Üleeile õhtul proovisin IT-meest mängida. Ebaõnnestunult otse loomulikult. Öö leidis mind kella kahe paiku kasutamas kõiki teadaolevaid vägisõnu ja juua polnud mul mahti kogu selle sahkerdamise jooksul isegi paari tarviku jagu. Edasi kulus veel mitu tundi voodis peksleva südamega ennast maapõhja needes ning arutledes, et no mis hudooznik ma üldse selline olen, et oma kodulehte vajan. No pole oluline. Uinusin Maltise surematu coveri saatel, kus laps isalt rumalaid küsimusi küsib. Antagu mulle andeks hiti nime unustamise eest. Ärkasin selle peale, et nutsin ohjeldamatult, õnneks unes.
Eilne päev oli nagu uue elu algus. Mul olid plaanid ja uskumatul kombel sai neist kõigist asja. Peale päkapikkude tualettruumi suurpuhastust mu oraalpiirkonnas tippisin rõõmsasti kohvi keetma. Peagi helises toru. Shrek ise. Värske Persil vajavat tutvustamist. Kuigi taamal hakkas süüdimatu tisler naelu palgi sisse taguma, saime informatsiooni linti. Vaese mehe helistuudio vedas välja. Saabus aeg pühenduda põhiväärtustele.
Kakkusin endale kolm numbrit väiksed tunked selga ja nihelesin läbi lävepaku. Ees ootas lai tööpõld. Väliköök vajas koristamist, õlu joomist ja liha suitsetamist. Ma olin valmis väljakutseteks. Justkui noor hirv kevade esimest oblikat nähes, tormasin õuele. Meie pühadusekants oli täis laiakslitsutud pappkaste ja penoplasti ribasid. Tuli käärida käised üles. Või siis mitte. Külm ju.
Üritus võis kõrvaseisjale paista kui küla jaaniõhtu. Tassisin ehitusprahti justkui Suur Tõll kapsapäid supi jaoks. Vahepeal hingeldasin taburetil ja valasin tarvikukese lipsu taha. Aeg-ajalt röögatasin kiledal tämbril ning tormasin suitsuahju suunas. Lõpuks saabus hetk, kus kõik oli korras nagu Rootsis või midagi sellist. Kohe kostus värava taga häirivat kliimaseadme jõrinat. Naabrimees laekus. Kavalpea vist passis nurga taga, et tööd ei peaks tegema. Igatahes aimates ees ootavat kaunist õhtut, tormas sõdalane hirmuäratava kiirusega tuppa ning naases hetke pärast võtudressis ja kass Basilio naeratus näos. Mina vormistasin klassikalist saslikut, mille eelmisel päeval marineeruma olin visanud. Juba esimese varda kohtumisel hõõguvate sütega hakkasid kõigi kohalviibijate süljenäärmed turboreziimiga tööle. Talv oli olnud pikk ja rusuv. Kui tuvastasime, et laualt on puudu ainult leib, tõstis Naabrimees oma suitsusardelli mõõtu nimetissõrme ja ütles, et päästab olukorra. Kelmikalt kepseldes kadus ta oma onni. Peagi kostus sealt suunast ülijoviaalne "aijuhhainii!" ja härra paterdas tagasi mitte ainult leiva vaid ka hapukurkide ja härmas viinaga. Lõi nuia lauale ja ütles uhkelt: "Vot sedasi!". Tiim jagas sõnatult ülesanded. Kurgid muutusid sektoriteks, pitsid tekkisid lauale.
Istusime kamina ees lõbusalt heietades hiliste öötundideni. Lepime kokku - hooaeg on ametlikult avatud!
Suitsuahjus valmis siis üks kana, mille panin 3-4 minutiks hästi soolasesse vette keema enne. Sealiha küljetükk vedeles 24 tundi soolvees enne ahju jõudmist. Ja saslik sai vanakooli oma. Selle retsept on kuskil siin blogis juba kindlasti olemas. Kaunite reportaažideni väliköögist!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar