Õnne juubilarile! ehk Nipika kolumn

    Sattusin täna väga nostalgilistele radadele. Kuskile sinnakanti, kus habe veel väga kasvada ei tahtnud ja lilla pintsak tundus täitsa okei. Aega, kus põgusamgi pilkude ristumine kena tütarlapsega kutsus esile tahtmatult punase õhupalli matkimise. Aega, kus ruulisid Poola piraatkassetid ja lõputu päkapikudisko. Aega, kus suurem osa mu elust tiirles „Seitsme vapra“ ja „Kuraditosina“ saadete ümber. Sündisid artisitid ja koosseisud, keda praegu nimetatakse vanadeks kaladeks, staaržüriiliikmeteks või kunagisteks eiühegihiti-imedeks.

    Sellel kevadel saab Raadio2 juba 20-aastaseks. Raske uskuda. Alles ma olin noor ja ilus, nüüd lihtsalt ilus, eksole. Nendel kaunitel kaugetel aegadel sündis noore vabariigi erinevates soppides meeletus koguses väga head ja väga halba muusikat. Peaasi, et sündis. Just need esimesed kodumaised muusikasaated andsid noortele usku, et kõik on võimalik. See oli nagu 60ndate uus tulemine, kus kõik proovisid duubelmaki ja lastesüntesaatoriga miskit linti nokitseda, tigupostiga teele panna ja siis surematut kuulsust ootama jääda.

    Minu meelest pole kunagi varem ega hiljem Eesti muusika kõigile nii palju korda läinud. Kes siis hakkajad olid, lõid enda tegemistele väga tugeva vundamendi. Noh, nagu ka kõik need vallatud suurettevõtete ärastajad ja metsaärikad, kes praeguseks lugupeetud bisnesmännid on. Teised olid muidugi sellised, kes tänapäeval väga ALO TV-d käima panna ei julge, sest nende 15 minutit kuulsust oli kapsarohelistes retuusides ühe järjekordse suvetuuri soojendusartisitina jäsemeid kehast eemale loopides armutult võimelda.       Saatus otsustas, et rohkem tulevikku on näiteks müügimehena. Ärimeeste vasteks oli Männiku karjäär.

    Kogu selle maailma tegi muidugi eriti põnevaks tõsiasi, et ka tehnoloogias olid alanud kiired arengud. Mäletan väga hästi elu esimest stuudioskäiku. Töötavate seadmete soojuse ja tolmukübemete segus tekkivaid lõhnu, lauluruumi matti vaikust, mis tegi kõrvadele peaaegu, et haiget. Selle esimese loo, mis oli lõputult pikk kuid selle eest talumatult kole, salvestasime veel laiale lindile. Edasi läks asi juba digitaalseks. Ilmusid hirmkallid CD-d, DAT-kassetid ja minidiskid, vaeste eestlaste kätte hakkasid jõudma autode hinnaklassis workstation süntesaatorid, millega sai kogu taiese juba pilli sees valmis teha. Kõik need uued võimalused innustasid noori muusikahuvilisi hullupööra ja lõppeks polnudki oluline kui piinlik see „Seitsme vapra“ video tuli (kohe kukkusid ju välja nagunii), vaid see, et said telemaja koridoris mõne elus kuulsusega kokutades kaks lauset vahetada.

    See võimas ja kõikehõlmav tehnika areng on mingil määral tänastele noortele käki keeranud. Piirid on lahti ja võistelda tuleb kogu maailma muusikaga, plaate enam ei osteta vaid tiritakse netist. Tarbimine on intensiivne ja pealiskaudne, nii et kõik hangitakse kiirelt ja ülejala, ning unustatakse sealsamas. Hämmastav selle juures on muidugi see, et ikkagi tehakse meil hämmastavalt palju väga head ja väga halba muusikat. Massimeedial võiks olla ainult rohkem hakkamist nende esimeste tarvis saateid toota ja teisi onupojapoliitikat vältides eetrist välja tõrjuda. Raadio 2-le soovin pikka iga. Nagu näha, oli ka peale Rannamäed ja Roosilehte jõulisi saatejuhte ilm täis.

    Tegin siin ükspäev skumbriat. Lihtne, aga maitsev. Puhastatud kalale külgedele sisselõiked, hõõrud soolaga sisse ja praed pannil mõlemalt poolt paar minutit. Siis ahjuvormi ja puistad peale hakitud rosmariini, küslat ja riivitud sidrunikoort. Pärast niristad üle oliiviõli ja sidrunimahlaga ja siis umbes 5-10 mintsa eelsoojendatud ahjus. Serveerides hakid petrselli peale ja niristad veel sidrunimahla. Ma tegin juurde ahjus kartulitšipse. Noh kartul laastudeks, õli ja meeldivate maitseainetega kokku, laotad pannile ja lased krõbedaks. Kogu mure.