Mõnikord ma komistan

Kuradi põnev värk. Eestlastele oleks nagu sisse kodeeritud, et kuskilt poole oktoobri pealt hakkavad jõhkrad verivorsti ja hapukapsa neelud käima. Õllega on sama saaga muidugi aastaringselt. Igatahes ärgates täna hommikul võikast õudusunenäost, mis oli täis savist voolitud lepatriinusid, tundsin juba enne klassikalist akuutset tualetikutset kõikehõlmavat vajadust eelnimetet jõuluroa järele. Praeguseks on logistiline suurvorm sooritatud. Nii poodlemine, kokkamine kui konsumeerimine kulgesid ladusalt hea vene muusika saatel. Praegu aelen, tarvik kõhu peal, diivanil ja üritan meenutada, mis eile veel juhtus. Ahjaa. See va loomaliha riisi ja köögiviljadega. Sellega on niuke lugu, et ei saa pilti. Retsepti kah ei saa. Ja selle turumuti löön kah maha, kes mulle need lehmaseibid maha parseldas. Nagu ütles üks mu tuttav kui oli autoga läbi naabri kasvuhoone tagurdanud: "Selle asjaga läks nüüd küll vähe nihu...". Muidugi me saime söödud. Lihtsalt valus oli vaadata pere kramplikku ja kandlekeelena pingul naeratust kui nad üritasid ennast traktori õhukummi meenutavast ollusest läbi järada. Olin peale kulinaarset krahhi mõnevõrra liimist lahti ja otsustasin olemist Naabrimehe juures paari tarviku saatel turgutada. Härra kakkus järjekordset seina maha elamises. Õuehooaja lõppedes jäi vist kihelus tema rakkus töömehepihkudesse ja siis oli vaja kogu elamine segi peksta. Uksed said nii kapitaalselt ümber tõstetud, et öösel kusele minnes tatsub vaene Naabrimees siiani järjekindlalt peaga vastu seina ja läheb siis ohates teisele katsele. Tagasi tulles ei leia ta aga enam magamistoa sissepääsu üles. Nagu seeni näksinud karupoeg Puhh. Igatahes sain tema rapsimisest ja sajatustest kenasti lõbustatud. Tuterdasin armsasti koju ja uinusin kui lapsuke. Aga ikkagi - mis värk nende savist lepatriinudega on...?

Surm purjede all

Heldeke! Esiteks tegin ma eile nii kuramuse head liharullid, et pildistada neid ei õnnestunud. Põrutasid nagu NASA süstikud kolinal makku. Ainult järelmõminat oleks saanud salvestada kui oleks tahtmist olnud. Õhtu läks edasi muidugi tõusvas joones, sest täpselt sellel hetkel kui 8nda tarviku viimane lonks suhu sai valatud, prantsatas uks pauguga lahti ja sõber oma pruudiga sadas sisse nagu sügisene äikesetorm. Isegi arulage buldog oli hetkeks nii suures šokis, et ei tormanud neid kohe lömastama, vahtis ainult nagu Tom´i-Jerry multikas kass kui hiirelt panniga kuklasse oli saanud. See kohmetus õnnetuseks muidugi haihtus ja loetud hetkede pärast olid kõik valgete karvade ja ilaga kaetud. Sõbral oli kaasas kotitäis tarvikuid ja pudelike "surma purjede all". Kuradi tabav nimi! Hommikul oli tunne justkui terve laevameeskond oleks mulle suhu kusnud ja siis kirsaga kuklasse virutanud. Proovisin meeltsegaduses ka alkomeetrisse puhuda aga too andis mõista, et vajaliku suurusjärgu numbrid tema tabloole ei mahu. Lööberdasin mööda aiaääri iga mööduva auto peale hüsteeriliselt kiljatades stuudiosse ja salvestasin terve viisaastaku normi jagu reklaame. Naastes olin värske kui kurgike ja tohtisin juba rooli istuda. Kasutasin seda meeldivat võimalust ja õõtsutasin ennast tranduletiga turule. Täna saab BBQ marinaadis noorlooma liha riisi ja köögiviljadega. Proovin mitte liiga ablas olla ja enne kugistamist kiirelt ikka pildi kah klõpsata ja lisan siia postituse lõppu. Praegu tabas mind aga mentaalne vaakum ning ma kakkusin netist Smokie diskograafia alla ja panin üürgama. Koridori nurgas piiksuvad haleda häälega juba mõned tarvikud: "Joo mind! Joo mind! Ma olen nii nämma!". Elu on lill.

Asjalik kolmapäev, ütleme nii...

Olin täna asjalik ja võimlesin kodustuudios fonogramme treida. Terve kuradi päeva. Eks maitsesin kosutuseks õllevettki. Lõpuks oli juhe üsna sulnisti koos. Lõpusirgel hakkas ühe klassikalise standardjazzu loo järgnevus kangesti meenutama Onu Bella taiest. Nii ma siis vaevlesingi kogu aeg kõõksumise pärast uuesti alustades ja ümisen siiamaani: "Miks pean taluma küll igasugu vaevu? Homne päev viskan oma naise kaevu". Õnneks sitsib pere õndsas teadmatuses kõrvaltoas. Mul on karvane tunne, et keegi helistas mulle kah täna. Võib olla isegi severaalselt. Mitte ei mäleta, mis ma kokku jahvatada võisin. Järele pole igatahes tuldud. Loomad töllerdavad muudkui jalus. Kaks korda olen kassile peale istunud (kahju, et mikker ei salvestanud, oleks päris head eri(d)efektid saanud pagasisse). Arulage buldog niristab samuti soki peale oma ketsipaelasid järjepidevalt. Mingil õndsal hetkel on ta oma peas otsustanud, et käsklus "õue" on värdväärne käsklusega "pikali". Tõstsin käed ja alistusin. Pilk on elajal tühi aga haistmine kärab kenasti. Ma nimelt elus esimest korda liharulle üritan valmistada. Kuskilt kuklast on meeles ämmamoori tehtud variant aga minu omad ei sarnane tollele kuskilt otsast. Mul on köögitingimustes suuri raskusi kõiksugu rullimistega. Seepärast hoian eemale ka pirukate tegemisest. Viimane üritus nägi välja nagu Öölaulupeol oleks pomm lõhkenud. Liharullid said praegast nii pirakad, et kujundlikult kirjeldada ma neid oma räpase fantaasiaga siinkohal ei tohi. Retsepti kah ei tihka anda. Proovin enne ikka tulemuse igaks juhuks ära. Vaatab homme seda asja. Lähen toon nüüd jahedast ühe tarviku ja lõõgastun edasi.

Rasked ajad?! Nunuhh, ma ütlen...

Mis kuradi värk nende firmajunnide ja bisnesmännidega ometi toimub selle majandussurutise ajal? Kõik peaksid ju põhjalikumalt siblima hakkama aga ma siin vaatan, et tõmbavad selja sirgu nagu keegi oleks neile kaika perse pooleks murdnud. Tööalaselt just värske näide protsessimises. Kirjutad neile, et ostaksime võimalusel siukse hunniku säänseid asju ja umbes minuti pärast on jõhker hinnapakkumine persetäie nullidega joone all sulle tagasi põrgatatud. Kirjutad neile vastu teise meilikese, et te siin üksiti paigaldasite aastaid tagasi väikese PA lahenduse ja see nüüd pisut jukerdab - äkki olete paid, tulete remondite mõistliku hinna eest ära? Vaikus eetris. Sedasi kohe mitu päeva. Kirjutad igaks juhuks uuesti, et äkki jäi miskit segaseks ja sedasi, mõtled ennast peast amööbiks, et võimalikult täpselt mure kirja saaks ja - no mitte õhkagi! Täna hakkas juba Muhvi sündroom selga ronima nagu kirjutaks iseendale postkaardikesi nii et silm sinine peas. Nüüd helistas üks noist vandersellidest. Aga ei, mitte selleks, et pisikesest remonditeenusest meeldivalt vestelda. Vanal oli mure, et ostame siis ühe koorma noid maruhäid vidinaid, mis nad meile mõrtsukhinnaaga pakkusid? Olin jätkuvalt kangekaelne ja pobisesin tagasihoidlikult, et kuidas ikka selle kuramuse remondiga? Ei no nagu rammiks ülejoonud kuukulguriga vastu kraatriserva kuu varjupoolel! Põhimõtteliselt sain teada, et viga võib olla ükskõik kus ja jootekolbe müüakse isegi Maximas ning hääd teed mul minna. Majandussurutis mai ääss! Kui, siis ainult Side uulitsa legendaarse kunni, Onu Myraka arve peal. Mõne tarviku venitab ikka vast välja. Lähen nö apteeki ja teen lõõgastava ravikuuri...

Närvid talveks korda!

Teate, ma pole suurem asi kalamees. Küll mulle meeldib aga väga konsümeerida neid juhmi pilguga jalutuid vee-elukaid. Mu sõber ja kolleeg seevastu veedab aga kogu oma vaba aja aerudega arutult sahmides ja jõhvi otsas ripnevaid värvilisi kudinaid vetesügavusse tampides. Pidavat närvide rahustamiseks maru hea olema. Olen proovinud fakti kontrollimiseks isegi mõnel korral härrasmehega retkedel kaasas käia, mingis meeltesegadushoos ostsin isegi spinningu aga ikka läks sedasi, et lasin jõevoolul kummipaadikese esimesse sopikesse libistada ja juba silitaski käsi põuetaskus kutsuvalt loksuvat lapikut roostevabast terasest õnneanumat. Päeva meeldivaim osa oli hoopis hilisõhtune rumala jutu ring lõkketule valguses ning mingil hetkel lumeinimese kombel neljakäpakil telgi suunas tuterdamine, kusjuures jõud rauges täpselt telgi ukse ees ja nii said esimesed hommikused päikesekiired samblamustriliseks pressitud paistes põskedele hellalt pai teha.
Ja üleüldse on minu meelest need kalamehed ühed valelikud suurustajad. Alati saavad nad oma rekordkalad kätte siis kui kedagi kaasas pole ja tavaliselt läheb neil 2-3 korda suuremaid kalu raske võitluse järel konksu otsast ka ära. Siis nad hooplevad vastastikku, vehivad kõigi jäsemetega nagu armukolmnurka lahkavad sitsiillased ja juhatavad teineteisele kätte „häid võtukohti“, mille puhul võib kindel olla, et targem olnuks õng üldse koju jätta ja sedasama minu lapiku tehnikat viljeleda. Samas – siin sedasi sarjates tuleb tunnistada, et ega ma ise oma susserdamistega palju targem pole. Alles eile praalisin kõigile kuidas mind ei tohi segada, sest lähen välikööki kolumnit kirjutama. Paar tundi hiljem olin kirjutamisprogrammigi juba avanud. Mis seal salata - ka mõnede tarvikute korgid. Kui minult vahepeal uuriti, et kuidas edeneb, andsin põiklevaid vastuseid nagu „ juba ideed kogunevad“ või siis „vormistamise küsimus“. Tegelikult vaatasin ohates valget lehte ja läksin panin sauna kütte. Ja nii need tunnid kulgesid. Meeleolu küll tasapisi paranes ja tuli erinevaid humoorikaid mõtteid kuid Naabrimehega arutades jõudsime kiirelt tõdemusele, et lehte kirja panna pole neid kuidagi paslik. Septembrikuiselt karge ja kauni tähesära paistel arvutikaant kinni klõpsates ja viimast sõõmu kuugates petsin igaks juhuks ka iseennast ja pobisesin, et oli tegus asjatamine ja kõik on kirja panemise vaev.
Täna on olnud selle niigi harukordselt raske kuu üks valusamaid päevi, kus argielu karm reaalsus oma kiviste rusikatega su maadligi tambib. Tulin just töölt, kus olin jätnud petlikult kõigile mulje, et olen hirmus asjalik ja osalen aktiivselt loomeprotsessis, viskasin valmis kiire supilurri ja jäin selle ülalmainitud juhmi kalapilguga tühjusse vaatama. Tütreraas tuli, istus mu kõrvale, toetas pea mu käsivarrele ja ütles: „Sa, issi, oled vist väga väsinud“. Vaat temale ma küll põiklevaid vastuseid anda ei oska. Vestluse käigus selgus, et issi on ikka tõesti päris väsinud ja muresid on tal kah üksjagu. Peaksin vist hoopis oma plikatirtsuga kalale minema. Puhkaks pisut närve ja hingaks värvilist sügist kopsudesse. Võibolla need kalamehed ikka ei olegi nii vastikud tüübid...

Siiakala köögiviljavormiga: Sain saarlastelt ilusa siiakala, fileerisin ära, panin kalapoolikutele peale oliiviõli, soola ja purustatud pipart ning siis veel ohtralt peterselli, majoneesi, mozarella juustu ja tomatirattaid. Potis keetsin kartuleid, kaalikat ja porgandit ning tampisin piima ja võid lisades pudruks. Pannil praadisin või sees läbi värsked metsaseened sibulaga ning panin need ahjuvormi põhja, köögivilja pudru tõstsin peale ja tublisti majoneesi ning juustu veel katteks. Kui puder ja foolimuisse pandud kala korraga ahju panna, siis umbes 40 minutiga 175 kraadi juures saavad korraga valmis. Nämma!

