Kes minevikku ei mäleta... ehk Nipiraamatu kolumn :)

   Räägitakse, et kultuuripärandi aasta on käimas. Ega ma päris täpselt aru saa, mida see endast kujutab. Keegi pole ise seletama tulnud ja endal pole nagu huvi samuti üleliia palju olnud. Osaliselt arvatavasti sellepärast, et kui sa elad ikka folgilinnas Viljandis, siis saad keskmisest kodanikust suurema annuse kannelde ja torupillidega sahmivaid mulgipudruste põskedega takukerasid. Viimastel aastatel olememe me eriti tugevalt hakanud tähelepanu pöörama oma juurtele ja traditsioonidele. Iseenesest pole selles ju midagi halba. Selleks, et mõista, kuidas, miks ja millised me praegu oleme, tuleb teada põhjuseid ja olusid, mis selle taga olid. See on okei. Mind on lihtsalt alati hirmutanud asjad, mida on korraga liiga palju. Noh, et seisad nagu tammi ees ja mõtled, et selle taga on meile kõigile kasulik ning vajalik vesi. Kui see tamm peaks aga nüüd purunema, siis soovid, et oleksid sellel hetkel kuskil kuivemas kohas olnud.

   Siis kui meie presidendipaar esmakordselt endale mulgi kuued ja tanud pingviinide paraadi ajaks selga tõmbas, ei osanud ma veel karta, et sündimas on uus popkultuur, mis hakkab elama täiesti omaette elu, millel pole esialgse boheemlikult armsa PR-ideega enam mingit pistmist. Kogu see folgi, etno, pärimuse, öko ja laulupidutsemise laviin muutub justkui ainuõigeks ja ainsaks valikuks. Kuulen kogu aeg sädistamisi stiilis: „Kas teie ansamblis parmupilli polegi? Siis see on ju rõve kommerts! Ja üldse tuleks mängida häälestamata pilliga ja kuuepromillises joobes nagu see kurt vanamees seal vaharullil!“ või: „Meie sööme ainult iseküpsetatud leiba! See küll maitseb nagu muld, aga mõtle kui ikka ise rukki kividega jahuks hõõrud ja pisaratega pimedas rehetares kerkima paned... “. Mul on juba tõepoolest peaaegu häbi, et mu garderoobis pole siiani seda lollakat rahvusvärvides murumütsi ja rahvusliku mustriga kummikuid. Või et ma rahvatantsutrennis käimise asemel eelistan kodus sauna kütta.

   Istun siin juba ette hirmust värisedes, et milliseid sõimukirju ma peale selle loo ilmumist tugevate rahvustunnetega viisuseppadelt saan ja mõtlen, et kas poleks maru kui näiteks kaitseminister leiutaks, et võiksime vaenlase vastu hoopis hangude ja vikatitega minna. Kusjuures võiduvõimalus oleks täiesti reaalne, ründajad sureksid naeru kätte. Üle aasade kostaks ainult kõõksumist, mis oleks pikitud plõksatustega, mida teevad peas lõhkevad veresooned. Ja meie võtaks pärast kõik käest kinni ja lohistaks nullemotsiooniga nägudega ühe kivikasuka.

   Kokkuvõtteks - Eesti poliitikud ja meediaikoonid ei tohiks meie kultuuripärandist teha oma lollide vigade ja vaimunõtruse pealt tähelepanu kõrvale juhtimiseks halva maiguga karnevali. Ja sellise arutu üledoseerimise ja afišeerimisega saavutate lõpuks selle, et ajalugu ise ei huvita enam kedagi. Ja veel - tegelikult on ju kuskil ka see päris elu, mis tahab tagasi rööbastele seadmist. Seda ei saa suhtumisega: „Aga omal ajal käidi kolm talve koolis!“.

Minu kadunud vanaema oli esimese vabariigi aegne proua. Ta tavatses rääkida kuidas siis olid munakivitänavad nii puhtad, et võis kapronsukkades seal kõndida. Üheks temapoolseks panuseks kultuuripärandisse oli näiteks maailma parim rullbiskviit. Ja seekordse loo kontekstis siis: 4 õnneliku kana muna, 2dl, roosuhkrut, 1tl küpsetuspulbrit, 1dl ökonisujahu, 1dl kartulijahu ja purk moosi looduslikult väetatud oma aia marjadest. Ahi 200 kraadini, munad vahtu ja muu mudru hulka ja siis küpsetuspaberile laiali ja 8-10 minutiks ahju. Lauale uus küpsetuspaber ootele ja pruun suhkur sinna laiali puistata. Siis kummutad valmis põhja sinna peale, määrid moosiga kokku ja keerad küpsetuspaberi abil rulli. Las jahtub ära ja võibki põske pista. Alleaa.