Kuidas Priksid romantikat tegemas käisid

   Maru suur auk jälle kirjutamisse sisse jäänud. Viskan ta õige täis. Õnneks pakkus elu ise head materjali. Kogu pull sai alguse eelmise aasta detsembrist kui ostsin cherry.ee keskkonnast ühe jahilossi supersoodsa romantikapaketi vautšeri lukssviidi ja kolmekäigulise hõrgu õhtusöögiga. Meil selline kena traditsioon nõndaviisi pulma-aastapäevi tähistada.

   No läks sedasi, et alles kaunil vabariigi aastapäeval tekkis võimalus see ära kasutada. Esimese häirekellukese sain päev enne minekut kui saatsin jahilossi juhatajale kirja, et ikka tuleme ja kuna neil check-in ja söögiaeg jms on. See kiri oli proua juba nii segadusse ajanud, et sain vastuseks ainult kirja sisuga "tere tulemast meie jahilossi!".

   Jõudsime siis kenasti kohale. Maja väljast täitsa nunnu aga kahtlaselt pime ja vaikne. Järsku lendas üks pisike küljeuks lahti ja üks lehmatalitaja välimusega memm kriiskas üle õue: "Tere tulemast meie jahilossi!". No selge. Perenaine isiklikult. Proua vehkis kätega kutsuvalt ja rääkis dramaatilise loo sellest, kuidas peauks on kinni paisunud ja kahjuks tuleb meid tagauksest sisse paluda. Läbisime laosarnase ruumi, mis oli täis kasutatud riideid. Nimelt teenis perenaine lisa humanitaarabi kraamiga hangeldades. 

   Selgus, et olime maja ainsad külalised tollel õhtul. Oh ülla-ülla, eksole. Meid juhatati tuppa ja paluti nõudval toonil jalanõud kohe ära võtta, et "voodisse musta ei kannaks". Leppisime kokku õhtusöögi kellaaja ja jäime vedelema. Tuba oli iseenesest hubane. Väljakutseks oli aga vana hea peldikuskäik. Seal oli nii kitsas, et pidin soorituse tegema poolest kerest üle kraanikausi rippudes. Ja öökappidel olid pakid pabertaskurätikutega. No, et kui nutt peaks peale tulema või nii.

   Kuna majas ühtegi televiisorit polnud, hakkas toas lõpuks igav ja suundusime väikesele dringile. Juhataja, kes tundus olevat majas üksi, täitis kõiki ameteid ja tõi meile joogid. Üksiti haaras mu käest tikud ja lõi teeküünaldele tule otsa, et meil oleks "hubasem rääkida". Väga pikalt meil iluleda ei lastud. Majaproua andis teada, et "nüüd võtate oma joogid kaasa ja tulete jahisaali, ma panin teile sinna vähe rosoljet valmis". Kehitasime õlgu ja kuulasime sõna.

   Jahisaal oli võimas. Et selle nime õigustada, oli liimiga tapeedi külge pikaks tõmmatud midagi nirgi sarnast. Koos vastasseinast turritava kana noka suuruse kitsesarve otsaga moodustasid nad omamoodi kõhedusttekitava koosluse. Kuskil kapi all üürgas läbi sahina Vikerraadio. Jagasime kausikese rosoljet sõbralikult ära ja jäime ootama. Järsku pistis ukse vahelt sisse laia naeratuse saatel üks pisike väljaveninud rindade ja kolme hambaga vanamutt. Ilmselgelt polnud ta meie kohalviibimisega arvestanud, sest ta tegi õhus 180-kraadise pöörde koos kohmaka "tere"-ga ja kadus kiirelt tuldud teed. Hiljem saime teada, et see oli ühes isikus teenijatüdruk, köögiteenindaja ning koristaja. Vähemalt selliseid ametinimetusi kasutas perenaine.

   Praadi jõllitasime mõlemad mõnda aega jahmunult. Seal oli kild sealiha, millega võinuks muretult naelu seina koputada, hunnik hapukapsast ja midagi mikrouunis õhku lastud köögiviljade sarnast. Aeg-ajalt pistis kelmikas lehmatalitaja oma lõhkenud kapillaaridest punased põsed  ukse vahelt sisse ja uuris, kuidas maitseb. Ei julgenud toitu laita. Kui kord jõudis magustoidu kätte, tõi daam meie ette pooliku assortiikarbi ja ütles: "Võtke vabariigi aastapäeva puhul. See on Belgia sokulaad. Ma jätan karbi siia, siis võite veel võtta!". Napsu eest soovisin maksta kaardiga. Seepeale kutsuti mind "kontorisse". Jälle tuli suruda enda läbi kasutatud riiete lao ja vabaneda uskumatuna tunduvast summast - 25st eurost. Kui trepist üles toa poole liikusime, kõlas veel alt kilehäälne "ilusaid unenägusid" ning majaproua pilgutas kelmikalt silma. Keerasin toa ukse seestpoolt lukku.

   Hommikusöök oli nii sürreaalne, et julgesin manustada ainult ühe keedumuna. Kõik asjad laual olid soomekeelsete kirjadega ja ületanud realiseerimistähtaja. Humanitaarabi, mis muud. Ega sedagi palju polnud: mingid krõbinad ja jogurt, paar tükki kahtlast kala ühe purgi põhjas ning võinoaga tükiks surutud kaks kuivanud juustuviilakat, millele oli kaunistuseks juurde pandud paar rohelise sibula lehte ning kooritud pruunikstõmbunud õunaviil. Proua ise ütles, et ta ei hakanud putru tegema, see olevat nii tavaline. Pidin kohvi nina kaudu tassi tagasi purtsatama kui pai perenaine tuli kausikesega, kus oli kaks kaerahelbe küpsist ja kommi (loomulikult Soome oma) ja ütles: "Panen teile natuke komplimente kah!". 

Jooksin üles pakkima. Viisaka inimesena kirjutasin külalisteraamatusse, et oli lõbus ja omapärane ning perenaise lootusrikka hüüde saatel, et ehk viime siit kaasa ikka positiivse sõnumi, jooksime hüsteeriliselt naerdes auto suunas. Maanteele keerates käivitasin raadio. Kõlas alljärgnev kergemuusikapala.