, millise hinnangu annaksid selleaastasele etendusele monokulmude ja karvaste kätega elus kibestunud kriitikud ja kas romuautod suutsid asendada hobuseid või kas nali on surmapatt, aga julgen öelda, et kõik asjaga seotud inimhinged andsid endast kõik ja on raudselt vimplit väärt. Ja teie, Anneli ja Pille, ordenit ja autoostuluba kah.
Igatahes, armas rahvas, ärge võtke SMS-laenu, et korra Dubaisse torgata. Minge näiteks Haapsallu. See on imeline ka siis kui Valge Daam või Augustibluus on riiulis uue aasta ootel.
Täna läks grillile kiloke kana kintsuliha. Ööpäeva veetis ta sellises marinaadis: 1 hakitud punane sibul, hakitud ja seemneteta tšillikaun, 3 pressitud küslaküünt, sorts worchesteri kastet, samapalju balsamveiniäädikat, sool, pipar, tüümian, 1 sl. mett, ja surakas oliiviõli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar