Jamie vs. Myrakas 1:0 ehk Nipika kolumn

    Alustan siis kohe algusest. Oli imeline pühapäevahommik. Pilgutasin tekiserva all paar korda kiiresti silmi, valgusin hommikumantlisse ning lohisesin külg ees elutuppa. Televiisorikastis tõstis Jamie Oliver just panne tulele. Laual oli kõik hea-parem ritta seatud. Selline vaatepilt paelub vana hedonisti alati. Raputasin ergutuseks lõtvade põskedega pead ja fokusseerisin pilgu.

    Hetk hiljem olin juba sisemisel tripil muinasjutulises kokandusmaailmas. Kõrvalt vaadates võisin paista kui erivajadustega hoolealune, keda pole mõnda aega üle vaadatud. Segane mõmin ja matsutused, vilavad silmad ja rohke süljeeritus. Jälgisin siira imetlusega, kuidas toorainehunnik mängleva kergusega hõrkudeks roogadeks muudeti.

    Saate lõppedes oli hing rahutust täis. Paugutasin külmiku ustega ja jalutasin torisedes närviliselt naise selja taga edasi-tagasi. Viimane arvas juba, et mõni järjekordne arve on meilile tulnud. Siis ma pidavat käituma nagu nurka aetud SuperMario. Teatasin valjuhäälselt, et tahan kõike seda, mida kultuskokk telekas tegi, kohe saada. Ütlesin perele, et tunni pärast olgu laud pidulikult kaetud ja liuglesin spagaatsammudega poe suunas.

    Olete kindlasti sattunud toidupoodi pensionipäevade aegu. Ka minul oli see au. Olin oma käruga nagu peategelene jõhkras arvutimängus. Rajad endale teed munade ja hapukapsapurkide saarte vahel kui järsku tõkestab tee käimisraam, mis liigub 0,01 km/h. Püüad tagurdada kuid antud optsioon on blokeeritud kolme kuupmeetri mantliga, mille otsas pargib mürkroheline nipliga lendav taldrik. Vorstiletist möödumiseks pead tegema staadionisuuruse ringi. Muidu kaotad ühe elu soodsa maksavorsti pärast võitlevate ürgmusketäride keppide läbi. Jõudsin viimaks õrnas šokiseisundis kassasse. Väljakäristatud summa eest oleks võinult vabalt paar ruumi puid osta. Küsisin kassiirilt retooriliselt, kas tal häbi ei ole ja lahkusin tagasivaatamata.

    Lõin köögis pliidirauad huugama ja fikseerisin kellaaja. Siis käis plõks ja valgus kustus. Nii. Korgid lõi välja. Kõlkusin sajatades mõnda aega sirelipõõsa otsas, mille taga olla nähtud elektrikilpi. Fikseerisin uuesti kellaaja. Panin osa kraami omaette podisema ja proovisin Jamie moodi tüümiani hakkida. Oleksin peaaegu saanud uue indiaaninime -Üheksa Sõrmega Koba. Veerand tunni möödudes hoidis mind haledalt nutma puhkemast vaid üle keskmise meeldiv aroomide bukett, mis õhus hõljus. Ma kahtlustan, et abikaasa pidas salajast kirjavahetust Jamie endaga, sest arvuti juurest kostus summutatud naerupurtsatusi. Umbes selle koha peal, kus lateraalse s-iga inglise poiss pooled hõrgutised lauale oli tõstnud, vahtisin mina ikka juhmil pilgul mullitavat vett pooltooreste köögiviljadega. Taamal jahtus solvunult sea sisefilee. Ta teadis, et on vaid odavam asendus hõrgule veisele.

    Kui mina sousti kokku möllisin, pühkisid telekoka sõbrad juba rammestunult salvrättidega suunurki ja uurisid, kus suitsetada võib. Pere enam ei lõkerdanud mu armutu rapsimise üle vaid istus juba mõnda aega närviliselt pöidlaid hööritades laua ümber ning puuris mind läbitungival pilgul. Sooritasin suurtel varvastel keereldes veel lõpuspurdi ja serveerisin kraami. Vaatasin kella. Tund ja viisteist minutit. Kolmekümne minuti road, jajah. Kusjuures mingid saiakese moodi asjad ahjus jäidki tegemata. Okei, need oleks taustal ise valminud, ma lihtsalt ei tahtnud uuesti sirelitesse hingeldama minna. Söök ise tuli muidugi imemaitsev ja tahtis keele anatoomiliselt ebakorrektsesse lokatsiooni komandeerida. Nii et – tehke järgi, aga varuge rohkem aega kui Jamie. Muidu jääte külaliste ees tiba häbisse.

 Kuna kogu ilu detailne ülestähendamine võtnuks kogu ruumi, siis õpetus sedapuhku siit.