Need tänapäeva sulnid daamid ikka ei
hellita. Sain hiljuti Naistelehe toimetajalt sissejuhatavaks
küsimuseks päringu, kas ma ka norskan. Olin pigem valmis, et läheme
ehk koos loomaaeda, limpsime pargipingil jäätist ja uurime, mis
kummagi lemmikvärv on alustuseks, aga sedasi – siuhti – kohe
asja kallale! Kuna minu nasaalne lörin õndsas puhkeasendis on
mõõdetav mitte ainult detsibellides vaid ka Richteri skaala järgi,
vastasin ausalt jaatavalt. Juba paari päeva pärast potsatas mu
postkasti teade, et nüüd marss postkonorisse ja võtad sealt
ultramoodsa norskamisvastase seadme ja kontrollid välja, mis värk
on. Mul lõi erutusest rinnus pumba kohe põrisema nagu
pioneeritrummi. Esiteks mind on alati paelunud kõikvõimalikud
testid ja teiseks oleks päris meeldiv vaheldus naiselt öösiti
küünarnukiga mitte ribidesse saada.
Karpi avades tabas mind mõningane
hämmeldusepuhang. Sealt vaatas vastu midagi poksijate hambakaitsme
sarnast. Kuna ma spordist ei tea ööd ega mütsi, olin juba valmis
lehele traati tõmbama, et nad on midagi vist segi ajanud. Lähemal
uurimisel selgus hirmutav fakt, et see siiski nii ei olnud. Kui olin
uljalt kasutusjuhendi lahti löönud, lükkus mu entusiasm aparaati
katsetada mitme päeva jagu edasi. Piidlesin karbikest vaid eemalt ja
kõndisin kauge kaarega mööda.
Eile aga vaatasin peeglisse ja
hurjutasin, et ega ma mingi mömm pole. Vat nüüd võtan ennast
kokku ja teen asja ära. Alustuseks oli vaja vesi keema ajada ja
klamber sinna mingi toika otsas sisse pista. Seejärel tuli ta endale
suhu pista, alalõug ette ajada ja hambad aparaati suruda. Sedasi
pidi imerelv võtma täpselt sinu suu järgi kuju ja ettepoole
venitatud lõug pidi hingamisteed kenasti avama ja sedasi häiriva
lörina välistama. Seisin siis juhtnööre järgides keset elamist
nagu Ita Ever Nukitsamehe filmis. Pere sai habemetäie naerda. Juba
ettevalmistus tegi lõualuu valusaks. Aimasin halba.
Voodisse heites viskasin siis võikad
proteesid endale näkku ja jäin ootama. Sa pühade vahe, kus kiskus
lõua krambitama. Jõllitasin mitu tundi juhmil pilgul lage ja
leidsin end mõttelt, et loomulikult sa ei norska kui sa ei maga.
Korrutades mantrana pakil olnud hoiatust, et asi tahab harjumist,
olin lõpuks siiski uinunud. Ärkasin keset ööd meeletu valu peale
alalõuas. Rebisin pea padja küljest lahti ja lennutasin klambrid
teise toa otsa. Edasi nägin unes painajat, et mu ettepoole venitatud
lõug ei läinudki enam normaalsesse asendisse tagasi.
Ei teagi, kas ma siis norskasin või
mitte, igatahes naiselt ma tol ööl küünarnukiga ribidesse ei
saanud. Arvestades fakti, et see piinariist pole mitte odav ja teda
tuleb nagu hambaharja umbes kuu aja tagant vahetada ning jäädagi
aegade lõpuni igaöiselt kandma, otsustan siiski esialgu norskamise
kasuks. Aga proovige ise järgi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar