teisipäev, 18. jaanuar 2011

Oh, ajake!

Kodu muutus veel kordades senisest hubasemaks, sest sain endale tugitooli ette mõnusa lambanaha. Tead, lükkad oma veenilaiendites ja konnasilmadega lestad pehmete karvade sisse ja loll naeratus valgub üle pundunud joodikunäo... Taustaks mängib tüüne bluesikanal ja köhast kurnatud kurku paitab mõnus kakao väikese Minttuga. Arulage buldog aeleb teises tugitoolis ja vaatab mind millegipärast suhteliselt põlastava näoga. Õigupoolest ei anna ta näost vist ühtegi emotsiooni välja lugeda aga olen ise hakanud ette kujutama. Muti läks jälle maailma parandama ja laps susserdas midagi kassiga nii, et viimane kurve lõigates terrassiukse klaasi vastu jooksis ja seal meeleheitlikult kraapima hakkas. Et siis mingi tagasivaade...

Reedel sai Naabrimehega üle pika aja istutud. Tema poolt olid sedapuhku tarvikud, mina tarisin sakuskad kohale. Esialgu sai mõtlikul ilmel mõned longdringid rindu tõmmatud. Ohkasime, ristasime pilgud ja Naabrimees tegi paljutähendusliku peajonksatuse baarikapi suunas. Jätkasime viskiga. Kui KEK (Kesk-Eesti Kõõmad) staapi laekusid, vahtisime meie juba ülevas meeleolus Kalevi NL meistriks tõusmise mängu aastast 1991 ja röökisime iga korvi peale, nii et tatti pritsis. Küllap kartsime, et võivad veel kaotada. Kui õhtu sportlik osa läbi sai, vaatasime mõistmatul pilgul täiesti puutumata sakuskalauda ja Naabrimees tõstis oma sardellimõõtu nimetissõrme ning nentis konsonantidega võideldes, et see kraam ju nõuab lihtsalt viina. Toimisime vastavalt mitme tarviku jagu. Aga sakuska unustasime ikka puutumata. Ühel kaunil hetkel oli seltskonda lisandunud noor Näitleja, kes ennast kiirelt ja kohusetundlikult asjaga kurssi jõi ja siis oma geniaalsest äriideest pajatama hakkas. Ma täpselt ei mäleta aga kui ma ei eksi olid asjasse segatud vürtsikilud ja piletikontroll. Ebamaine. Naabrimees oli antud ettekande ajaks juba endale postikana silmad vormistanud ja suhtles viinamarjavaagnaga, et hetk hiljem laua taga meeldivalt pisut tukastada. Ühel hetkel olin igatahes klassikaliselt salaja üle õue koju hiilinud.

Laupäeval hingasin sisse ja välja. Hästi vaikselt.

Pühapäeval otsustasime Naabrimehega mürgid saunas välja higistada. Mina kütsin, tema shoppas. Muti oli Naabrimeest poeleti ääres kohanud. Viimase käest oli müüja lihtsalt küsinud:"kas üks või kaks?", tema vastas:"kaks" ja lahkus kahe juustupatsiga. Lihtne! Sauna valmimist oodates oli hajameelne Naabrimees juustupatsi pannud diivanilaua nurgale kõrvuti telekapuldiga ja kogemata siis pulti hammustanud. Saunas ei juhtunud midagi märkimisväärset. Viskasime aga leili, lugesime lehti, pildusime õuekoera kontidega ja kuulasime vanamoodsaid kergemuusikakollektiive. Mina käisin igaks juhuks saunauksel aeg-ajalt suitsetamas, et endale mõrvarköha sebida. Õnnestus. Nüüd tulistan nagu Jaapani langevarjur "4. tankisti" filmi esimeses osas, mida ETV2 just näitama hakkas. See fakt on muidugi meeliülendav. Aga küll ma korda saan. Lambanahk on ja Minttu on ja päevad täis tööd kah, mis ennast haletsema ei lase jääda.


Ahjaa, mingi söögi keerasin kah kokku. Tegin saslikut ja kardulast ja salati juurde. Tegelt ei saanud väga hea aga oma lollus küpsetamisel. Roal olid eeldused olemas. Lihatükkidele hakkisin sibulat, küslat ja tshillit peale. Juurde veel soola, surts äädikat ja kulin oliiviõli ja siis sassi ja seisma tunniks-paariks. Kartuli tegin peenteks viiludeks ja mätsisin oliiviõli ja soolaga kokku ja siis ahjupannile laotasin. Lihatükid panin kah vardasse ja siis küpsetasin kraami ära. Enne lõppu panin kartulile juustupatsist vedelema jäänud jupid kah peale. Ja see mögin, millest liha välja võtsin, selle loputasin vee all ära ja kurnasin. Siis panin peale hapukoort ja mädarõigast ja sai sellise mõnusa sibulasalati kah. Siuke teema.

Sõber kusagil metsade vahel kuulab praegu seda lugu:

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar