Rasked ajad?! Nunuhh, ma ütlen...

Mis kuradi värk nende firmajunnide ja bisnesmännidega ometi toimub selle majandussurutise ajal? Kõik peaksid ju põhjalikumalt siblima hakkama aga ma siin vaatan, et tõmbavad selja sirgu nagu keegi oleks neile kaika perse pooleks murdnud. Tööalaselt just värske näide protsessimises. Kirjutad neile, et ostaksime võimalusel siukse hunniku säänseid asju ja umbes minuti pärast on jõhker hinnapakkumine persetäie nullidega joone all sulle tagasi põrgatatud. Kirjutad neile vastu teise meilikese, et te siin üksiti paigaldasite aastaid tagasi väikese PA lahenduse ja see nüüd pisut jukerdab - äkki olete paid, tulete remondite mõistliku hinna eest ära? Vaikus eetris. Sedasi kohe mitu päeva. Kirjutad igaks juhuks uuesti, et äkki jäi miskit segaseks ja sedasi, mõtled ennast peast amööbiks, et võimalikult täpselt mure kirja saaks ja - no mitte õhkagi! Täna hakkas juba Muhvi sündroom selga ronima nagu kirjutaks iseendale postkaardikesi nii et silm sinine peas. Nüüd helistas üks noist vandersellidest. Aga ei, mitte selleks, et pisikesest remonditeenusest meeldivalt vestelda. Vanal oli mure, et ostame siis ühe koorma noid maruhäid vidinaid, mis nad meile mõrtsukhinnaaga pakkusid? Olin jätkuvalt kangekaelne ja pobisesin tagasihoidlikult, et kuidas ikka selle kuramuse remondiga? Ei no nagu rammiks ülejoonud kuukulguriga vastu kraatriserva kuu varjupoolel! Põhimõtteliselt sain teada, et viga võib olla ükskõik kus ja jootekolbe müüakse isegi Maximas ning hääd teed mul minna. Majandussurutis mai ääss! Kui, siis ainult Side uulitsa legendaarse kunni, Onu Myraka arve peal. Mõne tarviku venitab ikka vast välja. Lähen nö apteeki ja teen lõõgastava ravikuuri...