neljapäev, 23. jaanuar 2014

Õuduste Öö vol.1 ehk Eesti Laulu I poolfinaali lood

Olgem ausad, õelutsemine on mu pärisosa. Teen seda suurima naudinguga. Sestap sündis jõhker inimkatse värske kodumaise muusika keskel. Esimese poolaja võtaks kokku tõdemusega, et see on väga väsitav. Mitte, et oleks raske kuskilt kinni hakata. Koledaid lugusid oli palju. Nad olid lihtsalt kuidagi nii ühtemoodi koledad...
Alustades olin niivõrd indu täis, et tahtsin korraga kogu materjali läbi hekseldada. Tunnistan oma nõrkust ja jagan ülesande kahte osasse. Vajan taastumisaega. Siin siis vol. 1.

Kõlab nagu Angeli klubi rahvale meelepärane põmpsutus. Sellist piinatud "seliin diooni" kumas läbi küll. Aga no mitte mummigi ei jäänud meelde. Salm oli igav, aga refrään see-eest veel nürim. Vahepeal käis mingi armutu plaksutamine, et veene üles peksta, aga peale seda kukkus kõik tagasi musta auku, nagu vanaema keldri trepist kõrvitsasalatiga liiga uljalt üles marssinud onu Heino. Kui lugu lõppes, nautisin hetke vaikust ja röhatasin võimalikult mehelikult.

Aibljää, jälle need 80-ndate sündisaundid ja üks poiss, kellel pole sõpru, ega lauluhäält. Mikrofoni paistab ta kartvat nagu keka tunnis tüdrukute riietusruumi tõukamist. Refrääni udutamine tõi silme ette Sakkovi, kes paari Pantokraatori keika jaoks endale kõik musapoodides müüdavad klahvkad kokku ostis ja siis nagu makaron tsentrifuugis nende otsas viskles. Kindlasti said noored moosekandid emalt mitu korda pragada, kui tüütu undamine köögis Vikerradio kuulamist segas.

Teiste taolise stiili lugude keskel on noored päris adekvaatsed. Aga see ameerikalik folgitamine on ikka pigem üks munadeta tiksumine, mis kuhugi ei vii. Kõige rohkem on kahju selliste bändide trummaritest. Täit setti nad enamasti kasutada ei saagi. Tuleb potikesi kobistada ja siis kuskile sohu tagasi vaibuda. Tunnen ruuduliste särkide, kitsaste teksade, tenniste, seitlisse lükatud juuste ning targaks tegevate paksuraamiliste nullprillide hõngu. Saundiliselt oleks aga nagu melanhoolsed härjapõlvlased jorisedes selja tagant mööda marssinud.

Kõigepealt tekkis küsimus, miks üks tüüp peab klipi pildil kindlasti palja ülakehaga olema. Kui lugu sai kuulatud, tekkis kaks küsimust veel: miks seal keegi näljase beebi kombel kisas ja kas tasus ikka kokku tulla ja jebida. Oleks võinud ju vanainimesi üle tee aidata või midagi.

Kas tõesti on vaja nelja djuudi, et kuskil kones mingi suva biit tiksuma panna? Tundub, et selline Epliku hilisemat loomingut meenutav „jollarijoo“ emane ekslev hääletämber läheb peale küll. Kõlab nagu Raadio 2-he „Muusikanõukogu“ tüüpide igaõhtune unelaul. Siis, kui vokalist eriti hellalt udjama lippas, tõmbasid kannikad millegipärast krampi.

Loo intro oleks nagu paroodia. Ikka: „Jou-jou, raffas! Emm Sii Toivo on majas! On aasta kaks tuhat neliteist!“ Nahhui, mis kuradi tripil ma pean olema, et selline info hädavajalik tunduks!
Tsikile pole targu üle ühe lause usaldatud. Tekst võib ju meelest ära minna. Raudselt tegi loo põhja see Darth Vaderi kiivriga tüüp, kes on tegelt hambaklambritega vinniline loikam kooli arvutiringist.

