Pororalli

    Tähendab, tekkis soodne olukord õkvalt niisama siia miskit toksida. Päike särab taevas nagu keskmine geiparaadi patsient ja esimene kuldnukk pasandas ujedalt just Naabrimehe terrassi käsipuu täis. Nagunii saab vastava süüdistuse hiljem hoopis mu arulage buldog. Aga kellele tal kaevata. Käisin tiiru turul ja viskasin mitme sea jagu kõrvasid potti hauduma. Loomulikult säärase maiuse kallale kogenud kavaler ilma tarvikuteta ei asu. Sestap avangi nüüd kogu selle toreduse keskel neist esimese ja naeratan nagu binokliga kiilaspea naiste plääzi kõrkjapuhmas. On aeg juhtunut meenutada...

    Kõik sai alguse sellest, et ükspäev sain telefonikõne sõbralt, kes oli mingilt saami nõialt impulsiivostuna soetanud igaks juhuks pool põhjapõtra. Ilm kiskus aga vägisi sulale ja oli oht, et puukuuris resideeruvale rümbale tahab uuesti elu sisse tulla. Igatahes inises õnnetu laristaja niikaua mulle kõrva kuni käega lõin ja kapist pesu vahelt kirsturaha fondist mitu eurot välja sikutasin. Hetk hiljem seisin juba nõutult keset õue, käes kilekott külmunud põhjapõdra ribiga, mida õuekoer salamisi alt äärest näksida püüdis.

    Tegelikult seisis see elajas mul päris pikalt sügavkülmas kuni eelmisel nädalalõpul ta seltskondlikult ära menetleda võtsin. Retsepti, mille modifikatsiooni käiku lasin, sain oma kirjasõbralt Metsavanalt. See allpool. Koos sulatamisega oli kulinaarne rännak kolme päeva pikkune. Eino roog tuli imehea ja kõik sinna juurde samuti. Mul olid vanemad külas. Nemad on väga konservatiivsed vanakooli toitujad. Keedukartul, jahukaste ja kotlett. Maitseainetest ainult pipar ja sool. See on nende kreedo. Lasin neil lahkelt ette tõsta ja olin valmis oskarivääriliseks pilkude ja valitud lausete laviiniks. Aga suur oli mu üllatus kui liuad tilgatumaks kühveldati. Isa oli vähe pikema vinnaga ja üritas poole ajast pilguga oma taldrikut tühjenema sundida. Lõpuks andis temagi järgi ning läks vana head nuga-kahvel-hambad marsruuti pidi. Olen sunnitud ääremärkusena lisama, et poro maitses nagu lammas, sesmõttes poleks sellel saami nõial hädasti vaja olnud seal hangede vahel väitsaga vehkida. Aga võibolla oli tal mingi ohverdav veristamine enivei kuugelkälendäris sees.

   Mina igatahes olin nii lahe mees, et vajutasin järgmisel päeval inertsist veel rammusa šnitsliõhtu perele letti. Selle peale tegi minu vasakus labajalas resideeruv podagra keset ööd ühe silma lahti ja hakkas õrnalt koputama, et kas ma ei tahaks vahepeal vähe heina näksida. Kirjutasin ettepanekule pikemalt mõtlemata alla. Hommikuks oli labajalas vaikus majas ja minul seisis ees elu hirmus katsumus - tuli minna sünnilinna koolilastega kohtuma ja oma laasteraamatust rääkima. Terve tee vibreerisin hammastega roolist kinni hoides. Poolel teel sai õnneks selgeks, et tegemist polnud elementaarse paanikaga vaid auto soojendus oli saba andnud. Kohalikku raamatukokku laekudes olin igatahes sedavõrd liimist lahti, et lasin endale ilma suhkruta kibuvitsateed pakkuda. Ja käisin toaletis aeg-ajalt silmi kõvasti kinni pigistades kümneni lugemas. Olen üsna kindel, et kui lõpuks kell helises, siis lasin tilga püksi. Seejärel lajatasin endale labakätega vastu põski, manasin näole lennartmeri naeratuse ja sisenesin põrgukatlasse. Tegelikult läks kõik maru toredalt. Kui olin esimeste kokutustega lapsed naerma saanud ja jää purustanud, jätkus lobisemist terveks tunniks.

   Oi, mis ma jauran, seakõrvad on vahepeal ennast ise maitsvaks istunud ja uus tarvik ootab avamist. Kõik marss tööle tagasi!

Põdraribi läks kõigepealt üheks ööks marinaadi. Selline klassikaline keedukas, kus vees suhkur, sool, äädikas, sibul, pipra- ja vürtsiterad ning loorber. Teisel päeval siis ahjupotis pruunistasin/kuumutasin sellise kraami: või, pekikuubikud, roheline sibul, küsla, sidruniviilud, mesi, sinep, kaneel, nelk, estragon, porgand, viie pipra segu. Peale läks klaasike punaveini ja ülejäänud puljongit ning marinaadist välja võetud ja rätiga kuivatatud ribid sinna sisse. No ja siis podisema. Ise aga salati kallale. Salatisse läks kapsas (panin tavalise, võinuks olla punane), sibulaviilud, valged leiges vees leotatud rosinad, lusikatäis riivitud ingverit, punaveiniäädikat, õli, sinepisorts, paar tükeldatud pirni ja äkki oli veel midagi. Ei meenu. No see kah tõmblema ja kartul pudru tarvis keema. Lõpuks kõik lauale. Ahjaa - keeduleemele surts sojat juurde ja oivaline kaste kah kohe võtta.