Igav on!

Ei ole jah seda särtsu väga olnud. Tahaks vist puhata ja mängida lihtsalt. Vanamoor ärkas eile üles mingi põneva kaelahädaga, mis ei lubanud tal pead pöörata. Veetsin sisukalt aega  hõikudes tema selja taga. Muti pidi kogu kehaga 180-kraadise hüppe sooritama, et silmside saada. Aga meie peres pole kunagi eriti pikalt tolereeritud hetki, kus ma end lõbustatuna tunnen ning peagi valiti  ignoreerimise taktika ja sedasi pidin meelelahutust mujalt otsima. Näiteks teatud toonil oma arulageda buldogiga suheldes ja sedasi ta vedru kombel krussi ja lahti põrkama pannes. Ka sellest väsisin ma peagi. Kassiga läks veel lahjamini. Too vahtis mind põlglikult silmi kissitades ja eelistas pliidi ääre peal hüsteeriliselt kisendades märku anda, et keegi tolvan peaks talle uue portsu krõbinaid ette tassima. Käitusin lõpuks ootuspäraselt. Kuidagi sai see igav ja uimane päev õhtusse veeretatud. Äkki ma olin eile natuke haige lihtsalt? Selline kahtlus igatahes tekkis kui nentisin tõsiasja, et polnud viitsinud isegi kõiki kapis olevaid tarvikuid ära konsumeerida. Enne uinumist tegin veel saatusliku vea ja vaatasin netist ENSV nimelist telesarja (mis iseenesest oli väga hea). Öösel nägin unes, et lehvitan Rüütli ja Väljase vahel tribüünil karvamütsidega. Viimane sosistas mulle veel näpuga kollase Ikaruse bussi suunas osutades, et kannatame ära, pärast sõidame kõik Arnoldi juurde saunakale.  Järgmine pilt oligi kuskil punnlauaga üle löödud kaminaruumis. Krjukov ja Kibuspuu tegid mingit estraadikava, enamus härrasid kulistas 6-tahulistest klaasidest viina ja peoperemees ise puhus ruumi nurgas ennastunustavalt õhupalle täis. Äratuskell tõi mu tagasi reaalsusesse. Strateegiliselt täbaras olukorras tualetis toetudes tuvastasin, et lisaks kurvale tõsiasjale, et olen viimaste päevadega kõik Ernie koomiksid läbi lugenud, pole käeulatuses ka paberit. Tööle tuterdasin suhteliselt tusases tujus. Ei olnud seal kah üleliia huvitav, kui välja arvata hetk, mil meie valgustaja kogu trupile intensiivselt kätega vehkides teada andis, et netist saab praegast 35 eurot maksvaid tablette, millega muretult kehakaal 15 kilo jagu väheneb. Ei saanudki aru, et kellel siis. Aga praeguseks olen vähemasti Muti vaaritatud pastaroa lipsu taha lükanud ja pisut reipam. Lähen teen nüüd õhtuse etenduse ära. Kui plaanipäraselt läheb, katsetan homme paneeritud praeliha marineerida. Hoian kursis!