Pätsimätsija

    Kõlgutasin täna diivanil jalgu ja haudusin plaani, kuidas kümme korda kuulsamaks saada. Tunnid möödusid. Elmo Nüganeni mobla numbrit polnud ja kõht hakkas kurjakuulutavalt jõbisema. Hüppasin tagajalgadele, et külmiku suunas uisutada. Peale paari jõulist tõuget käis tume müts. Sellele järgnes heli, mis meenutas solvunud smurfi, kellele nööpnõel tagumikku torgatakse ja hetk hiljem nägin silmanurgast mingit karvast kera terrassiukse suunas vihisemas. Veel üks mütsatus. Vastu klaasi paiskunud kera venitas ennast minu kassiks, raputas pahaendeliselt saba ja võnkus oma olematut perset õõtsutades magamistoa suunas. Väristasin hirmujudinates õlgu, sest polnud välistatud võimalus, et mu patja karistuseks liivakastina kasutatakse.

    Tähtsam oli siiski esmalt üks lihavõileib vormistada. Ma nimelt asendasin diktaatorlikult kõik rõveroosad potentsiprobleemiga ponisid meenutavad keeduvorstid oma hautatud kaelakarbonaadi viilakate vastu. Tead, paned ikka sinepi sepikule, liha peale ja haukad tubli ampsu! Paar sekundit liiga hilja meenus muidugi, et tegu oli sõbra tehtud mõrtsuksinepiga ja esimesi alukatesse imbuvaid tilku enam kinni pidada ei õnnestunudki. Silmadesse oleks nagu väävelhapet valatud ja siis traatharjaga paar korda üle lükatud. Sellises olukorras pakub märgatavat kergendust kui kasutada võimalust rusikaga vastu lauda virutada. Pisut pingelisemaks võib joonistuda tagasihoidlik jõu- ja ilunumber kui kämpba alla satub taldrik lapse hommikuse pudru jäägiga.

    Eks vahvaimgi kalevipoeg astu lakast vahest vasaku viisuga välja. Kui härrade IQ juhtub olema suurem kui  kükloobi silmade arv, siis poeb ta kohe muidugi teki alla tagasi. Minu oma, nii suur kui ta oli, oli juhtumisi mullikilesse pakitud ja SmartPostiga Puhja vallamajja uusaastasimmanit üles kirjutama saadetud. Sestap kohe kui põlved peale "mustard affair"-i jälle lukustada suutsid, lõin näpu püsti ja otsustasin üle pika aja kokkama hakata. 

    Jõudsin turule. Selgus, et pool linna on õhtuni elektrist ilma jäetud. Kogesin nutumüüri ääres seistes väga apokalüptilist jõudehetke. Majad olid pimedad, üürgasid mõned sireenid ja piiksusid erinevad patareidel  töötavad uste turva-alarmid. Kõigil oli kuhugile kiire. Õnneks oli mul pisut sularaha ja sain hämaras turusaalis ihulihunikult natuke hakkliha nõutada. Kodupoe juures oleks nagu tasuta Paris Hiltonit näidatud. Seal oli nimelt vool majas. Parkla oli autodest hullemini pungil kui mänguasjade pood 24. detsembri õhtul. Inimesed ronisid üksteisest üle ja kõik poe kassad huugasid. 

    Algas operatsioon "kartuli-hakkliharull". Koduköögis läks muidugi jätkuvalt kõik õkva obinitsa. Kõigepealt selgus, et polnud muna. Tippisin poodi, ronisin üle inimeste, tõin ära. Siis avastasin, et kartulitärklist vähem kui tarvis. Jälle poodi, üle inimeste, tõin ära. Lõppeks hakkasin kraami ahju jaoks valmis kuhjama - küpsetuspaberit netu! Ikka poodi, üle inimeste ja tagasi. Keedukartulitainas jäi kõikjale kinni. Olin  sellega üleni koos ja tundus tõelise mustkunstitrikina, et ahju viskamiseks kah veel miskit jätkus. Pere oli õnneks soorituse ajal kodust ära. Mu segane buldog oli igatahes sajatustelaviini eest esikusse varjule pugenud.

    Daamid saabusid just toidu valmimise ajaks. Varisesin nuttes põrandale ja palusin kergemat karistust kui söök ahjust otse prügikasti visata tuleb. Aga nad armastavad mind ikka meeletult. Kiitsid nii, et kurk kähe ja sõid taldrikud ilusti tühjaks. Siit ka julgus oma "vasaku jala kolmapäeva" pearoog eetrisse lüüa.

Ma ei hakka teile valetama, et mõtlesin retsepti ise välja. See on pärit siit. Andsin talle lihtsalt oma myrakaliku puute ;)