Tütre issi (eelmise Naistelehe kolumn)

Mina sain tütre issiks 2002. aasta kuumal augustikuu päeval. Tagasi vaadates oli see ootamise aeg ja järgnevad kuud üks veider periood. Kohati mäletaks nagu detailselt ja siis nagu ei mäleta üldse midagi. Kõik oli selline pehme ja soe ja vati sees olemise moodi. Kõik kole oli justkui kuskil mujal ja inimesed tundusid nunnud kui teletupsud. Käisime abikaasaga ringi pidevalt naeratades nagu oleksime prozac´i furgoonile küüned taha saanud. Arvestades fakti, et väljend „majanduslik kitsikus“ oleks meie pere tollase elukvaliteedi kirjeldamiseks liiga tagasihoidlik olnud, oli selline pooletoobine meeleseisund täitsa abiks.

Ma ei saa öelda, et oleksin lootnud või eelistanud, et meil sünniks tütar. Ma teadsin lihtsalt, et nii läheb. Ei teagi, miks. Võibolla on mind loodud paremaks tütre-issiks kui poja omaks. Äkki oleksin ma liiga hellik selleks, et igapäevaselt tegeleda lõhkiste põlvede, kaheksasse sõidetud jalgrataste ja tikkudega mängimisel ära kärsanud kulmudega? Kindlasti on ka vähem väsitav plikatirtsuga linnukest ja lillekest vaadata kui poisiklutiga, võsaoksad näkku peksmas ja veremaitse suus, vibudega ringi kablutada. Loomulikult ma annan endale aru, et see on selline ümmargune jutt ja asjalood on sellised nagu nad on ehk siis - mul lihtsalt on tütar, praeguseks juba pisike preilihakatis. Väite, et isa ja tütre vahel tekib väga eriline side, olen enda nahal tõestatud saanud ning võin rinda kummi ajades öelda, et on väga suur au elu jooksul midagi sellist kogeda.

Et pisut mälupilte teravdada, lehitsesin just läbi märkmiku oma tütre esimeste eluaastate kohta. Oli meeleolukas, ütleme nii. Sünnituspäeval haiglast lahkudes algas midagi poissmeeste õhtu sarnast. Vähemalt ma arvan nii. Sõprade ja tuttavate seas käis armutu võitlus, kes saab mulle esinduslikumalt välja teha. Eks kõik andsid muidugi endale aru, et peasüüdlased pikutavad kuskil palatis aga minu au oli olla selleks käepikenduseks, mille abil tähistamine väärikalt tehtud sai. Peale sündi kogus laps jõudsasti kilosid ning omandas suurema vaevata michelini-mehikese välimuse. Sealt sai ta endale hellitusnime Pontsa, mis teda siiani saadab. Isekeskis koduseinte vahel võime seda veel mööndustega kasutada, juhuüritajad saavad juba põlastava pilgu osaliseks. Korrektne oleks siis Anna Marie, ütlen selguse huvides. Igatahes on Pontsa konkreetne märk sellest kui kokku kasvanud me perena oleme. Näiteks esimese reisi tegi ta 18-päevasena koos oma emme ja issi ning viimase bändikaaslastega Võrumaale. Kui issi oli onudega laval, kõigutas hälli emme ja kui oli vaheaeg, siis kraaklesid onud paika oma ninnu-nännutamise järjekorra. Üleüldse on see laps kindlasti palju elutarkusi ammutanud erinevate onude tädide käest, kes joviaalses meeleolus meie pere köögilaua ümber tihtilugu on istunud. Ühest küljest on lapse kõrv oluliselt teravam kui endale ette kujutame ja teisest küljest on peomeeleolus täiskasvanud teinekord hoopis tähelepanelikumad, avatumad ja sõbralikumad pisipudinate suhtes kui tõsised, hallid ning armutult rapsivad argipäeva-inimesed.

Eks iga laps ole oma kodu peegel. Kuna mina olen selle perekonna Salomon Vesipruul, siis ei ole Pegasuse kabjahoopidest pääsenud ka tütreraas. Märkmik paljastas, et Pontsa esimesed omaloomingulised hitid on „Au, au, beibe, üks, kaks“ ning „Till-till-till-mõmmi-till, mina kaa“. Vahepeal oli küll pikem paus, kus preili pühendus rohkem kujutavale kunstile, maalides kubistlikke olustikupilte kuid mõned nädala eest tuldi suurelt tagasi tipplooga „Head sõbrad“, kus on tunda noore loomasõbra tundlikku sotsiaalset närvi. Või siis vanuses, kus enamik lapsi väljendab end läbi sõnade „aua“ ja „tita“, olid minu tütre sõnavaras emmelt kuuldud „kompromiss“ (olin üsna jahmunud kui ta seda keset toidupoodi kasutas kui nägi, et niisama lihtsalt minult maiustust välja ei luni) ja vanaemalt külge hakanud „resturaan“.

Päris lõbus oli ka lugu, kuidas Pontsa r-tähte ütlema hakkas. See juhtus alles üsna hiljuti. Veel esimeses klassis käies manas ta kuuldavale mingi täiesti oma väljamõeldud ja tundmatu hääliku selle asemel. Ühel kenal pühapäevaõhtul naabrimehega saunas istudes tuli mulle aga toast lapse telefonilt kõne, millega anti rõhutatult teada kuidas rongi rattad ragisevad. Lülitasin kiirelt telefoni kõlarite peale ja lasime saunaseltskonna poolt tal kohe pikalt erinevaid r-sõnu öelda. Rabarokist kuni rastafarini välja. Julgen väita, et olime rohkem elevil kui laps ise.

Selliseid lugusid meenub kuhjadena ja võiks neid ette kanda lõputult. Minu jaoks on nad kõik killukesed, millest vormuvad suured ja lahtiseletamatud asjad nagu õnn ja elu mõte. Ükskõik kui sügav madalseis mul parajasti on, suudab see väike ingel mõne oma vaimukuse või ilusa teoga teha jälle päeva paremaks. Olgu see siis põlvele ronimine, kallistus, mõni armas joonistus või kasvõi jonnimata oma toa koristamine või hambad ristis kannatamine, et juuste harjamisel mitte mu peale valust röökima pista. Eks ma tean küll, jah, et varsti tuleb see iga, kus uksed võivad paukuma hakata ja poiste tõrjumiseks tuleb poed karupüünistest ja okastraadirullidest tühjaks osta. Praegu igatahes julgen olla sinisilmne ja loodan, et kui suudame omavahel sama sidet edasi hoida, siis saame sellest va puberteedist kah üsna pehmelt läbi. Igatahes minu soovide nimekirja kuulub jätkuvalt, et kui olen kunagi hall ja kortsus, teeb mu tütreraas ikka pehme kalli ja ütleb: „Nii, issi, nüüd teeme kompromissi. Kui sa ilusti oma prostamoli ja podagratableti ära võtad, toon sulle poest mõne õlle ja vaatame koos Aerosmithi kontserti eelmise sajandi teisest poolest“.