Kaunitel keskkooliaegadel kui habe veel ei kasvanud ja kaalu oli praegusest poole vähem, tuli ärgata igal hommikul poole kuuest, lonkida 3 kilomeetrit raudteejaama, tunnike rongis loksuda ja siis veel mõned kilomeetrid koolini jalutada. Takkajärgi ei saa kohe kuidagi aru, kust see jõud võeti. Kergesti kohanev noor organism õppis muidugi ära laitmatu oskuse igal võimalikul hetkel pisut puhata. Sestap andku kulla pensionärid mulle andeks, aga minult nad kuigi tihti istekoha pakkumisi ei saanud. Nii kui tagumik termantiini puudutas, nii luuk kinni langes ja imelikul kombel õiges peatuses jälle avanes.
Kogu see koonduslaagrit meenutav reziim on aga sedavõrd tugeva templi jätnud, et minu varajaseks äratuseks ei piisa isegi kaitseväe duhavoide orkestri jalutsisse kutsumiseks. Võite ka sada kohvipuru järanud pärdikut selle kõige taustaks taldrikuid kaasa taguma panna. Mu sisemine mina näitab teile keelt ja palub mul lahkesti külge keerata. Ja kui ma lõpuks mingi ime läbi (olgem ausad – tualetis tuleb ju vahest käia) ennast siiski püsti saan, siis mingil juhul ei tähenda see ärkamist. Ma võin oma esimesi hommikusi askeldusi vormistades tegelikult südamerahus öist unenägu edasi vaadata. Ja kui keegi midagi küsib, panen selle „pausi peale“ ja vastan tavalisest kaks oktaavi madalamalt mõne seni veel avastamata suguharu keelse hüüdlausega.
Igatahes on mu kallis abikaasa saanud aru, et enne kella kümmet hommikul minuga luurele minna pole mõtet ja siis kah võibolla ainult kurtide, pimedate ja unerohtu nosinud vaenlaste vastu. Kuna minu poolest olekski meie lapsuke ilma hariduseta jäänud, võttis Muti need tüütud hommikused ärkamised enda peale. Ent vahepeal on tagasilööke. Nagu näiteks täna hommikul. Vaadake, kuna finantsvallas olen ma sama edukas kui purjus poni tšello mängimises, siis evib meie pere suhteliselt hõreda mootoriga tanki. Ja kui ilmataat käru keerab ja õues olemise krõbedamaks teeb, tuleb hirmsat moodi võimelda enne kui massin toru suvatseb tõsta. Kogu selle karmavõla tõttu olin lubanud ennast hommikul koos teiste elukatega üles ajada ja hädavajalikule transpordivahendile elu sisse puhuda.
Kõigepealt kuulsin läbi une surinat ja mingit vokaalinstrumentaalpala. Ajus käivitati kohe muusikaline värvifilm peegelkerade ja vilkuvate prožektoritega diskoteegist, kus poolpaljad iludused ennast šeikisid. Mõned minutid tantsisin kaasa, enne kui mõistsin, et tegu Muti mobiili äratusega. Edasi pidin mõnda aega võitlema nähtamatu ja ilmselgelt ebatervislike eluviisidega Üle Linna Vintskiga, kes enda lõbustamiseks mulle selga oli istunud ega lasknud mul end istuli ajada. Kui ma lõpuks kargu alla sain ja tagurpidi jalga aetud dressides mööda elamist last otsisin, selgus, et tema uni oli veel magusam kui minu oma. Muti andis teada, et tüdruku pooltund on möödunud kinniste silmadega väites, et ta riietub teki all. Proovisin lapse äratamaiseks erinevaid ähvardusi ja meelitusi kuid lõin lõpuks käega ja läksin autot käivitama. Väljas oli pime, külm ja vastik. Kogu see enda kooliaeg tuli jälle meelde ja väristasin jälestusega õlgu. Tuppa naastes olin end nii palju üles kruvinud, et paugutasin juba uksi ja kippusin ikka veel „riietuva“ lapsega vähe kõrgendatud toonil suhtlema. Muti soovitas mul hellalt silmade pööritamise lõpetada ja need köögilaual ootavale pudrule fokusseerida kui ma ei soovi, et paar tursket sanitari eriti pikkade käistega särgiga sisse astuksid.
Kui ma sedasi vaikselt lobi lipsu taha lükkasin, küsisin abikaasalt retooriliselt, et miks me küll siin Eestis üldse elame, kas näiteks Itaalias mõnd mahajäetud veiniistandust ei leia siis või. Muti vastas: „Sellepärast elame, et siin on kõik kõige parem.“ Ja teate, minu pärast pandagu Ansipile kasvõi ilutulestiku rakett tagumikku ja õpetatagu joodeldades kõne pidamine selgeks – nii veenev ta olla ei suudaks. Mulle igatahes piisas. Kui mul ainult hommikuti rahus magada lastaks.
Üks pildita toidumõte: ärge sööge neid rõvedaid roosasid keeduvorste. Ostke turult korralik kaelakarbonaad ja visake see koos loorberi, soola, vürtsi- ja pipraterade, küslaküünte ja koorimata sibulaga potti tasasele tulele mõneks tunniks keema. Saate kordades parema võileiva katja.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar