Vaese mehe mahlakask

   Tähendab, siuke värk, et haigus tahtis eile uksele koputada. Ma nagu läksin täiega närvi, onja. Kulgesin  nagu afektiseisundis tõupull kodupoe suunas. Sinijärve kokteili ju tarvis teha sellisel puhul. Kõrvaltkaejatel võis olla nalja nabaauguni. Side uulits nimelt on totaalne jääväli, ja skaudi ausõna - vabsee mitte ühe tasapinnalinne. Ikka nagu rulatrosside mänguväljak. No ja kui pea 8-puudane tatti luristav monstrum üritab abitult miraažina tunduva asfaldi suunas šeikida... Lepime kokku, et iga 3 sammu järel kehastasin kuskil maa ja taeva vahel ülielusuuruses meritähte. 

   Ühel kaunil hetkel peale tülikat kemplemist gravitatsiooniga klammerdusin igatahes hella naeratuse saatel odava viskipudeli külge. Poe turva piidles mind eemalt mitte just üleliia "paneme sajaga sõpsi" pilguga. Silmadepööritamise etüüdi võttis soravalt üle muidugi kassapidaja kui ta mu kahest sidrunist ja viskipudelist koosnevat picassolikku falloseinstallatsiooni lindil endale liginemas nägi. Hajutasin ta tähelepanu lihtlabase hädavalega: "Proua, te näete erakordselt hea välja!", millele lisasin peale pisut liiga intensiivset ja kõrvukraapivat kõkutamist teiselt poolt kassaaparaati: "Ma võtaksin nüüd selle tagastusraha ja läheksin koju hingeldama..." 

   Peale esimest kokteili otsustasin ohkimise asemel endale tegevust leida. Kapis oli hunnik erinevaid toidujääke, mis hunnikusse tõstetuna skandeerisid, et neist peaks ühe tummise pitsa vormistama. No vai not, kuulsin end mõtlevat.  Veerand tundi hiljem olin koos paari ümbritseva köögiruutmeetriga mingi rämeda tainalaadse ollusega koos ja kuulsin end ütlemas juba hoopis sõnaraamatujagu vandesõnu. Õnneks lõikas Muti mu selle löga küljest lahti ja hõõrus abivalmilt pitsapõhja ise pannile. Ma jõin vahepeal teise kokteili ja katsin pinna hea-paremaga. 

   Vaevalt suutsin kraami ahju visata kui uks paiskus vallale ja sisse veeres sõber, kelle elukaaslane oli hooletult üksi koju istuma unustanud. Kuulsin vasaku kõrvaga kolksu, mis meenutas heli, mis tekib liitrise rummi kokkupuutel köögi tööpinnaga. Peale mõningast fokusseerimist tõdesin - ma polnud eksinud.

   Vahepealset ma täpsemalt ei kirjelda. Igatahes olid asjasse segatud ALO-TV ja liiga madalad taburetid. Kui otsustasin ükshetk kikivarvul tuttu tippida, tuvastasin eest magava Muti, kelle otsas istusid minu plika ja tema sõbrants ja vahtisid punnissilmil mingit kolefilmi. Ikkagi vaheaeg või nii. Mulle tehti selgeks, et võin rahulikult mujal aega parajaks teha, nemad tahavad asja lõpuni vaadata. Ärkasin hommikul poole viie ajal külmast värisedes elutoa diivanil. Kõik olid põhku pugenud ja loomulikult ei tuldud vanameest üles peksma, et see saaks kah tekinurga peale vedada ja jalad sirgu lükata.

   Sestap ajasin hommikul enne üheksat kargu alla ja kukkusin vihaga kartuleid hakklihaga praadima. Varsti imbus köögitoimkonda Muti, kes leidis, et lastele peaks hoopis pannkooke tegema. Urisesin läbi hammaste. Loomulikult istusingi hiljem ise oma pannitäie kardula otsas ja vaatasin kuidas ülejäänud ennastunustavalt kooke sisse vitsutasid. Tänamatu kaader.

   Lõin käega ja tulin ära sauna. Äkki võtab see nohu ära. Pärast lähen ja teen kiusu pärast ahjus skumbriat ja kartulitšipse suvikõrvitsa-tšilli salatiga. Nagunii võin selle kah ise endale perse pista, sel ajal kui nemad endale  jäätist või miskit siukest sisse kühveldavad. Kurat, keegi ei hooli minust, ma ütlen küll...