Mõtlesin ümber. Nõuan kevadet! (Naistelehe veebruari kolumn)

Praegu, kui ma seda lugu kirjutan, on kõik Eestimaa nurgad kindlasti täis tüüpe, kes keel suunurgast väljas kuuri all suuski määrivad ja ööpimeduses päevaväsimust trotsides suusamütse tärgeldavad. Liibuvad inimväärikust alandavad kostüümid on kapist välja otsitud ning maratonimaffiale lõivud makstud. Õhus on elektrilaengutena sähvivat ärevust. Neile ei pruugi alljärgnev väga liugumööda olla.

No ja siis on ka üks vähe teistlaadi seltskond. Nemad jooksevad praegu rätsepatöökodasid ja juuksurisalonge kummuli, peavad viimase hetke dieete ja otsivad atraktiivseid partnereid nagu mõnes võikas seltskonnamängus, et siis organiseeritult päälikul kätt pigistada ja vaia otsa löödud kiluvõileibu sisse ahmima tormata. Nendel on minu halast lihtsalt kama kaks, aastaringselt.

Ühesõnaga - enamus on kuskil mujal ja kihelevad nagu sipelgapesa, kuhu karjapoisid rästiku visanud. Ja kuna minul siin midagi huvitavat ei toimu, tahaksingi seekord rääkida ilmast. Nii nagu kombeks on kui seltskonnas piinlik vaikus tekib.

Te mõelge, alles oli kaunis detsember täies hoos, lai lumi maas, jõuluvanad kablutasid ringi, lapsed ehitasid lumememmesid, metsaloomadele viidi leiba ja muu selline värk. Siis kolksatas jaanuar ette ja vaimustus hakkas tasapisi vaibuma. Kuigi kange eestlasena ei andnud ma veel alla. Tõmbasin hommikuti kenasti käpikud kätte, pobisesin, et oh mis karge ilmake ning suundusin reipalt autot ja väravat lume alt välja kaevama. Aga siis läks kerge nöök üle sula mõnitamiseks ja kraadiklaasile ilmusid numbrid, mis muidu enamasti ostukeskustes hullude päevade ajal neoontoonides rippumas. Auto ei käivitunud, toa maksimumtemperatuur oli pluss üksteist ja vannitoas külmusid torud kinni. Viimase hoobina tõmbasid ka sauna torud jäämütsid pähe ja oligi tuju läinud. Lohutusnapsu polnud samuti kellegagi võtta kuna Naabrimees käis ringi, sõõrmeist küüslauguküüned sisse topitud ja oigas, et kui nüüd just võõrutusnähud pole, siis ta vist sureb varsti ära. Ühel kaunil hommikul silmasin üksikut lumehelbekest läbi akna kenasti maa suunas heljumas. Tormasin õue sellise hooga, et nägin ise veel toast kuidas maja seina najalt lumelabida haarasin ning helbekese raevuka hoobiga lennult mõrvasin.

Mul on meeles küll, kuidas kirjutasin teile alles mõned kuud tagasi, et isver-susver kui kenasti meil kõik need aastaajad vahelduvad. Vot praegu mõtlesin ümber. Vähemalt järgmise korrani. Ega mina pole süüdi, et kohev lumi on kõvaks ja tahmaseks muutunud, jõuluvanad asendunud rahvaloendajatega, lumememmedel ninad peast kukkunud ja metsloomad maha lastud.

Tagatipuks algavad mul nagu kellavärk igal aastal 3. veebruari südaöö paiku regulaarsed unenäod mootorrattaga sõitmisest. Naine on muidugi mõnevõrra pahur ja kolgib mu pahatihti üles. Ta ei saavat magada kui ma tundide viisi tatt suunurgast väljas „rrrnnnn, rrrnnnn“ teen. Jõudu kevadeni vastu pidada annab vaid see, et lähen hingeldan aeg-ajalt garaaži tabaluku peale, kuni see lõpuks lahti sulab ja veedan kosutava veerandtunnikese ratta seljas jalgu kõlgutades.

Nii, lähen nüüd plakatit joonistama. Kavatsen Toompeale piketeerima minna, et kevad kuu aega ettepoole tõstetaks.

Seekord annan hoopis ühe mõnusa laenatud raviretsepti. Mina olen tänu Karl Martin Sinijärve imejoogile terve kui purikas. Võtke 200 grammi odavat viskit, pigistage sinna poole sidruni mahl ja lisage supilusikatäis mett. Segage ja tarbige. Vajadusel võib protseduuri korrata. Haigus taandub ja ega tujugi halvemaks muutu.