Neljapäev on kalapäev, teadagi

    Magasin eile öösel teatud kriisiolukorra tõttu väga rahutult. Lapsega oli kah kõvasti seletamist. Õigupoolest ei tahtnud uni tagasi tulla enne kui olin suu pealt pudeli šampat sisse valanud ja pliidi ees paar suitsu sinna otsa teinud. Unenägudest siinkohal üldse ei räägiks. 

    Ärkasin klassikalises olukorras, kus urineerimine on üheaegselt nii möödapääsmatu kui ka ilmvõimatu. Kass oli järjekordselt valinud kõige valema koha magamiseks ja lendas koos tekiga vastu öökappi. Vaatas mind jälle põlglikult üle õla ja tippis oma järjekordset kuritegu sooritama. Kuna ma hoian oma nõrga närvikava tõttu telefoni enamasti hääletu peal, oli hulganisti sõnumeid, meile ja vastamata kõnesid vaja kiirelt ära siluda. Nii, et kuupäevade ja päevadega oli mahti end kurssi viia alles siis, kui olin hommikumantlis külmikuni vaarunud ja jaheda keefiriga pervovuntsid näkku joonistanud.

    Niisiis - neljapäev. Üksiti vanemate pulma-aastapäev. Kas kõigepealt valida perele päevaroog või helistada ja õnne soovida? Valisin läbi terrassiukse koera õrritamise. Selleks tuleb võtta jupp viinerit ja sellega hajameelselt vastu klaasi koputada.

    Lõpuks hakkas väljas hämaraks minema. Vaatsin kõigepealt üle oma likviidsuse. Pappi oli sama palju kui Põhja-Koreas demokraatiat. Käisin juba üle lapse toa ukse hiilimas, et huvitav, kas elu õieke nokiks ära, et õhtul üks jänes puuris vähem on. Õnneks sundis pisike patsifismialge veel korra külmiku pahupidi pöörama. Ja sealt siis alljärgnev:

    Ausõna, ma annan endale aru, et iga kuradi keedukartulit pole mõtet netti kõigile vahtimiseks lohistada, aga saate aru - kogu toormaterjal oli mul jõude olemas! See on puhas rõõmu jagamine. Tuli ainult lapse hoiupõrsas puruks lüüa ja poest sosku juurde tuua :)