Kuidas ma meest tegin

Avastasin, et pole viimastel nädalatel saanud kodus peremehe eest olla. Muudkui seikled seal kunstitempli hämarates katakombides ja endal pole aimugi, mis päris maailmas sünnib. Sedasi võid avastada, et su salamahti naiseks sirgunud pisitütar on vahepeal Saaremaa Ooperipäevadel prügikasti tagant leitud immigrandiga teiselpool maakera tekiilakaktuste istanduse rajanud ja oma moor, kelle kuskile unustasid, leitakse hambaorkideks kulunud keppide najal ei-tea-mitmendat aastat ümber Viljandi järve tervisekõndi tegemast. Kuna ma olen kõigest labiilse närvisüsteemiga alkoholilsmile kalduv introvert, arg ning madala valulävega pealekauba, siis eelistasin pereliikmeid esialgu mitte torkima hakata. Lõin töölt tulles keset elamist käed puusa ja vahtisin pilgul, mille kõrval isegi Steven Seagalil peaks olema teoreetiline võimalus ekspressiivseid esikarmastajaid Oscari-vääriliselt kehastada, hakkajalikult ringi. Nobedal observeerimisel tuvastasin problemaatilised objektid: magamistoa voodi kohal juhtme ja pisikese ime koostööl laes gravitatsiooni trotsiv lambijunn, arulageda buldogi poolt alla kakutud kardinapuu ning pliidi kohal kasutult töllerdav katkine kubu. Tõelise meistrimehe käed hakkasid erutusest sügelema. Tormasin maapinda puudutamata elegantselt garaaži ning naasesin sületäie kõikvõimalike tööriistadega. Siis aga andis karm reaalsus esimese hoobi piki mu modellimõõtu sihverplaati. Tulistasin tüübli koos kruviga läbi kipslae, põrkasin ise taburetilt voodile, verbaliseerides ka hunniku mahlaseid sünonüüme meessuguorganile. Võtsin esimest korda aja maha. Kardinapuuga läks suhteliselt ladusalt, väljaarvatud ebaoluline tõik, et ta sai seina - nagu mul tisleri pojana korrektselt on kombeks kirjeldada - loodi mulli jälgimata. Ehk siis lihtviisiliselt kuramuse viltu. Võtsin veelkord aja maha. Jäigi ainult operatsioon koodnimetajaga "kubu". Jooksin pikendusjuhtmete, kruvikeerajate ja tinutuskolbidega ringi nagu sittumiskohta otsiv peni. Nimekiri vajalikest toimingutest oli pikk. Nii juhtuski, et kahetsusväärsel kombel jäi üks neist vahele. Voolukilbist kaitse välja lülitada. Keset harrast etüüdi juhtmeotsas töllerdava mikrokiibi ja rohelise peraga kruvikeerajaga olin sunnitud esitama oma korteri läbi aegade suurima detsibellivooga täishäälikute kombinatsiooni, lööma kruvikeeraja lähima kabatšoki sisse ja mõtlemispausi võtma. Igatahes olin kogu selle peremehe mängimise aktsiooni lõppedes läbimärg ja ilus ümmargune nagu vihmaveetünnist leitud roti laip. Kummardusin sügavalt kujuteldava aplausi saatel, kasisin ennast ära ja läksin üsna kergel sammul tööle tagasi. Näis mis saab kui järgmine kord selle va elusosa kodusest olemisest ette julgen võtta. Praegu aga (embedding disabled paraku):

http://www.youtube.com/watch?v=GiHdr4rWG98

Vaese mehe Tätte ehk kuidas põgeneda pärimusmuusika ning lohisevate märsside eest

