Kumm on tühi

Eile oli mul möödunud nädala ainuke vaba päev. No mitte päris vaba. Kolumniga oli kolmeteistkümnes tund käes. Olenemata sellest hirmutavast faktist proovisin ikka veel väheke libistada ja panin koera suureks meelehärmiks tsiklile aku peale. Kui garaaž oli bensiinivingust hall ja koer hääle ära kiljunud, võtsin pooliku pakiveini kätte ja lohistasin end loomepunkrisse. Seal oli esimene tagasilöök - interneedus näitas keskmist sõrme. Jõudsin vaevalt olukorraga leppida kui Sõber kukkus mms-idega Olimar Kallase koomiksi fotosid tulistama. Igatahes hakatuseks oli mu tulemuslikkus vahekorras üks lause ja pool klaasi veini. Lõpuks sain asja sedasi jooksma, et napilt enne külaliste laekumist raali kaane kinni laksata jõudsin. Kallite külalistega nägi tegevuskava ette mu uuele loole backide sisse laulmist ja seejärel mõningast alkoholi kuritarvitamist. Stuudios läks kiiresti. Nii seetõttu, et erinevalt minust oskas mikrofoni ees seisja ka laulda, kui ka sellepärast, et ma olin juba ümmarguses "nõustun kõigega" faasis. Järgnev teleka ees aelemine ja loba ajamine kulgesid ladusalt ja promillipunktid korjati usinasti. Muti vormistas ka oivalise kanaroa, mille retsepti ma homme kindlasti välja uurin. Praegu on onu nimelt kilulinnas kõrgkultuuri evimas ja toksib sissekannet moodsalt nutitelefoni abiga. Igatahes - magasin hommikul magusat pohmaund kui telefon helises ja mul paluti muusika mängima panna. Küsisin vaid hämmeldunult: "Kui palju?" ja sain kõrgendatud toonil kiire briefingu, et vahepeal on otsustatud etenduse proov siiski teha ja miks ma uudistega kursis pole. Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga 10 minuti pärast istusin puldis ja vajutasin nuppu. Õnneks olin ma riides. Üks sügavasse loiku sattunud jalg lirtsus ja käsi, mis jääl libastudes löögi enda peale võttis, valutas eeskujulikult. Suus oli tunda animaalset dekadentsi. Ja siin ma nüüd olen. Solarisest sebitud mullivesi plõksub rahustavalt lauanurgal ja järjekordne teatriime võib sündida.

Published with Blogger-droid v2.0.4