Mõtlesin, et kui ma nüüd kah mulku lahti ei löö ja niisama siia ei kirjutada, siis olen järjekordse vale ja vassimisega maha saanud. Viimaste perfektse ja filigraanse tehnika valdamise olen aga juba ammu teile ära tõestanud. Vähemasti on nüüd elustiiliklubi Podagra tuule tiibadesse saanud ja edasi saab ainult hullemaks minna. Õllelembid juba teavad, kuhu koguneda ja tükeldatud loomi väisab kilodeviisi kuuma grilliresti. Erinevad mehepojad, kes pilli mängida oskavad, käivad kah regulaarselt müra tegemas ja kõrtsmiku tulusid kärpimas. Seega - idüll missugune!
Kogu selle tüüne äraolemise varjus hiilisin täna saatanlikult naeratades puhvetist varakult minema ja liuglesin graatsiliselt turu suunas. Kui kauniks pärastlõunaks on kogu su küte paar hommikul põske visatud võileiba, siis tahaks terve lehma ja vaadi õlut muidugi kaenlasse haarata. Õnneks viskas kogenud kavaler aga pilgu tengelpunga ja taltus suhteliselt kiiresti. Meenus tõsiasi, et autoga sai ju remondimehe juures käidud. Too on aga igavene külakurnaja. Küsis ilusti, et palju mul raha on. Ma siis ausa inimesena andsingi ülevaate. Tema vastu, et no vat kui tore, nii palju võtangi ja siis võid jälle natuke edasi sõita.
Seisin siis alalõuga väristades turuväravas ja lahterdasin veeringuid kahte osasse. Esimene oli õlle jaoks. Selle jaoks peab jaguma! Ülejäänu pigistasin pihku ja hakkasin ennast ettevaatlikult mööda letiääri lohistama. Ihulihunik erutus mind nähes silmnähtavalt. "Mida läheb? Lammas, veis, härjapõlvlane?" Vangutasin pead ja lõin peopesa lahti. Õhku kerkis pahaendeline vaikus nagu siis kui keegi vanaema juubelil Suveniiri vinüülilt pintsakusiiluga kogemata nõela minema rebib. Kehitasin häbelikult õlgu ja väikese matemaatikavöökšopi järel olin kilekotiga mõned seajalad kaasa saanud.
No kui säästukas, siis säästukas. Ei morjendu ma nii lihtsalt midagi. Autos veel törts kütust oli. Sestap astusin nelja jalaga pedaalile ja suundusin kaubandusvõrku. Napi euro eest odrakruubid ja pakk piima soetatud. Tühja sellest, et müüja pidi seibideks peenestatud rahakogust korduvalt üle lugema. Kummardasin viisakalt poolekilomeetrisele ning pahaendeliselt susisevale sabale kassa juures ja lahkusin hõlmade lehvides.
Nüüd ongi esimene tarvik avatud ja road podisemas. Mida öelda teile, kulla nublud kokkuvõtteks? Rikkalikult süüa on hirmtore, seda saab teha Podagras. Kui aga teinekord sitt ventilaatoris on, veab leidlik põhjamaalane ikka välja. Suurusjärk 4-5 euro eest saab issi paar sibula, küsla, loorberi, vürtsi ning soola ja pipraga maitsestet vees keedetud jalga õlle kõrvale nosimiseks. Ja pere saab ahjus hautatud seajalgu kruubipudruga. Viimasega siis sedasi, et 250 ml kruupe, liiter-poolteist piima, pipart-soola kah ja siis veel sibulat küsla pannilt läbi ja sekka. Seajalad uputad selle jama sisse ära ja siis 3ks tunniks 175 kraadi juures ahju. Jääme ellu! Jõulud, see on andmise aeg. Ma annan teile siis selle väikese reportaaži :)
Võrdlus "Õhku kerkis pahaendeline vaikus nagu siis kui keegi vanaema juubelil Suveniiri vinüülilt pintsakusiiluga kogemata nõela minema rebib." ajab mind juba kolmandal järjestikusel lugemisel naerma. Peaksin vist mõne tuntud riigikoguja eeskujul võtma 10, vähemalt 5 minutit vaheaega, muidu suren (naeru)krampidesse, endal selle aasta seajalad veel kepsutamata ning 5 kapsahautist ühe sügistalve kohta on ka häbematult vähe.
VastaKustutaMu vanaema oli küll Suveniiri-eelse ajajärgu (tahtsin öelda mees) naine, ta koolivend ja suur iidol muusikas oli Artur Rinne. Aga too võrdlus laienen ilmselt ka lintmaki-, kasseti-, siidii- ja i-asjade vanaemadele. Isegi, kui nad pole veel vanaemaks saanud.
Mis mõttes keegi paneb minu jõulupeo muusika lihtsalt seisma?! :)
Alati on rõõm saada tagasisidet. Artur Rinnega on igal eestlasel oma side olemas. Või vähemalt plaaster . Päikest! :)
VastaKustuta