Eelmisel korral ilulesin teile sellest kui kaunis see meie kodumaakene igast asendist ikkagi on ja mida tema pinna peal korda saata võib. Sedapuhku jagan siis konkreetseid õpetusi ja nõuandeid. Niisiis - kõigepealt kulub marjaks ära asjalik või mitte nii asjalik põhjus ehk tõuge teele asumiseks. Olgu see siis näiteks kasvõi õudu külvav teadmine, et kohe-kohe on linn täis paljasjalgseid või äärmisel juhul viiskudes tüüpe, kes armutult erinevaid anumaid taovad, ninjasõdalase nobedusel poognatega keeli poolitavad või näost lilladena vilepille puhuvad kuni veresoon peas plõksti teeb. Ja kui on selgeid märke, et mõned puukallistajad oma ökotelkidega su enda õuele plaanivad prantsatada, siis leebub kurjemgi naine ja annab stardiks oma dabroo kätte. Teiseks on vaja leida kaasosaline, partner, armetu kannataja, kelle süüks reisil ettetulevad äpardused veeretada. Alates jaburatest eksimistest etteplaneeritud marsruudilt kuni ebasoodsate ilmaoludeni välja. Üleüldse on hea kui ta kõigis asjus sinust pisut veel kogenematum on, see annab järjepideva võimaluse targutamiseks ja lihtsustab oma ettepanekute valutumat läbisurumist. Kui tsiklimootorid juba üksjagu kuuma on saanud, tasub teha kindlasti mõni eriti ebaõnnestunud söögipeatus mõne eriti võika burgeriputka juures ja kui soust habemest välja kougitud ja reisikaaslane läbi haugutud, võib kapsatükid hamba vahel laia naeratuse saatel uljalt järgmise sünkmusta äikesepilve poole suunduda. Et reis poleks pelgalt monotoonne gaasiväänamine, tuleks kindlasti suvalist pruuni silti märgates teha kilomeetritepikkuseid põikeid mööda eriti auklike teid, et ära vaadata kõik vanad katkised majad, lugeda läbi kõik kividesse raiutud tekstid ning turnida veremaitse suul kõikide aastakümneid tagasi kokkukoputatud ning praeguseks peaaegu huumuseks lagunenud vaatetornide otsa. Kindlasti ei tohi ette välja vaadata ööbimiskohta. Selle otsimisega ei tasuks alustada enne kui tagumik on hell nagu klubiuksega eksinud pealinna tolal ning kuu ja tähed oma vahetuse päikeselt üle on võtnud. Ei ole siis enam mahti valiv olla vaid tuleb raudne ratsu suunata esimese ettejuhtuva RMK viida järele, olgu või 5 kilomeetri sügavusele metsa. Ainult sedavõrd taiplik pead ennemalt olema, et lahkest külapoest õigel ajal maitsva viinakese ja sardellid kaasa haarad. Nõnda kindlustad enne riietes platel uinumist ning kikkiskõrvul karu tasast tatsumist oodates meeldiva äraolemise. Järgmisel päeval reisi jätkates tasub kindlasti kaasa võtta paar puuki, et hiljem armas sõber tulist kurja vandudes neid su kannika pealt ära kaksida saaks. Teise päeva lõuna on piisav aeg, et hakata umbsetes sõiduriietes end pisut räpakana tundma. Sestap tasub välja raalida mõni suplemiskoht. Empiiriliselt on tõestatud, et väga ei sobi ennast tillide väele kakkuda ja siis kiljudes luigeema ja tema nelja pojaga võitlema hakata kohaliku piirivalvekordoni territooriumil. Liigset tähelepanu pole kellelegi vaja. Ole valmis ka võimaluseks, et sinu kompanjonil, kes on kogu reisi vältel rinda kummi ajades kiidelnud, et tema tsikkel põhimõtteliselt kütust ei võtagi, saab kuskil metsade vahel bensiin otsa. Oh kui vallatult metsad ahastavaid sajatusi järgi kajavad! Igal säärasel metsikul maanteedeneelamisel võib juhtuda kahetsusväärne tõik, et reisikaaslase naisel on lühemalt kannatlikkust kui su oma daamil ja ta kupatatakse vastuvaidelmist mittekannataval toonil lühimale marsruudile kodu suunas. Ka siis ei tohi meelt heita. Meil kõigil on kuskil metsade vahel sõber, kes küdeva sauna ning hunniku kantserogeensete küpsetistega meid avasüli vastu võtab. Siis ongi paras aeg püsti panna paaripäevased podagrahaigete suvepäevad. Kui tervis kosutatud ja vaim jälle virge, võib taas reipalt kodu poole suunduda. Poolele kodumaale on hindav ning tänulik pilk peale visatud, rind on rõõmus ning kodus ootab taas tühi ja puhas õu. Ja silmapõhjast jälle terake rohkem elutarkust vastu peegeldumas.

Suvel on ikka hea süüa suppi. Ja kui õllest on tüdimus ning magu ihkab külma viinakest, tasub teha vürtsikat lihasuppi. Keedad raguust puljongi väikese sibula, küsla, loorberi, vürtsi, pipra ja soolaga. Pärast kurnad ära ja puhastad kontidelt liha. Pannilt lased või sees läbi hakitud sibula, küsla, porgandirattad ja tšillikauna ja viskad koos liha, kartulikuubikute ja pooliku kapsapeaga puljongisse. Juurde paned mõnuga hakitud jalopenot ja mina kummutasin sinna ka ühe omatehtud tomatimögina, teie võite selle asendada kasvõi näiteks tomatipasta ja balsamveiniäädikaga. Kindlasti maitsestada suhkru, soola ja ohtra purustatud pipraga. Oivaline kaaslane härmas pitsile.