Head hingedepäeva!

Ärge pahandage, ei viitsinud eile kirjutada. Menetlesin selle asemel õlle kõrvale metssea maksa (minu sügav kummardus Siirile ja Silverile siinkohal) ning praadisin soolapeekonit. Taustaks nautlesin Reggie Watts´i laiv šõud, soovitan huvilistel kasvõi juutuubist juppe tšekkida. Täna hommikul arvutit avades nägin desktopil märget: "Sõida tsikliga, ära ole mömm!". Ok, olin ööpimeduses mingit sügavamat sisekaemust evinud. Samas - jummala mõistlik mõte ju! Viskasin eelmise päeva makaroniroa metsseakonservi ja koore kastmega (jällegi aitähh Siirile ja Silverile) lipsu taha, klaas külma lehmanestet takka, ja läksin garaaži tsiklit otsima. Ma ei loobi kujundeid. Ratast tuli tõpeoolest sõna otseses mõttes otsida ja välja kaevata. Kohe ukse avades jäin klaastaara laviini alla, edasi tuli end läbi kaevata ehitusprahist ja üritada võimalikult väheste vigastustega üle ronida ketassaest. Eks pärast kuuleb, kas see võis olla Naabrimehe piilukaamera installatsioon, et mõnest naljakate koduvideote saatest õlleraha lunida. Kui saagi pooleks teeb, olen nõus. Tsikliga jõristasin vapralt seni, kuni enam nina ja sõrmi ei tundnud. Ehk siis mitte väga pikalt. Muti on jälle päev otsa rüperaalide ja moblatorude otsas aelenud ning suhteliselt akontaktne olnud. Korraks sain ta reaalsusesse tõmmata, käisime surnuaiale küünlaid viimas. Leidsin end mõttelt, kui erinevaid emotsioone surmale mõeldes tekkida võib. Sedasi surnuaial jalutades on need minu jaoks pigem rahustavad. Oli mõnus midagi koos teha ja käestki kinni hoida. Rääkida polnud väga vajagi. No see selleks. Edasi tuli etteaimatavalt tururing ja - oi heldene ajake - meie lihunikul oli õnnestunud lammas vagaseks teha. See info võttis kohe hõbeketi suunurka ja tantsukintsu kihelema. Järgnes küll kõrvalepõige, mille raames ajasin sokkidesse topitud dressipükstes, pea autoaknast väljas nagu õnnelikul krantsil peremehe Moskvitšis, tütreraasu mööda linna taga. Viimane oli ära unustanud kohustuse astuda läbi muusikakoolist ja seal õpetajale oma klaverimängu kodutöid presenteerida, ning putkas tol hetkel mobiiltelefoni olemasolu ignoreerides teadmata trajektoori pidi kodu suunas. Õnneks saabus häpi end ja lammas on juba ahjus ning minul esimene tarvik avatud.

Põhimõtteliselt kilone lihatükk sinepi, soola, pipra ja rosmariiniga kokku ja võiga määritud ahjupotti. Juurde mõned vürtsiterad, loorberilehed, suur hakitud sibul, 5-6 küslaküünt, üks hakitud paprika. Valad liitrikese vett lihale ümber, lased paar surakat balsamveiniäädikat kah sekka, maitsestad veel soola, pipra ja sutsukese suhkruga vedeliku kah ära, ja ahju ta läheb. Kui liha valmis, teed leemest väikese paksendamise abiga kena kastme kah toidu juurde. Ja kuna mulle mekib hirmsasti kartulipuder, joonistan potikese jagu toda kah juurde.


Muusika- ja huumorihuvilistele kah väike lingike: