Vallasisa vallatused

   Muti on kilulinnas ennast koolitamas ja seoses sellega olen paar päeva täiskohaga lapsevanem. Transpordin enda põnni ja teisi Kantreküla lapsi ja vaatan koduseid töid üle. Eile tegime koos matemaatikat. Oli väga kirglik ajuteritus. Vahepeal käisin mina magamistoas patja röökimas, siis jälle pildus elu õis töövihikuid piki köögipõrandat. Aga nagu me Sangaritega ütleme - peaasi, et saaks pulli ja avarduks silmaring! Õhtul igavlesime  ilma emmeta teleka ees. Kuna mina juba kolmandat päeva mõtisklen, kuhu investeerida pangakontol seisvad viimased 86 senti, siis lõi laps oma rahakoti rauad laiali ja tõi üle tee poest meile jäätist, pulgakommi ja krõpse. Siis kui uneaeg saabus, palus tütar, et kas tohib meie voodisse ronida. Mõtlesin, et varsti on mu lähedus talle nagunii vastik ja piinlikkust tekitav, nii et loomulikult tulgu. Esimese asjana hakkas ta märkimisväärsete detsibellide juures norskama. Varsti keeras ta end voodis risti ning asus jalgadega armutuid hoope andma. Nüüd oli tarvis kindla peale minna. Avasin internetist uinuti - Vseviovi saate. Jõudsin vaid fikseerida: "Tere, armas Vikerraadio kuulaja..." ja kustusin õndsasse unne.

   Kõige jõhkram vanemakohuste juures on hommikune ärkamine. Näiteks täna. Ma olin just unes ajareisil. Valmistusime muistsete saarlastega vaenlase vägesid purustama. Merel käis juba hirmus andmine ja esimesed rüüstajad tormasid laevadelt (millegi pärast põtrade seljas) mandrile. Mina istusin kõrtsus ja küsisin, et mis ma tegema peaksin, et oma õlu välja teenida. Mulle pakuti sahvri valvuri ametit. Järsku helises ühe teise ajaränduri mobla ja torust kostis kiledat sõimu, mis andis teada, et kui härra tänapäeva kohe tagasi ei tule, siis jäetakse ta maha. Kogu selle sulni seiklusfilmi vahele hakkas ühtäkki mul äratus piuksuma. Peale seda kui olin telefoni paar korda maha pillanud, karjusin seda tagurpidi käes hoides igaks juhuks: "Alluu! Alluu!" ja hakkasin üksiti pisitasa meelemõistusele tulema.

Laps oli juba ilusti riides ning kõlgutas hommikuhelbeid nosides diivanil jalgu. Juukseharjamise raames sain veel paar korda küünarnukiga ribidesse. Korjasime naabrite lapsed autosse ja sahistasime kooli suunas. Kohale jõudes olid päkapikud kõik rõõmsad ja rõõsad, mina pilgutasin ainult tihedalt silmi ja püüdsin aru saada, kus ja miks ma olen ning mis nüüd edasi saab. Õnneks tütreke seletas mulle lihtsate sõnadega ära, et staap on Side uulitsal ja võin sinna tagasi minna. Tuleks Muti ometi juba tagasi...

   Kuna 86 sendiga kaugele ei purjeta, siis pole viimastel päevadel poodi asja olnud. Õnneks on hooaja avamisest külmikus erinevaid lihasid. Valmistasingi erikuradi peene gurmeeroa. Saslikutükid ja saiakuubikud oliiviõliga pannile, murulauku ja ketšupit peale ning klaas külma keefiiri kõrvale. Toidab ära küll. Homme peaks palgapäev olema...