August - see on mädakuu

Ohjah. No mis ma oskan öelda. Ei ole minust seda kirjutajat olnud. Oma kurikuulsat tsiklitrippi ei saa kah veel siia üles panna kuna see peab enne Nipiraamatus ära ilmuma. Aga no varsti siis. Praegast tekkis lihtsalt tunne, et peaks niisama kah üle saja aasta pisut toksima. No mida kavalerid vahepeal korda saatnud on? Sünnipäev või midagist oli vahepeal. Mõtlesin,et ei pea teist sel aastal ja ei kutsu kedagi aga no arvake ära. Korralik laulupidu oli koos. Kaks päeva ei saanud ööd ega mütsi aru ja trussikutes karvased jooksid mööda õue ringi. Esimese õhtu üks kulminatsioone oli see kui ansambel Selfish ehk siis meie kunagine tudengibänd otsustas kuuepromillises joobes uuesti kokku tulla. Alustuseks sõimas solist trummari läbi ja siis jätsime ülejäänud külalised sinnapaika ja istusime solisti autosse, turvavööd peale ning imiteerisime mängule sõitu. Sai tehtud teisigi lollusi. Aga see selleks. Teine päev algas eriti valusa tagumisega kuklapiirkonnas ja õue koristamise taustaks olin sunnitud juba üheksa ajal hommikul esimese õlle sisse valama. No ei olnud hea. Õnneks tuli Naabrimees ja kostitas mõnede longerotega. Sain käima. Isegi liiga kenasti. Igatahes lõunaks oli muusika jälle "üheteistkümne peale keeratud" ja korgiti lahti esimene viin. Bakhanaalid võisid jätkuda. Kolmandasse päeva ärkasin sügisese haavalehena värisedes ja kergelt kolletudes. Lükkasin viimased külalised hellade embuste saatel minema, ohkasin sügavalt... ja hakkasin pakkima. Oli tarvis tsikli selga hüpata ja Sõbra sünnipäevale sõita. Härrasmees ei vannu alla. Ma ei hakka siinkohal kirjeldama, mis tunne on sõita Eestimaa auklikel teedel, mootor täispööretel möirgamas ja pea kiivri sees plahvatamas. Kuidagi ma kohale sain. Õnneks oli Sõber juba ühe viina külma pannud ja mingi enam-vähem söödava sodi valmis joonistanud. Niikui lenksust maha sain, lasin profülaktika mõttes esimese pitsi valada. Tubli 5 minutit kulus sügavaks sisekaemuseks, et kas napsuke läheb ikka päris alla makku välja või pöörab otsa ümber. Aga ei ta pööranud ühti. Peagi tuli ka igasugu muid karvaseid ja sulelisi, köeti sauna, õgiti vutimune ja mekiti maitsvat Augustinerit kõrvale. Ekstreemsportlased lutsisid ka mingit juustu, mis lõhnas nagu jalg nailonsokis peale kolme ööpäeva kummikusessiooni. Kui aktiivsemad rapsijad said lõpuks kühvliga autodesse visatud, sai unele laskuda. Ei ole vist mõtet ka kirjeldada unenägusid, mida näeb vahva kavaler peale kolmepäevast aktiviteeti. Ärkasin õudusevärinate saatel ja startisin kohe peale kohustuslikke hommikusi protseduure. Taastumine võttis vähemalt kaks päeva. Siis sain jälle inimeseks ja õlu hakkas uuesti maitsema.
Praegu istun siin oma armsas väliköögis, sai taara ära viidud ja mõned kastid tarvikuid soetatud. Arulage buldog võitleb mingi nähtamatu vaenlasega ja tema võikalt üles paistetanud tagumine ots (mitte, et viimane esimesest oluliselt erineks) annab märku peatselt algavast jooksuajast. Jippaijee. Varsti peaks Naabrimees kah laekuma. Siis saame tunnikese üksteisele oma kurba saatust kurta ja hakkab rahulikult tarvikuid menetlema. Ehk teeb saunagi. Vaatab. Retsepti ei viitsi kah teile kribada. Praadige verikäkki ja sööge hapukoorega. Ma kiirelt keerasin ühe säänse portsu just janu kõrvale. Käib küll masu ajal. Kreeklastel on ju veel raskem...

Meie ilus elu - Nipiraamatu 3. kolumn

Väljas on imeline ilm. Taevas on tüünelt tumehall ja mõnusalt madalale laskunud, aknast paistab tihe vihmakardin, mille lõputud piisad terrassilaudadel armutult tantsu vihuvad. Eemalt varju alt paistavad koerakrantsi disnilikult nukrad silmad ja porine koon, mis toetatud veel porisematele käppadele. Puu otsas kõiguvad justkui plahvatamisootel tumepunased kirsikobarad. Kui poleks sedavõrd valju pladinat, võiks tasahilju kikivarvul sitsides kuulda arvatavasti muru kasvamas. Keset õue on loetud hetked tagasi prantsatanud kümme ruumi suuri märgasid lepahalge ja kuskilt selle puise ilu tagant kostab aeg-ajalt Naabrimehe summutatud oigeid ja sajatusi. Kõik arukad ilmakodanikud peavad mõistma, et ma ei saa talle appi minna, kuna pean seda kolumnit kirjutama. Teiseks mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et ma lihtsalt ei viitsi. Alles loetud päevad tagasi valati täpselt samasugune kuhi küttematerjali siia õuele minu jaoks. Sai teist juuste lehvides kergel jalal tippides ja pisar silmanurgas välgatamas nõrkemiseni varju alla lohistatud. Hea, et sain kupatada tööle ka paar pahaaimamatut sõpra, meelitades nad ära pooleteise kastikese kesvamärjukese, korraliku toidu ja kuuma saunaga. Eesti olevat 60 protsendi ulatuses kaetud metsaga. Arvestades seda, millise augu nende tellimine eelarvesse peksis, olen sunnitud tõdema, et mets kui kapital teeb meist küll ühe Euroopa rikkaima riigi. Aga mitte sellest ei taha ma rääkida. Õigupoolest pole mul aimugi, millest ma tahan rääkida. See tänane ilm tekitab kuidagi totaalselt nummi olemise, et tahaks härra Mart Juure kombel kohe kõiki ettejuhtuvaid sülle haarata. Olen märganud, et mida aasta edasi, seda enam oskan ma hinnata aastaaegade vaheldumist ja muutun koguni kärsituks kui ühetaoline ilm liiga pikalt püsima jääb. Poisikesena oli ainus unelm kuumal suvepäeval ratta selga karata, kuskil järve ääres varbad liiva lükata ja salaja vanemate raha eest ostetud dzinnikest luristada. Tegelikult elame maal, mis on kuratlikult kaunis kõigil kolmesaja kuuekümne viiel päeval aastas. Ei ole mingit vajadust ohkida, et varsti on suvi läbi. Siis tuleb sügis, saab seenele, seejärel talv – lükkad saunas tulekese praksuma ja lööd mõne hea raamatu lahti, kevad – ajad tsikli garaažist välja... Ja nii aina uuesti. Ning kui on piisavalt tarkust jälgida ja tähele panna, tuleb iga järgnev aasta eelmisest väärtuslikum. Nii, vanainimene lõpetab nüüd oma mörisemise. Õues on vihm järgi jäänud ja Naabrimees on alles täiesti läbi haukumata.

Seekordseks retseptiks pakun koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juures 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas.

Ja kui juba sedasi lahmima hakkasin, siis muusikagurmaanidele soovitan Black Stone Cherry uut, kolmandat albumit „Between The Devil and The Deep Blue Sea“.

Pseudolõunamaalased - Nipiraamatu 2. kolumn

Alanud on kõikehõlmav grilliralli. Iga eestlane hakkas juba siis üle kere sügelema ja kärsitult niuksuma kui õuel esimene ruutmeeter paljast maad lume alt välja sulas. Kuid ei, veel oli pisut vara, veel ei saanud rakendada kõiki neid meeliköitvaid lisamõnusid palja naba, külma õlle ning aktiivsemate puhul ka erinevate sportmängude nagu kiiruskatsed ning vettehüpped kujul. Tuli piirduda kuuri all grillvanni silitamiga. Või siis salamisi peegli ees seda Õllesummerilt soetatud mütsi proovida, millele õllepurgid saab kinnitada ja muretult koomaländi suunas ratsutada. Nüüd saab aga täiel rinnal hingata ja põhjamaalese kriipsus ning kahvatu suu mustavale kolmekuusele naeratusele vedada. Pole vahet, kas algamas puhkus või oled lihtsalt töötu. Õlleraha ikka leiab ja ükskõik, kes või mis seal sütel kärssab. Peaasi, et lorilaulude plaadile eelmisel hooajal liiga sügavad kriimud sisse ei tulnud. Ja no kui vanasse Vectrasse törtsu bensiini kah veel Vene piiri lähedal elavalt tuttava tuttava tuttavalt sisse saab osta, siis läheb eestlane grüünesse, sest – kurat võtaks – me oleme ju ikkagi loodusrahvas! Vat kui käratad ikka aukliku sumpsiga järve äärde nii, et vareseparv puult paaniliselt rapsides lendu tõuseb ja taevas korraks neist mustaks tõmbub. Siis tõmbad kopsud värsket õhku täis, süütad kange Paramount´i, viskad kokkukägardatud õllepurgiga lutsu ja paned viinerite tarvis pilliroole tule otsa. Ilus see Eestimaa suvi ikka.
Ja mis seal salata, kogu kaubandusvõrk töötab kaasa, et mingeid arukaid mõtteid pähe ei saaks tulla. Plastmasstaldrikute, söekottide ja erinevate kondijahust voolitud sardellide vahelt ei leia enam igapäevanodi ülessegi. Kõik kaubad on teistest muidugi üksiti suuremad, soodsamad, maitsvamad, käepärasemad ja moodsamad. Tekib küsimus, et kas tootjad ikka igast liigist mõne emase ja isase isendi alles kah jätsid, et uusi marinaadis kärssasid vormistada saaks. Ja eile poes käies avastasin, et külmikuid jagub ainult erinevate alkohoolsete jookide jaoks. Kui juhtud kaine rool olema, pead kusisooja mullivett luristama.
Iga suvehooaja alguses kergitan ma hajameelselt kulmu ja mõtlen, et kuidas meie, vaikse loomuga töökas talupojarahvas, kes talv läbi autosid lumevangist paljakäsi välja tõstab ja metsad suuskadeks raiub, muutub järsku tüübilt ai-ma-olen-nii-siesta-cool-beach-chill-seest-kuldpruun-temperamente-fun-ja-spontaanseks. Tegelikult on ju tore, sest inimesed on siis rõõmsad ja muretud. Ja kui nad on rõõmsad ja muretud, siis on nad ka üksiti ilusad ja head, nagu üks Sõpruse Puiestee laul pajatab. Aga kogu see suvetüüp on justkui ainult pinnapealne. Sisimas me pole ujedad kulgejad vaid kinnised muretsejad. Ja kusagil kuklas tiksub kogu aeg, et selleks, et karmis kliimas hing sisse jääks ning haigused ei näriks, tuleb süüa seapekki ja juua kibedat viina. Ma tegelikult armastan väga suve koos kogu selle chilli-grilli ja maantejuppidega tsikli seljas. Ja eksivad need, kes arvavad, et ma külmast õllest ja mahlasest lihast lugu ei pea. Lihtsalt praegu päevauudiseid jälgides ronib pähe mõte, et me nagu ei oska seda mõnusalt olemise värki päris hästi, et me nagu rapsime võõras padrikus. Võiks peaga jõekividesse prõmmimise ja sõprade sodiks sõitmise vahepeal päriselt aja maha võtta, söögiga natuke vaeva näha (uskuge mind, saab palju maitsvam), mekkida kõrvale õiget jooki, mis pole tingimata vähemalt 40 pöördeline ja pagasiruumis enne keema aetud, kuulama kolemuusika asemel, et äkki su seltskonnakaaslasel on midagi sulle öelda, mõtlema, et kui ma selle metsatuka siin maha põletan ja õli järve lasen, siis äkki järgmine kord polegi siin enam nii lahe olla jne. Sedasi armutult rapsides ei ole meil üks hetk enam ei seltskonda ega kohta kus võõramaist chillimise kunsti harjutada.
Ja kui tahate igava poesasliku asemel vähe paremat: koputage lihatükid enne natuke üle, pange ohtralt sibularattaid ja hakitud küslat peale, soola pipart ja oliiviõli kah sekka, kenasti segi ja vähemalt 3-ks ööpäevaks seisma. Ei mingit halli klimpi häguses äädikavees.

Elu puhkus

No tere, musirullid. Pole jälle pikka aega viitsinud toksida. Täna sai aga nii umbe hää roog tehtud, et lihtsalt tuleb natuke klahve klõbistada. Üle aastate on nõnna mõnus puhkus, et üldse ei kisu arvuti ligi. Väliköök on valmis ja elab oma sulnis hedonistlikus rütmis, külmikus jagub õlut, peenral maitsetaimi... Ja kui vaheldust vaja, siis saab ka törtsu kütust tsiklile paaki ja Eestimaa on fantastilisi paiku paksult täis. Sai siin Läänemaad avastatud ja vanematekodus suvitatud. Eile oligi esimene armas õhtu üle hulga aja jälle väliköögi katuse all. Eks me siis tähistasime. mõlemad naabrimehed olid kohal ja sattus külalisigi. Vanamoor vormistas kirsimahla ja meie hävitasime sauna vahele tarvikuid. Neid kulus sedavõrd hoogsalt, et pidime kõige pisema mehe juurde toomagi saatma. Tõigi. Ja mitte ühtegi ei lõhkunud tee peal ära kah. Kuigi hirm oli. Laubad olid märjad, olemine joviaalne, silmad pilla-palla, öö saabus... nagu ikka, sõnaga. Eks tegelikult ole hirmnaljakaid juhtumeid olnud vahepeal hoolsasti. Aga näe, vanal joodikul polnud viitsimist kohe kirja panna ja nüüd ei viitsi jälle meenutada. Seega mingit naljajora seekord ei pritsi. Annan tänase roa retsepti lihtsalt.

Koha steigid kukeseenekastmes värske kartuliga. Ostsin ühe törts alla kilose koha, puhastasin ära ja lõikasin steikideks ja ahjupotti. Panni peal lasin või seest läbi 200 gr kukeseeni hakitud sibula ja küslaga ja lisasin sinnasamasse potti. Soola-pipart läks juurde, mõni vürtsitera, paar loorberilehte ja 4-5 salveilehte. Siis valasin rõõsa koorega üle ja 175 kraadi juure 45 mintsaks ahju. Kartul ikka tilliga keema ja maitsev roog olemas. Uue laari panin värskeid hapukurke kah tiksuma aga nonde retsepti leiate mõnest varasemast sissekandest. Olge ikka nupsikud!

Rokipoku jõudehetked

Eelmise nädala teine pool oli üks logistiline suurvorm, keeristorm rahakotis ja lihahaamer elukunstniku maksale. Seda kõike muidugi oivalises seltskonnas ja märkimisväärse koguse hea muusika saatel. Ehk siis operatsioon koodnimega "rabarock". Sissejuhatavaks missiooniks oli lapsukese ja arulageda buldogi transport esivanemate residentsi, misjärel algas ennastsalgav pakkimine ja shoppamine. Paberile sai hallolluse sulnil raginal kantud kõik viinast kuni sääsetõrjevahendini ja siis nähti mööda vana head Fellinit ja tema tuiksoont ehk Side uulitsat tuuleveskitena ringi rahmimas kahte Mulgimaa kaunimat kavaleri, silmad peas huugamas ja hõbekett suunurgas. Aeg-ajalt oli vaja maha istuda, mõned tarvikud manustada ning nentida fakti, et ega nüüd läks vist küll järg käest ära. Aga üks hetk olid massinad laeni täis tuubitud, Naabrimehe Skifi sisse käepärastest vahenditest voodi ehitatud ning tundus, et hakkab vaikselt looma. Kohale jõudes oli kergeks üllatuseks fakt, et parkla on kaugele karu perse lohistatud. Jätsime oma saani solvunult sinna seisma ja otsustasime staabi teha Naabrimehe juurde, kes tänu oma transpordivahendile päris värava ligi sai. Pean tunnistama, et viitsisin autost kaasa võtta vaid joogikoti ja kordagi ürituse jooksul mul oma massina juurde enam asja polnudki. Nööpisin kiirelt esimese tarviku lahti ja jälgisin suure heameelega Naabrimehe võimlemist. Ta oli oma Skifile unustanud toed kinnitada ja sedasi avanes harukordselt hurmav vaatepilt kui haagis burgerina kokku klõpsas ja higist tilkuva ning falsetis kisava Naabrimehe enda vahele laksas. Sissejuhatuse lõppedes oli härra nii läbi, et jõudis ainult matkatoolis karastavaid jooke manustada. Üleüldse ollagi teda festivaliplatsil kahel korral nähtud. Korra platsi üle vaatamas ja korra 6-promillises joobes kastmest nõretavat burksi endale ühes tükis kurku toppimas. Igatahes oli festival taaskord väga meeldejääv ja armas. Palju sõpru ning head muusikat. Mingit süvaanalüüsi ei viitsi vormistada. Tahan ainult teatada, et Side Uulitsa Maffia nimetab nüüd Eesti parimaks ansambliks kollektiivi nimega Nevesis. Respect! Juhtus tegelikul palju toredat ja veel toredamat aga kõike päris hästi ei mäleta ja rohkem ei viitsi kah toksida. Igatahes kaunil pühapäeval jõudsime läbi vanemate staabi ka lõpuks tagasi koju. Mina elegantselt kõrvalistmel turvavöö otsas rippumas ning hellasti vibreerimas loomulikult. Täna seevastu olen jälle reibas kui Viplala ning möllan pliidi ees. Vanamoor rõõmustas mind salaja tellitud Sons of Anarchy t-särgiga (võisin heameelest isegi tilgakese püksi lasta), õlu on külm ja maitsvad road valmivad.

Esiteks panin jaaniku tarvis paar kilo saslikut tiksuma. Ikka ohtralt sibulat ja küslat. Maitseks pipar, sool, suhkur ja tabasco ning vedeldamas oliiviõli ning sorts punaveiniäädikat. Peaks töötama küll.

Et kõik kenasti sujus, sai õlle kõrvale kanapugusid keedetud. Vette siis ikka vanad head sibul, küsla, loorber, vürts, terapipar ja sool. Parim manustamiseks mädarõikaga.

Päris paksu lihasupi köögiviljadega joonistasin kah. Ikka kondid puljongiks keema umbes sama kraamiga, mis pugudki, pärast liha kontidelt maha. Kurnatud puljongisse kardulas ja kapsas ja pannilt läbi sibul, küsla, paprika, varsseller, porgand ja chillikaun. Siis kõik kenasti kokku podistada ja valmis.

Ja lõppu siis Eesti parimat bändi kah. Rohkem neil videosid paraku väljas pole, seega lasen seda ainumatki (lives on vennad muidugi eriti hääd):

Kuidas ma haigeks jäin ja siis jälle terveks sain

Kogu saaga algas eelmisel reedel. Päev oli ilus, kurjakuulutavalt vaikne ja plaanivaba. Mitte ükski Side uulitsa mafioosnik veel ei aimanud halba. Kõik toimetasid oma päevatööde kallal ainult aeg-ajalt valulikult kuivavat kurku neelatades. Mida tund edasi, seda ärevamaks muutus õhk. Koerad tõmbasid kõrvad lidusse ja lõõtsutasid hüsteeriliselt. Tuul seisis päkkade peal, keel vastu hambaid surutud ja puud surid seistes. Saatuslikul tunnil kohtusime Naabrimehega keset õue. Vaatasime teineteisele paljutähenduslikult otsa ja marssisime sõjamehelikul sammul sauna külmiku juurde. Õnneks õlut täitsa oli. Valasime esimesed tarvikud paari lonksuga kurku, kostus leevendavat sisinat. Peale 8ndat õlut otsustasime, et täna küll ei tohi "side tänavat" teha (ehk siis päev plaanitust varem suurt joomat ära teha). Et järgmisel päeval Kesk-Eesti kõõmad laekumas ja oleks kena vormis olla. Ja siis lõi kuri saatus sõrmenipsu ja külalisi hakkas vajuma küll värava alt, küll korstnast, küll kanalisatsioonist. Sõnaga - noor laulupidu. Mingil hetkel ei olnud enam varianti. Kuidagi tuli ürgse rütmiga kaasa minna ja mitte jalgu jääda ehk siis oli vaja põlvetõstes lähimasse poodi lisa järele vehkida. Jõudsime paar minutit enne sulgemist ja kui pulss jälle rääkida lasi ning vere maitse suus taandus, tellisime mõned lisaõlled ja igaks juhuks ühe pruuni viina. Meid hakati juba uksest välja laskma kui Naabrimees vaatas mulle oma pilla-palla silmadega otsa ja pakkus, et "äkki võtaks ikka teise veel, ega siis kõike pea ju ära jooma...". Mõeldud - tehtud. Õhtu jätkus oma etteaimatavas hägustuvas võtmes. Olime saanud ühe tentsiku, kes meile jooki valas ja jalgrattakellaga märku andis kui sakuska ja pitsike valmis menetlemiseks. Lõpuks jäi Naabrimees magama. Igavusest kindlasti. Kui kõik karvased ja sulelised lahkunud olid, sooritasin gravitatsiooni trotsides laitmatu õuekoristuse ja uinusin sügavasse joomaunne.