Minu suveräänne lemmik esialgu. Mõnusa huumoriga stiilne taies Nevesise poistelt. Mingitele värviliste õhupallidega vehkivatele zeleetatud boifrendidele seda uue eurohitina presenteerida on muidugi keeruline. Aga kutid ise saaksid saali kiigates kõhutäie naerda. Ja kui mitte muud, siis omamaises musameres üks väärt lugu vähemalt juures.

Loomulikult peab mingi kokukaga hipster pildi peale ronima! Pluss kohustuslikud vestid. Aga ujeda usafolkari imago taga täiesti ootamatult siuke ätitjuud: „Heipa hei, ma olen nii urban vend! Suurlinn ja värvilised tuled ja putsi, kaua ma seda taksot siin ootama pean...“ Silme ette tuli pilt, nagu oleks vend kuskil vanalinna laundzis kõrrega siidrit imenud ja vesipiipu vahele kakkunud. Nüüd peksab öö aga jalaga tagumikku. Kuna homme Maxima kassade juures pensionisammastest jahudes peaks põsk ikka roosa olema, tuleb kuskilt kiire burks haarata ja Mustamäe magala ühetoalises üürikorteris, mille ainsaks mööbliesemeks on päevi näinud madrats, paariks tunniks silm kinni lasta.

Mõnus pehmokas. Suured mehed, hellad südamed. Viskaks isegi oma 130 kiloga kuskile aasale kõhuli ja puhuks armastust täis pilgul võililletupse seitsme tuule poole laiali. Siis kahlaks läbi viljapõllu vanale taluõuele, rüüpaks suure klaasi värsket lehmapiima ja haukaks pätsi saia meega kõrvale. Ma väga loodan, et Bonzo haarab võistluse ajaks ukuleele kõhule. Elu24-s tuleb siis raudselt kohe gallup: „Avalda arvamust: Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt tšello pihta pannud?“

Väga Lennalik. Ja mitte ainult. Väga Mihkel Raualik kah. Annaksin sellele loole teise koha nende poolfinalistide seas. Mitte ainult sellepärast, et Lenna on ilus linalakne Eesti neiu. See oli ka üks vähestest lugudest, mis mõnda aega peale viimase noodi kõlamist veel meeles püsis. Töötav refrään oli ju täiesti olemas. Ja inimesed mängisid päriselt pilli. Eks olin selle vokaalinstrumentaalpala kuulamise ajaks mõned tarvikud kah manustanud. Äkki ongi joodud alkoholi kogus pöördvõrdelises seoses kriitilise meelega...?



9 kommentaari:

  1. vaevad Sa sõbrake end ka ikka sita läbi sõelumisega.. Las seda mäluvad need, kes kogu selle pasa taga nii innukalt seisavad !! Saada nad parem otse PERSE !!

    VastaKustuta
  2. lenna on külm, nii külm. ei meeldi, olgugi et ilus linalakk. teine külmik on ines. vahe ainult selles, et üks laulab, teine iniseb. 15 maaagamaata öööd... õudne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. ohh õnne, et keegi veel samamoodi mõtleb!!! näod ees tuimad, nagu süste täis keskealisel!

      Kustuta
  3. „Avalda arvamust: Kas ka sulle tundus, et Bonzo on kääbuste keelpillikvartetilt tšello pihta pannud?“
    oi kurja! hea, et ma kusel ära käisin, kõhu tõmbas krampi ikka :D

    VastaKustuta
  4. "...äänd fainali, tvelv poointž gou tuu Myrakas..." Metafooride eest!
    Aga Neveka kutid võiks minna küll! : )

    VastaKustuta
  5. Oli ka aeg. Ma olen ammu peas mõlgutanud, et tahaks sappi laiali visata. Paljude asjade kohta. Et võibolla mõjub profülaktiliselt või nii. Sest tundub, et aastatega muutub lauslollus järjest patoloogilisemaks eksisteerimisseisundiks. Halleluuja! Laik!

    VastaKustuta