Teate, ma pole suurem asi teleka vaataja, ütlen ausalt. Maru populaarne oleks nüüd jätkata krampis kannikatega ja kriipssuuga mingit jahumist teemal „küll ma olen hõivatud, televisioon üldse on madalaim meelelahutusvorm ja vabal ajal tuleks oma sisemisel Vilsandil sisemist puulusikat voolida“, aga ei. See oleks sulavale ja viimast jagub meie ümber niigi rohkem kui suvalisi seemneid näljase hamstri põskedesse. Tegelikult olen ma lihtsalt laisk ja mugav. Pahatihti ei leia ma esimese silmapööritusega telekapulti üles ja otsimise asemel panen hoopis muusika üürgama. Või siis olen külmikust kõik hea-parema köögilauale tassinud ja diivani juurde ümberkantimine tunduks logistilise suurvormina. Ükskord juhtus ka sedasi, et kass ronis mulle teleka ees kõhu peale nii, et nägin vaid nina ees elegantselt metronomina võnklevat sabaotsa. Kõutsi minema ajamise asemel tundus mugavam teha kiire uinak Simpsonite multikat taustaks kuulates. Muide, kas teie juba teate, et „auh“ on uus „mjäu“? Ah, see selleks.
Novot. Igatahes tundub, et minu uje ja leigevõitu suhtumine seinal rippuvasse kirevasse LED-platesse on tekitanud järjekordse täiesti arvestatava karmavõla. Suhteliselt Jack Sparrow-lik nädalavahetus üle elatud, tuli kellelgi pöörane mõte kinno minna. Midagi koledat ei juhtunudki! “See ei tähenda head!“ jooksis mõte külma jutina kuklast otse mu vasaku jala suurde varbasse ja plahvatas seal. Kiljatasin nagu mammi, kellel Seppäläs poole vuplisse ronimise pealt proovikabiini kardin eest ära rabatakse. Nüüd tuli lihtsalt oodata, mida päev toob.
Õhtu hilisemas faasis potsatasin jõuetult diivanile ja hakkasin hajameelselt võileibu rinnalt suhu lükkama. Ühtäkki käis pahaendeline plõks ja vastassein hakkas erinevates värvides värelema. Mu südamedaam oli äratanud koletise. Lebasin abituna nagu Gulliver lilliputtide maal ja vaatasin õudusega kuidas mööda ekraani hakkasid uiskudel lohisema paksud litterkostüümides mehed vaheldumisi aknaklaasi purustavaid sagedusi tekitavate noorukitega, kes oma hõikumise vahepeal ohjeldamatult nutsid. Tundsin, et kuskil mu kõrvade vahel on pesa teinud Hagar Hirmus, kes ogalise nuiaga keset hallollust taob ja täiest kõrist karjub: „Pühapäev on, sa armetu loom!“ Igal muul päeval võib juhtuda, et sul läheb teleka ees halvasti, tõenäoliselt see nii ongi. Aga pühapäeva õhtu kõrval on see ikkagi nagu Evelin Ilvese rulluisu klõbin Tapa raudteesõlme perroonil siseneva kütuserongi taustal.
Värskelt laekunud teadmise toel tunnistasin tugevama võitu ja kadusin susside vilinal lapse tuppa ilmast rääkima. Õhtul särgist väljudes leidsin põuest veel pool vorstileiba. Mis ma oskan soovitada – vaadake ikka telekat. Enne lihtsalt mõelge, kas te midagi olulisemat unustanud pole teha ja siis kontrollige kalendrit ja telekava. Mis ei tapa, teeb tugevamaks.
Peale koduõues hooaja otste kokkutõmbamist läks kõht tühjaks. Sai tehtud klassikalist sööki väikeste knihvidega. Kartulipuder tuli porgandi abiga ja ainult nuiaga tagudes. Piim ja või ikka juurde, teadagi. Soola kah muidugi. Kotletid tulid kilost veisehakklihast ja segusse visati 5 piimas leotatud saiaviilu, 2 muna, üks suurem hakitud sibul, 2-3 peeneks hakitud küslaküünt, 3tl inglise sinepit, 3spl BBQ Ketucky Whiski kastet, meresoola ja purustatud pipart. Kastme jaoks kuumutasin õli ja või sees 3-4 salveilehte ja võtsin need siis välja. Asemele läksid sibularibad, törts hiljem 2 hakitud küslaküünt ja veel hiljem peotäis hakitud peterselli. Siis kohe varsti otsa pakk kohvikoort, natuke päikesekuivade tomatite ketšupit ja pool sinihallitusjuustu sektorit. Kogu kraam tuli veel kokku keeta ja pipra-soolaga maitsestada. Valmis!
Tegelt oli kuskil pilt kah, aga ei leia praegu :D
Minu kartulipudrutrikk on juurseller nii neljandiku ulatuses. Arenenud sööjatele võib teha pudru ka ainult juursellerist ja võist tibakese muskaadiga.
VastaKustutaJätab selle mõtte meelde!
VastaKustuta