Hommik saabus vana tuttava koputusega kukla piirkonnas. Pomisesin läbi näkkukleepunud habeme midagi obstsöönset ja valgusin õue peale kontrollvisiidile. Valmisusin just magusaks haigutuseks kui Naabrimehe uks paiskus kolinal lahti ja olin hetke täiesti kindel, et Side uulitsale laekus Jeesus ise, kes on vahepeal sitaks palju veest veini vändanud ja loomulikult mitte kauni kavatsusega seda rahvaga jagada. Tuvastasime vastastikku reaalsed isikud, vangutasime päid ja jõudsime õndsale teadmisele, et keldris ju koduõlu käimas. Päikeseratas käis mööda taevavõlvi suure kaare. Vahepeal laekusid oodatud külalised, muutusid margid, räägiti palju rumalat juttu, nutti, oksendati, emmati, vannuti truudust, pandi paika viisaastaku plaane, saabus öö. Vist. Ja siis lõpuks pühapäev kellegi targema ja kainema andmetel. Ja siis ma tundsin, et haigus hiilib ligi. Mõte hommikusest õllest ei tundunudki nii ahvatlev. Kui olin selle valjult välja öelnud, pidin Naabrimehest kaks sammu eemale astuma, muidu poleks mõlemat silma näinud, nii suureks paisusid need. Ja siis ma olin kohe mitu päeva haige. Käisin perega mere ääres, jõin mullivett, sõitsin öösiti tsikliga mööda linna, käisin tööl, koostasin jupiti murelikult testamenti... Kuni tänaseni. Tervenemine saabus hetkega. Sõitsin just tsikliga sihitult mööda linna ja järsku vaatan - Säästumarket tee ääres. Mingi seletamatu jõud käskis mul parklasse keerata. Siis oli vahepeal must auk ja järgmine pilt oli juba tsikli kõrval kasti õllega nõutu näoga ent sisimas rahulolevalt mõmisedes. Nüüd olen ma juba täitsa terve jälle, Naabrimees renoveerib oma Skif-i, mina narrin. Vahepeal vahetame paljutähenduslikult pilke ja toome kapist uue tarviku. Elu on jälle ilus. Järgmiste jagamisteni!

Tarbige ainult head kraami!

...ehk siis riputan peatselt algava suvepuhkuse puhul esimeseks palaks oma juba ilmunud esimese kolumni. Siis hakkan jälle vaikselt vaatama, et kas ja kuna vaim peale tuleb. Et poleks mingit vägistamist:)

Tere, armas rahvas! Kirjutan seda lugu sombusel maikuu keskpaiga esmaspäeval. Selja taha on jäänud maksa- ja ka närvirakke hävitav nädalavahetus Eurovisioonikarnevali saatel. Nagu iga keskmisest tugevama rahvustundega Eestimaa poeg, kellel pole sõpru või on viimased midagi arukamat tegema läinud, tippisin minagi kikivarvul mõndakümmet lisakilo ignoreerides telepurgi ette. Enne seda muidugi kaubandusvõrgus end ettenägelikult maitsvate tarvikute ning sakuskaga varustades. Viimane polnudki kuigi lihtne, sest isamaa patrioote ning muusikasõpru oli veelgi. Parkla kubises loppis bemmidest ja golfidest ning siin-seal paistis juhme nägusid, kellel ema miinimumpalga eest soetatud subwoofri abiga kõrvust pisut verd tuli. Autode vahel pendeldavate tšikkide sõnavara oli sedavõrd mahlane, et isegi minu kui kogenud kavaleri obstsöönväljendite vara sai tubli täienduse. Lettide vahel sähvis nokkmütse nagu viimsepäeva vikateid. Oli tunda kuidas kogu kaunis kodumaa hingas ühtses rütmis ning kellelgi polnud vähimat kahtlustki, et pisike nukusilmne Getter ning maestro Lõhmus (kes pärast „pomm-digi-digi-digi-pomm-digi-pomm“ tsüklist väljumist on vähemalt sama vinge vend kui Olku) meid aastaid kestnud täiesti anomaalse ning paradoksaalse pausi järel taas võidule viivad. Ohkasin kergendatult kui lõpuks tulema sain.
Pean tunnistama, et olin eesootava teleõhtu tõttu pere ringis täitsa elevil, sest kui ma just naabrimehega õue peal õlut ei mekuta ja millegi asjaliku tegemist ei teeskle, siis olen teatrimajas helipuldi taga või istun oma hubases stuudionurgas hunniku mustade-valgete klahvide keskel ning üritan tulutult mõnd maailma vallutavat hitti välja punnida. Igatahes – kuna lisaks muusikale ja laisale jõudeelule kuulub mu hobide hulka ka köögis askeldamine, asusin seoses mägede taga viibiva palgapäevaga valmistama teravaid pelmeene Juku-Kalle Raidi näpunäidete järgi. Viimast retsepti ma sedapuhku ei jaga, kuna pelmeenid said sedavõrd maitsvad, et lõppesid enne otsa kui mul tuli pähe neist pilti teha. Mingi hetk algas ka teleülekanne ja kuigi mul on suhteliselt tolerantne kõrv, kerkis juba esimeste lugude ajal laubale külm higi ja üle keha jooksid õudusevärinad. Paanikahoost päästis siiski lülitumine R2-he helile. Leidsin ennast mõttelt, et kogu Euroopa vaatab ennastunustavalt aasta suurimat muusikasündmust, millel pole enam absoluutselt mingit pistmist muusika endaga. Laval toimub armutu võimlemine silmipimestavates karnevalidressides, näod võltsnaeratustest krampis, silmis kerge meeleheiteläige. Staadioni peale on laiali hajutatud kilodeviisi juukseželeed ning huuleläiget ja seda kõike raseeritud kaenlaalustega meeste külge. Olgu, ma saan aru, et glamuuri peab olema ja mina oma karvase molli, üle püksivärvli valguva õllemuskli ja munadega muusika austajana üritusele niikuinii ei kvalifitseeruks. Aga peaks ju olema nii, et kui kogu see traalivaali pealt ära rebida, võiks ju asi ise ometi alles jääda. Et kuulad hiljem raadiost ja tunned muusikapala ka ära. Polegi oluline, et mitu punkti üks või teine riik oma naabritelt sai ja mitmendaks jäi. See on oluline spordivõistlustel. Mina pole aga mingi spordimees. Mulle meeldib süüa head toitu ja kuulata head muusikat. Ja seda pole ju palju tahetud. Muidu kuulaksime kõik nagu need põmmpeadki muusikat, mis ajud sodiks tambib, haukaks peale värvilisest pakendist välja kratsitud ja mikrouunis sulatatud plastmasspitsat ja loputaks selle alla keemilise solaga, millest järgmine päev lihtsalt üle keskmise pohmell tuleb.
Ja nüüd tulles tagasi loo algusesse. Et siis sombune kevadilm. Mulle täitsa meeldib. Meeldib kohe sedavõrd, et tuli jõulutunne peale. Sestap alustan üksiti traditsiooniga anda kallile lugejale iga loo juurde ka üks retsept. Praegu valmib mu tagasihoidlikus köögis seapraad ahjukartuli ning praekapsaga. Kartulist-kapsast ei hakkagi rääkima, eriti kuna olin kapsa osas seekord laisk ja kasutasin purgiversiooni. Küll aga liha marinaad sai hea, proovige järele:
Võtad kilo jagu mõnusalt läbi kasvanud sea küljeliha ja plätserdad ta kokku modruga, milles on teelusikajagu punast karripastat, teist sama palju mett, paari teelusika jagu sinepit surts balsamveiniäädikat ja oliiviõli, 4 pressitud küslaküünt, pipart, soola, tüümiani, tabascot ja natuke ka massi tekitamiseks ketšupit. Lõikasin kamarale ruudud sisse ja panin modru sisse mätsituna mõneks tunniks enne külmikusse seisma. No ja siis ahju ja valmis!